Ma usun, et enamik meist kasutavad sotsiaalmeediat. Kes piilub sotsiaalmeediat esimese asjana, kui ärkab, kes siis, kui tööle läheb, aga suuremal või vähemal määral kiikavad seda kõik. Palju on kirjutatud sellest, kuidas sotsiaalmeedia kasutamine häirib meie tähelepanu ja keskendumist, aga kas sotsiaalmeediast on ka mingit kasu?

Euroopa Parlamendis tutvustati hiljuti uuringut naissoost poliitikute sotsiaalmeedia kasutuse kohta, toon sellest allpool välja mõned tähelepanekud.

Üle 85% naispoliitikutest kasutab sotsiaalmeediat. Mind üllatas, et see osakaal ei ole 100%: inimesed on sotsiaalmeedias ja seetõttu tuleb seal olla ka poliitikutel. Arusaadavalt on kasutamise intensiivsus kõrgem kampaaniate ajal, aga minu arvates ei tohiks blogisid ja muid sotsiaalmeediakanaleid unarusse jätta ka valimiste­vahelisel ajal. Pisut kummaline on vaadata blogi, mille viimane sissekanne pärineb kolme aasta tagusest ajast, s.o ajast vahetult enne valimisi. 

Sotsiaalmeedia toimib teatud mõttes võrdsustajana naissoost poliitikute puhul, kes oleksid muidu sageli ebasoodsamas olukorras, sest neid ei asetata erakondlikes nimekirjades kõrgetele kohtadele ega tehta sellises mahus kampaaniat nagu meeskandidaatidele. On ju turundusest tuntud tõde, et sul võib olla hea toode, aga kui keegi sellest midagi ei tea, siis keegi seda toodet ka ei osta. Sama põhimõte kehtib poliitikute puhul. Sotsiaalmeedia on aga odav ja kõigile ligipääsetav. 

Opositsioonipoliitikud või väiksemate erakondade esindajad on sotsiaalmeedias reeglina aktiivsemad kui koalitsiooni­poliitikud. See on samuti äärmiselt loogiline, sest valitsusel on juhtlõngad ja seetõttu on meedia huvi koalitsioonipoliitikute vastu suurem. Opositsioonipoliitikud peavad pildile pääsemiseks rohkem pingutama ja selleks on sotsiaalmeedia hea platvorm.

Sotsiaalmeedias jälgivad mainitud uuringu kohaselt naispoliitikuid enamasti need valijad, kes nende tegevust toetavad, ja nende endi meeskonna liikmed. Mul tekkis selle kohta küsimus, sest ma ei tea, kas see on iseloomulik ainult Eestile. Facebookis on lisatavate sõprade limiit 5000 inimest. Mul on see piirnorm täis ja ootenimekirjas on omakorda 900 inimest, seetõttu on mulle korduvalt soovitatud teha poliitiku lehekülg. Võib-olla ma eksin, aga mul on tunne, et inimesed tahaksid hea meelega olla sinu sõbrad ja jälgida sinu tegemisi, aga nad ei taha poliitikut «laikida», selleks et teavet saada. Twitteri ja muude platvormide puhul, kus saab inimesi lihtsalt jälgida, pole see probleem.

Valijate hoidja

Facebook on ülekaalukalt kõige menukam platvorm: 90% naispoliitikutest, kes on sotsiaalmeedias aktiivsed, kasutavad peamiselt Facebooki. Leiti, et see toimib oma valijate hoidjana ja annab ka võimaluse uutele valijatele oma seisukohti avada.

Pole üllatav, et vanuseti on sotsiaalmeedia kasutamine väga erinev – noored ehk alla 50-aastased kasutavad sotsiaalmeediat palju rohkem. Samuti on noored selle kasutamises teadlikumad, haldavad seda paremini ja arvavad ka, et sotsiaalmeedial on väga suur võim. Räägitakse ju, et just tänu sotsiaalmeediale võitis Donald Trump USA presidendivalimised. 

Huvitav tähelepanek oli see, et naispoliitikud, kes tunnevad, et neid koheldakse oma erakonnas kõigiga võrdselt, on sotsiaalmeedias palju aktiivsemad kui need, kes arvavad, et neid koheldakse ebavõrdselt: aktiivsuse erinevus oli 35%. Kui selle numbri sisse vaadata, siis on see väga loogiline. Kui sa tunned end ebamugavalt tegelikus elus teistsugust arvamust avaldades, siis tunned sa end ebamugavalt ka internetikeskkonnas. Seega ei kaota sotsiaalmeedia ebavõrdsust, mille alused on analoogmaailmas. 

Palju pole räägitud sellest, et naised kogevad sotsiaalmeedias räigeid negatiivseid rünnakuid. Tervelt 50% uuringus osalenud naispoliitikutest on pidanud tegelema sotsiaalmeedias saadud solvangute või ähvardustega. Tõenäoliselt pistavad selliste asjadega rinda ka mehed, kuid naisi rünnatakse tihti isiklikumalt pinnalt. Samas on see huvitav vastuolu: naised reeglina hoiduvad avaldavamast isiklikumaid lugusid, mehed aga mitte. Isiklikud lood on aga just need, mida inimesed tahavad lugeda. Teisest küljest vähendavad isiklikumad lood naispoliitiku usaldusväärsust. Tasakaalu on väga keeruline leida. Näen isegi, et kui ma kirjutan sotsiaalmeedias mõnest isiklikumast seigast, siis avaldavad selle ka veebiväljaanded ja ajalehed; samas kui kirjutan iga nädal oma blogis midagi väga sisulist töö ja seadusandlike ettepanekute kohta, siis need ei saavuta sugugi sellist lugejate ning jagajate arvu. 

Uuringu tutvustamiseks korraldati ka seminar, kus muuhulgas jagati ettepanekuid, kuidas naispoliitikud saaksid sotsiaalmeediat paremini kasutada:

1) tuleb teada oma publikut ning aru saada, milliseid platvorme nad kasutavad;

2) arendada iga platvormi jaoks vajalikud oskused;

3) kasutada neid platvorme interaktiivselt, st inimeste kommentaaridele tuleb vastata;

4) jagada isiklikke lugusid elust;

5) olla sotsiaalmeedias toimuvate muutustega kursis.

Tunne publikut

Ütlen vaid täienduseks, et lihtne on öelda, et tunne oma publikut, aga palju raskem on vastata küsimusele, kuidas seda teha. Need, kes sinu kirjutisi loevad, ei pruugi olla veel sinu valijad. Samuti on soovitus arendada iga platvormi jaoks vajalikud oskused üldise nõuandena küll hea, aga mis on need oskused, mida sul on erinevate platvormide jaoks vaja. Selge on see, et Twitteris peab oskama 140 tähemärgiga toime tulla, Instagramis peab oskama pilte teha, aga millised on just need erilised oskused, mida arendada tuleks, jäigi selgusetuks.

Lõpetuseks tahaksin viidata hoopis Michael Ignatieffi raamatule «Fire and Ashes – success and failure in politics», kus ta rõhutab seda, et peale sotsiaalmeedia on valijal siiski tark poliitikuga näost näkku kohtuda. 

Kui sotsiaalmeedias võid endast maalida ilusa pildi, siis inimesega näost näkku kohtudes saad kohe aru, kas poliitikus on sisu, kas sõnad on tema enda omad või on ta hoolimata sotsiaalmeedia tuledest ja viledest tühi nagu tünn.