2.05.1928–14.02.2017

Lahkunud on Eesti taimeteadlaste ja ökoloogide õpetaja ja hea kolleeg, emeriitprofessor, akadeemik Hans Trass.

Hans Trass sündis 88 aastat tagasi Nõmmel. Poisipõlves veetis ta sageli aega looduses matkates ning meenutas hiljem, et see harrastus suunas tema edaspidist elukutsevalikut. 1942.–1947. aastal õppis ta Nõmme gümnaasiumis (Tallinna 10. keskkoolis), kus tema kaaslasteks olid paljud hilisemad väljapaistvad teadlased ja kultuuritegelased.

IN MEMORIAM – Hans Trass(erakogu).jpeg

Pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tartu ülikoolis bioloogiat ning valis oma erialaks botaanika. Peale kandidaaditöö kaitsmist 1955. aastal algas tema töö TÜ õppejõuna: algul vanemõpetaja, siis dotsendi ja professorina. Doktoritöö «Eesti NSV lihhenofloora analüüs» (1969) eest pälvis ta kolleegide tunnustuse kogu Nõukogude Liidus. 1975. aastal valiti Hans Trass Eesti NSV teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Enam kui 30 aasta vältel täitis ta ülikooli taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri (praeguse ÖMI botaanika osakonna) juhataja rolli, mille lähedased kolleegid märkisid ära sõbraliku hüüdnimega Peremees. Hans Trass emeriteerus 1990. aastate keskpaigas, kuid sidemed koduosakonnaga säilisid pikki aastaid. Tartu linn on tunnustanud Hans Trassi oma aukodaniku tiitli ja aumärgiga Tartu Suurtäht.

Hans Trass oli oma ajastu tippteadlane, kelle sulest ilmus ligi 200 teadusartiklit ja mitu raamatut. Tema pikaajalist tegevust ökoloogia ja looduskaitse alal on esile tõstetud näiteks mitme välismaise teadusseltsi liikmeks valimisega. Kõigist seltsidest-ühingutest jäi talle aga kõige südamelähedasemaks Eesti loodusuurijate selts, mille president ta oli kahel korral (1964–1973 ja 1985–1991) ning mille aupresidendi tiitlit kandis ta 1991. aastast.

Suure tuntuse pälvis Hans Trass oma koolkonna loomisega samblikuteaduses; selle eest sai ta 1992. aastal Rootsis rahvusvahelise lihhenoloogia assotsiatsiooni Achariuse-nimelise medali ning 1996. aastal Eesti riikliku elutööpreemia. Samblikud olid Hansu armastus, samblikke kogudes ja uurides innustas ta mitmeid põlvkondi üliõpilasi. Herbaarkappides on koha leidnud tuhanded tema kogutud samblikunäidised Eestist ja arvukatelt uurimisretkedelt. Näiteks uuris ta 1978.–1982. aastal koos oma õpilastega Baikali tselluloosikombinaadi kahjulikku mõju mägimetsade seisundile, kasutades tol ajal uudseid bioindikatsiooni meetodeid.

Hans Trassile mõeldes meenub esmalt tema isiksuse võlu. Tegemist oli inimesega, kelles teadus ja kunst elasid käsikäes. Tänu tihedale isiklikule läbikäimisele kultuuriinimestega oli Hans Trass üks nendest, kelle mõjul kujunes 20. sajandi lõpupoole Eestis välja teadmine, et loodusteadus, looduskaitse ja kultuur on omavahel tihedalt seotud. Raamatutes «Üksi ja ühes» (2002) ja «Hellrange loodus ja inimene» (2010) jagas ta lugejatega oma rikkalikke mälestusi.

Jätame õpetajaga hüvasti Ellen Niidu sõnadega:

Me oleme täis neid, kes enne meid on käinud,

me õnnitleme end, et oleme neid näinud.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut