Tartu ülikool on koostamas uut arengukava aastateks 2014–2020. Sõltumata sellest, kas arutatakse ülikooli missiooni, visiooni või väärtuste üle, lepitakse kokku eesmärkides või määratletakse probleeme – kõikjal tõstatub ühe keskse teemana doktoriõpe.
 

Tartu ülikool on doktoriõppega seonduvalt võtnud endale riigi ees selged kohustused. Haridus- ja teadusministeeriumi ning TÜ vahel sõlmitud tulemuslepingus oleme muuhulgas andnud lubaduse, et ülikool parandab doktoriõppe juhendamise kvaliteeti ja tulemuslikkust, toetades ka haridusteaduste doktoriõppe arengut. Eesmärgi hindamiseks esitab ülikool lepingu aruandes ülevaate meetmetest, mida juhendamise kvaliteedi parandamiseks on rakendatud, ning nende mõjust doktoriõppe kvaliteedile ja lõpetajate arvu suurenemisele, sh haridusteaduste doktoriõppe arengule.

Doktoriõpe paikneb õppe, teaduse ja teadmussiirde piiril ning sisaldab endas nii nende valdkondade eesmärke ja saavutusi kui ka probleeme ja ohte. Kõrgkoolide, ministeeriumide ja tööandjate üsna üksmeelsel hinnangul on doktoriõppel Eesti riigi nutikas arengus võtmeroll. Üksmeel näib siiski jätkuvalt puuduvat küsimuses, kas ja mil moel doktoriõpe seda rolli kõige paremini täidaks.

Aastatel 2005–2008 toimus Tartu ülikooli emeriitprofessori Väino Puura juhtimisel elluviidud projekti «Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem» raames ülikoolide, valitsus- ja riigiasutuste ning ettevõtjate osalusel arvukalt selleteemalisi kokkusaamisi ja ettevõtmisi.

Vahepealsetel aastatel on doktoriõppele pööratud samuti palju tähelepanu. Eesti avalikud ülikoolid seadsid 2011. aastal uuendatud kvaliteedi hea tava leppes fookusesse doktoriõppe ühise arendamise. Riigi eestvedamisel on doktoriõppesse lisaks riigi rahale suunatud suures mahus Euroopa sotsiaalfondi toetusvahendeid (programm DoRa, doktorikoolid, doktoriõppe arendamine koostöös ettevõtetega jms). Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raames uuritakse doktoriõppe efektiivsust. Ja tõepoolest, järjepidevalt, ehkki mitte oodatud tempos, on suurenenud doktorikaitsmiste arv nii Eestis tervikuna kui ka Tartu ülikoolis.

Samas on doktoriõpe viimastel aastatel ületanud meediakünnise mitte suurte edusammude, vaid kvaliteediprobleemide tõttu. Ka ülikoolide koostöö ettevõtetega doktoriõppe arendamisel takerdub ikka ja jälle nii korraldus- kui ka rahastusküsimustesse.

Doktoriõppekavade arendamisel ja kvaliteedi hindamisel põrkuvad ülikoolis ja ühiskonnas järjekindlalt eri arusaamad selle kohta, kas doktoriõppes peaks põhirõhk olema erialaspetsiifilisel teaduslikul uurimistööl või ülekantavate pädevuste arendamisel.

Kõigile neile ja teistele küsimustele otsisime vastuseid 28. ja 29. oktoobril ülikoolis doktoriõppe arengule keskenduval konverentsil «Mõeldes Eesti doktoriõppe tulevikule», mille korraldasid rektorite nõukogu, SA Archimedes, programm TIPS ja Tartu ülikool.

Konverentsi eesmärk on jätkata juhendajate, doktorantide, tööandjate, ülikoolide juhtkondade ning poliitikakujundajate koostöös diskussiooni Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja tulevikuvõimaluste teemal ning leida vastuseid küsimusele, mida tuleb Eesti doktoriõppe tuleviku nimel järgmise viie aasta jooksul teha.

Kokkuvõte konverentsi tulemustest ning ülevaade Tartu ülikoolis kavandatavatest uuendustest doktoriõppe korralduses ilmub UT detsembrikuu numbris.