Kaks aastat tagasi langetasin otsuse minna õppima «pehmet» eriala. Kui ma aga sidusin end humanitaarteaduste valdkonnaga, hakkasin tugevamalt tajuma pahupoolt, mis selle otsusega kaasas käib.

Kuna mul on eelnevalt juba tugev humanitaari taust, siis olin üsna harjunud mõttega, et mind ümbritsevad inimesed on minus pettunud. Pettunud sellepärast, et humanitaarteaduste valdkond ja tuuletallamine on sünonüümid ja ilmselt selle erialaga, mida õpin, tööd ei leiagi. 

Olgu, see selleks. Teiste arvamus pole nii määrava tähtsusega, et sellepärast peaks ennast halvasti tundma. Mis mind häirib, on hoiak, mille on võtnud austusväärsed asutused ja isikud.

Võtame näiteks meie eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese. Ma ei salga, et ta pidas kultuurielu tähtsaks, kuid tema kõnesid ja väljaütlemisi läbis ühtne mall, mis kiitis reaal- ja loodusteaduseid. Ta mainis sageli, kuidas inimene peaks ikka reaalteaduseid õppima ning kuidas riigi edu määrab reaalharidusega inimeste ja inseneride osakaal ühiskonnas. Ta võib kultuurielu oluliseks pidada, kuid tema jutust kumab ikkagi läbi arvamus, kui teisejärguline on õppida teatrikunsti, kultuurikorraldust, muusikat või maalikunsti.

Ma pean reaal- ja loodusteaduseid väga vajalikeks, kuid ma ei pea lugu sellest, kuidas üht valdkonda peetakse kasulikumaks ja tähtsamaks kui teist. 

Sügisel tabasin end mõttelt, et olen pettunud oma koduülikoolis, mis peaks toetama oma üliõpilasi, jäädes erapooletuks. Otsustasin end viia kurssi eriala­stipendiumite taotlemise võimalustega ja mulle torkas silma üks äärmiselt põnev sõnastus Tartu ülikooli kodulehel: «Euroopa Liidu rahastatava erialastipendiumi eesmärk on motiveerida üliõpilasi õppima täiskoormusega riigile prioriteetsetes valdkondades.» 

Võib tekkida küsimus, mis need «riigile prioriteetsed valdkonnad» on. «Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi poolt rahastatavat erialastipendiumi on võimalik taotleda üliõpilasel, kes õpib kõrghariduse esimesel astmel, kas arvutitehnika, materjaliteaduse, füüsika, geoloogia ja keskkonnatehnoloogia, geenitehnoloogia, informaatika, keemia, matemaatika, matemaatilise statistika õppekaval või kõrghariduse teisel õppeastmel arvutitehnika, arvutitehnika ja robootika, materjaliteaduse, biomeditsiini, füüsika, geenitehnoloogia, informaatika, keemia, matemaatika, matemaatilise statistika või tarkvaratehnika õppekaval.»

Nii minul kui ka mitmel teisel oli ebameeldiv sellist kallutatud teksti lugeda, kuid üllatav oli seegi, kuidas ülikool selgelt eristab, millised on esmatähtsad erialad ja millised on teisejärgulisemad.

Pole just meeldiv tunda end kui vallaslaps.