Loodus- ja täppisteaduste valdkonna üliõpilaste tagasiside põhjal aasta õppejõuks valitud analüütilise keemia professor Ivo Leito tunneb õpetamisest suurt rõõmu ning püüab teha kõik selleks, et tudengid saaksid õpitavast materjalist aru.

Professor ütleb, et tal on iga kord auditooriumi ette minnes kerge närv sees. «Närv kestab olenevalt auditooriumist 3–15 sekundit ja siis ei ole enam mingit pinget. Aga alguses on alati ja nii ka konverentsidel ning mujal.» Kõige vähem tuleb närv sisse siis, kui semester on juba poole peal ja ta on tudengitega tuttavam. Sellegipoolest õpetab Leito suure rõõmuga. «Õpetamine on väga vahva. Ma õpetaks veelgi enam, kui vaid ööpäevas rohkem tunde oleks!»

Kõige enam on õppejõu amet Leitole õpetanud, et stereotüübid ei pruugi üldse kehtida. «Kuna ma tegelen ka kahe rahvusvahelise õppekava juhtimisega, siis võin öelda, et näiteks stereotüüp, mis on seotud Aafrika tudengitega, ei kehti üldse.» Öeldakse, et sealt saabunud tudengid on tulnud Euroopasse õppima lihtsalt selleks, et kodumaalt ära saada. «Võin kindlalt öelda, et mõned meie kõige ägedamad ja erilisemad tudengid on tulnud Aafrikast. Nad on olnud hästi targad ja motiveeritud. Õpetamine ongi seetõttu väga huvitav – see murrab stereotüüpe.»

Tunnetuslik õpetamine

Leito tuli Tartu ülikooli 1990. aastal keemiat õppima. Tal oli laual kaks varianti: kas minna õppima keemiat või valida arvutitega seotud eriala. «Kuna mulle tundus juba toona, et arvutitega saan ilmselt kogu elu jooksul nii ehk naa tegeleda, siis otsustasin keemia kasuks. Edaspidi näitas ka aeg, et see oli väga õige tunne,» kirjeldab ta.

Professor ütleb, et keemia eriala valikut ei ole ta kordagi kahetsema pidanud. «Kui oleksin arvutid valinud, siis ei teaks ma keemiast ilmselt mitte midagi. Olles keemia valinud, on sealsamas arvutitega ikka kogu aeg tegemist olnud.»

Ülikooli tulles ei olnud Leitol veel mõtet, et temast võiks kunagi õppejõud saada. Siht oli pigem suunatud teadlase karjäärile. Eesmärk teadusega tegeleda tekkis siis, kui nii bakalaureuse- kui ka magistritööde teemad osutusid küllaltki teaduslikuks. Õppejõu töö tuli teadlaseks saamisega lihtsalt kaasa. «Toona ei mõelnudki ma tegelikult seda nii kaugele üldse läbi. Praegu on noortel väga tähtsal kohal karjääriplaneerimised jms, aga mina jäin tookord sellest kuidagi eemale. Ma ei ole iialgi üritanud oma karjääri kuidagi kavandada, see on lihtsalt ise niimoodi välja kukkunud,» sõnab ta.

Leito ütleb, et temalt on küsitud, mis on hea õpetamise saladus, kuid ta ei oska sellele vastata. «On küsitud, kas ma olen käinud igasugustel koolitustel, aga ma ei ole õpetamisega seotud koolitustel kunagi käinud. Erinevate koolituste kohta tuleb pidevalt e-kirju, ja kohati olen ma ka natuke mures, et tegelikult olen õpetamise alal veidi harimatu, sest ma tõesti ei ole seda muud moodi õppinud kui ise õpetades.» Nii mõtlebki aasta õppejõud aeg-ajalt, et võib-olla tuleks tal ikka mõnele koolitusele minna, kuid aega ei ole selleks jagunud. «Olen ise õppinud õpetama ja teen seda pigem tunnetuslikult,» arvab ta.

