Osalesin hiljaaegu ühes projektis, kus tuli rääkida, miks mina plaanin Eestisse elama jääda. Minu jaoks oli see lihtne ülesanne, ses ma tõesti ei kibele siit minema.

Põhjuseid, miks mulle meeldib Eestis elada, on kordades rohkem kui neid, miks mitte. Tegelikult ma eriti ei teagi ühtegi põhjust, miks siin on nii halb, et peaks mujale kolima. Loomulikult võiks nii mõnigi asi paremini olla, aga kui ma nii mõtlen, tuletan endale meelde, et tegelikult on meil ju olnud kõigest vähem kui veerandsada aastat, et oma riik üles ehitada.

Kui üheksakümnendate alguses olime meie need, kes vajasid arenenumate riikide abi, siis nüüd pakume ise seda abi teistele. Seda ilmestab ka eelmisel kuul ajakirjas ilmunud lugu Maia Klaassenist, kes käis Aafrikas naistele ettevõtlust õpetamas.

Ma päris ausalt ei kujuta ette, kas kusagil riigis on veel asjaajamine nii lihtne kui meil. UT ettevõtluse erinumbris oli juttu sellest, kuidas pakiautomaadid Eestisse jõudsid. Mees, kes selle ettevõtmise taga oli, rääkis, et kui nad eelmisel aastal käisid pakiroboteid Prantsusmaal tutvustamas, ei suudetud seal uskuda, et teavitus paki tuleku kohta võiks tulla telefoni sõnumina. Seal toob ikka postiljon teavituse pakist postkasti. Meie ilmselt ei kujuta enam ettegi sellist süsteemi nagu Prantsusmaal.

Samamoodi ei kujuta mina jällegi ette teist riiki, kus oleks nii lihtne oma ideid ja unistusi teoks teha. Näiteks võib pea igaühest saada ettevõtja ja see pole üldse keeruline. Meil on tasuta kõrgharidus, mis teeb ülikoolihariduse põhimõtteliselt kõigile kättesaadavaks ja mille abil on võimalik laduda hea alustala tulevaseks eluks.

Need võivad tunduda pisiasjadena, millele me igapäevaselt üldse ei mõtle, aga need ongi just need asjad, mis meie riigi ja siin elamise nii toredaks teevad. Meil on võimalus tegeleda sellega, mida me tahame. Iseasi on see, kas me oleme ise valmis pingutama, et meie unistused teoks saaksid.

Mina sean endale väikseid unistusi ja eesmärke. Viisaastaku plaani mul ei ole, vaid vaatan pigem jooksvalt, mille suunas liikuda soovin.

Näiteks ülikooli ajakirjandust õppima tulles teadsin, et tahaksin näha lähemalt teleuudiste toimetuse tööd. Ma sain juba pärast esimese aasta lõppu ühte Eesti telekanalisse kolmeks kuuks praktikale, kuigi ma ei olnud läbinud isegi veel vastavaid aineid. Ma küsisin peatoimetajalt, kas võiksin tulla ja ta lubas.

Või kui tele ja ajaleht olid minu jaoks proovitud, siis mõtlesin, et tahaksin korraks ka raadiot proovida. Ja lausa iseenesest tuli minu teele võimalus teha raadiosaadet.

Ja just sellepärast meeldibki mulle Eestis elada, sest ühel päeval võid sa millestki unistada, aga järgmisel päeval see unistus täitubki. Tuleb vaid ise vaeva ja võimalusi, mis elu meile ette veeretab, näha. Lihtsalt toas passides ja kirudes ei juhtu tõesti midagi ja jääb märkamata, kui palju võimalusi meie ümber on, mis ootavad kinnihaaramist.