Minu üks suurimaid hirme on see, et jätan oma eesmärgid ja unistused täide viimata. Eriti kardan ma seda, et leian nende teostamata jätmiseks mõttetuid vabandusi, mis tegelikult pole üldse olulised ning ületamatud. Nii otsustasin eelmisel talvel kõik vabandused kõrvale jätta ning minna palverännule.

Kust see mõte tuli või millest see alguse sai, ei oska ma isegi öelda. Kindel oli vaid see, et ma lähen. Läbisin ligi 800 kilomeetrit jalgsi, alguspunktiks Saint-Jean-Pied-de-Port ning sihtkohaks Santiago de Compostela. Alustasin 2. oktoobril ning Santiago katedraali väravaid puudutasin 6. novembril.

Otsus minna tehtud, hakkasin tasapisi end ette valmistama. Uurisin, mida täpselt kujutab endast väljend «palverännule minema» ja miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret teavitama, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike ette võtma, varustust otsima ja ostma. Tulin töölt ära. 

Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui oli vaja, ja nii vähe, kui oli võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal iseeneslikkust ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusasti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida. Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusasti hakkama. 

1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii: «Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis «How many days do you have?» («Kui palju päevi sul on?»). Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen? Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART-eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?

Esimestel päevadel kogusin ebateadlikult ja teadlikult häid märke, mis kinnitaksid, et rännak vastab mu ootustele ning on tõesti kogu vaeva väärt. Nii tundsin lausa rõõmu sellest, et Prantsusmaal ei suutnud me esimese katsega jalgsi lennujaama alalt lahkuda, vaid sattusime metsa, kus olid valusate okastega rohttaimed, ning maanteele jõudmiseks oleksime mäest alla saamiseks pidanud mägironimistehnikat kasutama. Tavaliselt oleks see olukord mind ärritanud, nüüd võtsin seda aga kui põnevat seiklust ning head märki, et minu teekond ei ole kindlasti igav. 

Igapäevane rutiin

Kuigi üks põhjusi kodumaalt lahkumiseks oli igapäevarutiinist välja saamine, leidsin end üsna pea uuest, palju korrapärasemast rutiinist. Ärkasin iga päev kella 7 paiku, pakkisin asjad, sõin korralikult hommikust, asusin teele. Kõndisin iga päev 20–25 kilomeetrit, mõnikord ka rohkem. 

Sellele kulus viis kuni kaheksa tundi, olenevalt maastikust, enda tujust ja väsimusest või reipusest, pauside pikkusest. Järgmisesse ööbimiskohta jõudes puhkasin end suuremast väsimusest välja ning õhtuste tegevuste hulka kuulusid duši all ja toidupoes käimine, õhtusöögi valmistamine või toidukoha otsimine, reisimärkmiku täitmine, lugemine, vajadusel ka riiete pesemine. 

Kui oli veel jaksu või peatusin suuremas linnas, tegin õhtul jalutuskäigu, et linnaga tutvuda. Õhtul kell 22 jäin magama. Nii 36 päeva järjest. Kuigi pealtnäha olid kõik päevad väga sarnased, ei tekkinud kordagi tüdimust või igavust. Mul oli suurepärane reisikaaslane, kellega võisin tundide kaupa rääkida ning samas ka tundide viisi vaikida.

Kogu ümbritsev maastik, loodus ning inimtegevus pakkusid avastamisrõõmu ja põnevust. Läksin pisiasjadest elevile ning leidsin kerge vaevaga tegevusi, millega aega sisustada. Minu lemmikuks osutus laulmine. Väga vahva on kõndida ja samal ajal laulda: «I would walk 500 miles…» 

Loobusin kõigest

Üks sagedasemaid lauseid, mida rännakul kuulsin, oli «I quit everything» («Ma loobusin kõigest»). Paljud inimesed olid enne Hispaaniasse tulekut lahkunud töölt ning jätnud kogu oma senise elu. Kasutasin seda ka ise, sest väga suures osas oli see ka tõsi. Leidsin, et on keeruline seletada inimestele, kes ma olen ja mida ma teen. See üks lause aga ütles justkui kõik, mis vaja. Sellele polnud vaja mingit muud selgitust, ei mingit elulugu ega CV ettelugemist. 

Mulle meeldib endast rääkida, aga kas see, mis ametit ma pean või eriala õpin, on tõesti kõige olulisem, mida minust teadma peaks? See annab küll lihtsa võimaluse mind määratleda ning mingisse kasti paigutada, aga mina pean olulisemaks muid asju. Pärast lauset «I quit everything» oli palju lihtsam rääkida olulistest asjadest. 

Kolmandal nädalal kohtasin hommikul vanemat meest, kes sättis tänaval oma käsitööna valminud käepaelu müügiks. Peatusin ning minu suureks üllatuseks rääkis ta väga head inglise keelt. Ostsin temalt kingituse nooremale õele. Kui olin ostu sooritanud, andis mees mulle nõu: edasi on võimalik minna kahte erinevat teed mööda. Üks kulgeb maantee kõrval, on veidi lühem, aga samas ka igavam ja lärmakam. 

Teine tee on pikem, huvitavam ning halvemini märgistatud, samas on võimatu ära eksida, kuna ühel pool teed on kanalid ja jõgi. Veel ütles ta, et on ise neli korda Santiagosse kõndinud, ning kinnitas, et kohale jõudes muutub minus midagi. See mõte kõrvus, valisin pikema ja huvitavama tee. 

Mida ma õppisin?

Pärast tagasitulekut on minult palju küsitud: «Noh, ja mida sa siis õppisid?» Kas vanal mehel oli õigus ja minus tõepoolest muutus midagi?

Sellele on keeruline vastata. Kindlasti õppisin, et saan hakkama väga väheste asjadega (mu seljakott kaalus ilma toidu ja joogita umbes 6 kg), ning ei tundnud eriti millestki puudust. Ma õppisin, et on täiesti võimalik teha oma elus kannapööre ning seeläbi oma unistused ellu viia. Seda polnud kerge teha ning kindlasti ei sündinud muutused üleöö. Sain kinnitust, et paljudes tegemata jäänud asjades on mind tagasi hoidnud vaid minu enda hirm ning eelistus jääda mugavustsooni. 

Lihtne on küll endale ja teistele öelda, et tuleb leida võimalusi, mitte vabandusi. Olen ju korduvalt seda motivatsioonikoolitustelt kuulnud ja aforismiraamatutest lugenud. 

Palverännule minek oli kindlasti minu elus õppetund, mille käigus rakendasin varem kuuldud teooriat ka praktikas.