Raamatukogudes napib võõrkeelset erialakirjandust ja see on ka jäänud tähelepanuta.

Uute ingliskeelsete õppekavade avamine ning välistudengite ja -õppejõudude arvu suurendamine on  ülikooli arengukavas kesksel kohal.

2015. aasta seisuga olid juba 14% õppekavadest ingliskeelsed ning 6% tudengitest välisüliõpilased. Ülikooli arengukavas on eesmärgiks seatud, et veerand õppekavadest võiksid olla rahvusvahelised ning viiendik tudengitest välisüliõpilased.

Õppekavade ja õppekvaliteedi tagamise teema on küll tulipunktis, kuid tähelepanu ei ole pööratud asjaolule, et uute õppekavade loomisega tekib vajadus ka uue õppekirjanduse järele.

Valdaval osal Tartu ülikooli tulevatel välisüliõpilastel ja -õppejõududel on ootus, et õppetööks vajaliku õppekirjanduse hangib raamatukogu. Tasuta kõrghariduse kontekstis on see loogiline ja mõistetav.

Maailmas rakendatakse õppekirjanduse puhul kaht praktikat: on riike (peamiselt USA), kus raamatukogud üliõpilastele õppekirjandust ei osta (on vaid üks raamatukogus kasutamiseks mõeldud eksemplar), ja on riike (enamik Euroopa riike), kus raamatukogud tellivad üliõpilastele laenutamiseks õppekirjandust.

Õppekirjanduse hinnad tõusevad, üldfondi eraldis Tartu ülikooli raamatukogu eelarves selle hinnatõusuga sammu pidada ei suuda. Õppekirjanduse ostmiseks saab raamatukogu kasutada ainult ülikooli eraldatud vahendeid, mitte aga riigi eraldatavaid. Senist ebapiisavat rahastust õpikute ostuks tuleb nüüd jagada ka valdkondadesse liitunud kolledžitega.

2015. aasta kasutajaküsitlus tõi kõige suurema probleemina välja eelkõige õppekirjanduse vähese eksemplaarsuse. Kui 2013. ja 2014. aastal suutis raamatukogu eestikeelsete õpikute puhul vajadusel tagada eksemplaarsuse üks õpik viie üliõpilase kohta, siis alates 2015. aastast on see suhtarv üks õpik seitsme üliõpilase kohta ja vähemgi. Võõrkeelsete õpikute puhul on olnud suhtarv üks õpik kahekümne üliõpilase kohta, aga järjest sagedamini saab raamatukokku osta vaid ühe võõrkeelse õpiku.

E-õpikute kogemus on igal pool maailmas ühesugune: raamatukogudele üksikuid e-õpikuid ei müüda või siis on nende soetamistingimused väga ebasoodsad. Sõltuvalt kirjastusest on raamatukogudel võimalik osta e-raamatute pakette, mis toob kaasa paljude mittevajalike nimetuste ostu, ei sisalda sageli õppetööks vajalikku ega pole seetõttu enamasti majanduslikult mõistlik. Ka ei ole raamatukogudel õigust e-raamatuid laenutada.

Kõigis valdkondades ei ole klassikalist õppekirjandust. Õppetöös kasutatakse ka mitmeid muid materjale. Siiski peaks uue õppekava avamise plaanidega samal ajal analüüsima ka õppetööd toetavate materjalide vajadust, teavitama sellest raamatukogu ja kavandama vastavad kulud eelarvesse. Seda peaks tegema senisest märksa tõhusamalt.