Oluline selgeks

Aasta õppejõu tiitli sai professor enda arvates seepärast, et ta üritab oma aineid õpetades teha väga selgeks selle, mis on tõesti tähtis. «See on väga-väga oluline. Vähemtähtsates asjades võib tudeng koperdada ja need võivad loengus jääda isegi vähem kajastatuks. Mõnikord olen nõus midagi isegi programmis vahele jätma, selleks et need kõige olulisemad asjad oleksid une pealt raudselged.»

Nii ei väsi õppejõud ka loengutes pidevalt tudengitelt küsimast, kes on teemast aru saanud ja kes mitte. «Palun sageli neil käe tõsta, et näha, kes sai aru. Ja neil, kes kätt ei tõstnud, palun juurde küsida. Üritan tudengeid igati vooluga kaasas hoida, et mitte keegi maha ei jääks. Alati see muidugi ei õnnestu, kuid teen vähemalt kõik selleks, et see nii oleks.»

Leito ütleb, et ta on nõus ka erinevaid tahke topelt selgitama ja ka teiste sõnadega rääkima, kui see tarvilik on. «Mõnikord räägime neist teemadest veel ka järgmises loengus, kui on vaja. Olulised asjad peavad selged olema.»

Tudengid toovadki professori puhul ühe positiivseima asjana välja, et Leito laseb tudengitel ise läbi mõelda, kuidas asjad käivad. Kolmanda aasta keemia eriala üliõpilane Helmi Ulrika Kirm ütleb näiteks, et pole olemas olukorda, kus Leito ei püüaks inimeste teadmisi avardada. «Ma ei tea ühtegi teist õppejõudu, kes suhtuks õpilaste küsimustesse sellise innukusega nagu tema. Samuti täiendab ta oma materjale pidevalt, mõnikord ka poole loengu pealt, kui ta leiab näiteks mõne parema sõnastuse,» kirjeldab Kirm.

Kolmanda aasta keemia eriala üliõpilane Mari Kass ütleb samuti, et professor oskab rõhutada olulisimat ning panna tudengi mõtlema, esitades tihti miks-küsimust. «Ta õhutab alati tudengeid juurde küsima ja hindab nende mõtteavaldusi,» räägib Kass. Samuti on professoril alati kaasas vähemalt viis eri värvi markerit, et seletatut tahvlil arusaadavamalt näitlikustada. «Ta teeb iga kord tahvlile joonistatud seletustest pilte ja laeb need veebi üles, et üliõpilasel oleks vajalik materjal olemas. Ta on inspireeriv ja sütitav õppejõud,» lisab Kass.

Arutelu ja küsimuste väärtus

Professori arvates julgevad tudengid talle öelda küll, kui nad ei ole millestki aru saanud. «Eks ma aiman nende käitumisest ka ära, kui nad ei ole midagi mõistnud. See on selline auditooriumi kehakeel ja sageli on tunda, et ruumis on ebamugav kõhin, kui keegi kätt ei tõsta.» Mõnikord tõstetakse arusaamise märgiks käsi üles väga hoogsalt, teinekord jällegi väga häbelikult ja tagasihoidlikult. «Need on märgid, mis ütlevad ka ühtteist. Peale selle küsin ma tudengitelt ka väga palju küsimusi, mitte ainult seminarides, vaid ka loengutes.»

Kolmanda aasta materjaliteaduse eriala tudeng Mikk Mihkel Vaabel ütleb, et Ivo Leito on kõige paremas mõttes väga meeldejääv õppejõud just oma õpetamisstiili tõttu. «Mõnes aines toimuvad loengud pigem seminari vormis, kus uue teabe jagamise roll jääb üliõpilaste endi õlule.» Loenguslaididelt on võimalik igaühel end järgmiseks loenguks ette valmistada ning loengus palub Leito rääkida teemast just üliõpilastel.

«See süsteem võib tunduda ebameeldiv, kuna tudeng ei oska ju rääkida teemast, mida ta pole varem käsitlenud, kuid see ebamugavustunne, kui jääd vastuse võlgu, paneb sind ennast kiirelt vastust välja otsima või jääma ootama professori selgitusi,» kirjeldab Vaabel. Tema sõnul aitab see väike ebamugavustunne mingil põhjusel teavet paremini omandada kui lihtsalt loengus istudes. «Oma kogemusest tean, et eksamiks õppida oli lihtne, kuna iga teemaga meenus mingisugune seos loengust,» lisab ta.

Professor Leito ei vaeva oma pead sellega, kui palju aega võiks mõni tudengitega tekkinud arutelu loengu ajast võtta. Samuti ei vaeva ta oma pead sellega, kas kõik teemad jõutakse ikka semestri lõpuks läbi käia. «Kui auditooriumis tekib arutelu, siis on see kõige väärtuslikum asi, mis loengus juhtuda saab. Kui tudengid küsivad, siis on see tähtis hetk, sest nad on tajunud, et ei saa võib-olla millestki päris hästi aru. Sel juhul tuleb alati vastata.» Professor on sügavalt veendunud, et kindlalt piiritletud aineprogramm, mida järgitakse jõuga ja igal juhul, on tegelikult õppimist pärssiv ja takistav. 

Esitamine vs. ülesanne ise

Kui professor võrdleb oma tudengiaega praegusega, siis ütleb ta, et üliõpilased oskavad väga hästi inglise keelt. Seega ei teki enam üldse küsimustki, kas ta saab kellelegi keeleoskuse tõttu ingliskeelset materjali soovitada. «See ei ole üldse mingisugune küsimus ja seda loetakse iseeneslikult sobivaks,» lisab ta kindlalt.

Teine asi, mis on täiesti erinev, on see, et tudengid on võimelised igasugust teavet igalt poolt otsima, sest ka kohti, kust teavet leida, on palju rohkem. «Sealsamas jääb mulje, et kohati kannatab selle all sügavus ehk otsitakse midagi siit ja sealt ning pannakse midagi kokku, et saaks selle kähku ära esitada.»

Ta lisab, et võib-olla on ta veidi ülekohtune, kuid talle tundub, et süvitsi mõtlemine on mingil määral kannatada saanud. «Meie ühiskonna üldine arengusuundumus ka soodustab seda, sest alatasa on kiire ja kogu aeg on tähtajad. Sageli on ka nii, et mingisuguse asja esitamise fakt tundub olulisem kui see, mis selle asja sees on. Sellest on kahju.»

Professori arvates oli tema tudengiajal vähem erinevaid ärritajaid või segajaid. «Allikaid ja materjale oli ka vähem ja siis tegutsesimegi nende mõnede materjalide põhjal. Selles mõttes oli võib-olla natuke lihtsam,» arutleb ta.

Keemias on kõik põnev!

Aasta õppejõu jaoks on keeruline tuua välja üht kindlat asja, mis on tema jaoks keemia juures väga põnev. «Kõik on põnev! Võib-olla on kõige huvitavam see, et aineosakesed, molekulid, ioonid jne, liiguvad tegelikult soojusliikumise mõjul üsna huupi. Nad põrkavad soojusliikumise mõjul kokku ja on nagu kari ära eksinud pisikesi lapsi,» kirjeldab ta.

Ometigi on võimalik nende natuke huupi liikuvate osakestega saavutada väga korrapäraseid struktuure ning need põhjustavad hästi kontrollitud protsesse. «Kõige selle tipp ongi elu, mis ei ole mitte midagi muud, kui üks suur hulk keemilisi reaktsioone, mis toimuvad ja toimivad kogu aeg ning tänu millele töötavad elusorganismid justkui väga korrastatult kogu selle segaduse põhjal. See ongi kõige põnevam!»