Juba 2016. aasta kevadel olid kaks rahvusvaheliste suhete ringi (RSR) kuuluvat reisifanaatikut, Peeter Pals ja Reinhold Mutli otsustanud, et peaksid ühiselt mõne kaugema reisi ette võtma.

Ühel päeval naeratas meile saatus ning trip.ee’s pakuti lennupileteid Teherani –algusega Riiast ja ümberistumisega Kiievis – kõigest 140 euro eest. Reinhold helistas mulle, et küsida asja kohta minu arvamust. Ma ei mõelnud kaks korda ja nii ostsimegi endale oktoobriks lennupiletid ning senikaua oli aega valmistuda.

Kus käisime ja mida nägime? 

Kui reisiaeg lähenema hakkas, oli meie reis päeva võrra edasi lükatud, aga pärast meie mõlema elu suurimat pitsat Riias, pikki lende ja ootusärevust olime 5. oktoobri öösel kell üks jõudnud Teherani. Enne edasiminekut pidime läbi tegema veel viisaprotseduurid ning ootama taksot. Asjaajamised möödusid küll sekeldustega, aga alati saab hullem olla.

Enne taksosõitu hostelisse vahetasime endile kohalikku valuutat kursiga 40 000 riaali ühe euro eest. Asja tegi eriti huvitavaks see, et kogu raha saime 50 000-riaalistes rahatähtedes. Isegi 100 euro haaval vahetades oli see mahult väga suur kogus raha. Hiljem küll avastasime, et riigis levivad ka pangatšekid vääringutes kuni 500 000. Kogu valuuta pidi siiski sularahas olemas olema, sest sanktsioonide tõttu ei tööta selles riigis lääne krediitkaardid.

Viibisime Iraanis vaid kaheksa päeva ning eesmärk oli näha selle aja jooksul nii palju kui võimalik. Seega ei jäänud meile mingisugust puhkamisaega: jõudnud hostelisse kell 5 hommikul, ärkasime kell 11, et siis juba Teherani avastama minna. Vahepeal ostsime ära ka piletid öörongile Teheranist Mashhadi, mis asub riigi idaosas Türkmenistani ja Afganistani piiri lähistel. Teheran oli suurlinn nagu suurlinnad ikka; seda jõudsime lähemalt uurida reisi lõpus.

Omamoodi kogemus oli üksteist tundi kestnud rongisõit Mashhadi. Seitsmeteistkümne euro eest saime ööbimiskoha, üle 1000 kilomeetrit transpordi ning ka kõhud täis söödud. Olime samas kupees kahe kohaliku noormehega, kellega sai hoolimata keelebarjäärist huvitavaid vestlusi arendatud. Kuna Eestit nad väga ei teadnud, siis nad arvasid, et oleme pärit Austraaliast ning segadusi tekitas asjaolu, et räägime justkui austraalia, mitte inglise keelt.

Kaardi pealt sai neile näidatud Eesti asukohta maailmakaardil. Ainukese pildina Eestist oli mul näidata neile pilti Kuressaare linnusest – nemad arvasid, et ma olen üks rikas mees ja et see on minu maja. Sealkandis tähendavad välisreisid seda, et oled väga-väga rikas (Euroopasse saamine maksab neile vähemalt 4000 eurot).

Püha õhkkonnaga Mashhad

Mashhad iseenesest on vast kõige iraanilikum Iraan, mida üldse ette kujutada annab. Seal asuv Imam Reza mausoleum on šiiidide jaoks kõige püham mittesõjakoldes asuv koht üldse. Igal aastal teevad sinna palverännakuna mitukümmend miljonit inimest.

Kahel seal veedetud päeval nägime vaid kahte teist eurooplase välimusega inimest (vene vanaprouad, kes ütlesid, et näeme välja nende poegade moodi). Ülejäänud välismaalased pärinesid peamiselt Afganistanist või Iraagist.

Mashhadis valitses selline üleüldine püha õhkkond, hiljem tuli välja, et mittemoslemitena poleks me tohtinud paljudesse kohtadesse minnagi, aga seal ei tule keegi õnneks selle pealegi, et sa ei pruugi moslem olla, kui juba sinna oled sattunud. Ka naiste riietuse järgi võis öelda, et oleme jõudnud väga konservatiivsesse piirkonda. Kui mujal olid naistel vaid kerged pearätid juustele tõmmatud, siis Mashhadis oli märgata nii burkasid kui hidžaabe.

Edasi viis meid siselend reisi lõunapoolseimasse punkti – Shīrāzi. Shīrāz on tuntud luuletajate, šahhide paleede ning kõrbekliima poolest, kuid kahjuks enam mitte veini poolest. Läheduses asub ka Persepolis ning paljud muud vanade kuningate hauapaigad. Seetõttu on tegu Iraani mõistes suhteliselt turistiliku piirkonnaga.

Hosteli sisehoov oli justkui oaas: naiste pearätid langesid kohe ning hea õnne korral oli võimalik osta isegi Türgist «sisse toodud» õlut. Linnast jäid meelde meeletud rahvahulgad, ilusad paleed, idamaised tänavad ning muidugi metsik 40-kraadine kuumus oktoobris.

Shīrāzist Eşfahāni viis meid seitse eurot maksnud luksuslik ööbuss: selle raha eest sai mugavalt magatud ning bussis jagati tavapärane karp šokolaadide ja küpsistega. Eşfahāni puhul olime alguses pisut kõhklevad, sest ka see on Iraanis üks põhilisemaid turismilinnasid. Seal olid küll pealtükkivamad teenusepakkujad ja autojuhid, kes meid aidata tahtsid. Lõpuks tuli välja, et meid tahetigi päriselt aidata ning saime otse kesklinnas vägagi luksusliku hotellitoa väikese raha eest.

Ka linn ise oli väga ilus ning elav. Soetasime endale lennupiletid viimaseks teelõiguks Eşfahānist Teherani. Lend kestis pool tundi, saime rikkaliku lõuna ning seda kõike 30 euro eest. Teheranis jõudsime vaadata kohti, mis jäid riiki saabudes vaatamata. Tänu Ashura pidustustele oli linn väga elav ning nägime asju, mida ehk iga päev ei näe. Asja halb pool oli see, et kõik kohad olid kinni ning seetõttu jäi palju põnevat vaatamata.

Tähelepanekud ühiskonnast

Reisile minnes olid pere, sõbrad ja tuttavad väga mures, et mis kohta me läheme. Minu ema ei saanud viimase hetkeni aru, kas ma lähen Iraani või Iraaki ja kuidas ma Daeshi terroriste ei karda. Ka endal oli kerge kõhklus sees, kuigi juba eeltöö andis märku, et Iraan on väga turvaline riik. Lõpuks kohal olles pidime isegi üllatuma: me kumbki pole mujal maailmas nii siiralt rõõmsaid ja sõbralikke inimesi kohanud.

Igal sammul astus keegi juurde, et küsida, kust me pärit oleme ja mis meid Iraani tõi. Paljude jaoks oli päris imestamapanev, et kõikidest riikidest siin ilmas oleme just Iraani välja valinud – meenutab isegi kunagist Eestis levinud arusaama, et igal pool mujal on parem.

Ei olnud harv ka juhus, kus peale kohalikku tarouf-viisakuse kadalippu läbimist – kolm korda kingitusest keeldumist – meile endiselt kas terve lõuna, jäätis või midagi sellist välja tehti. Nende jaoks oled välismaalasena väga eksootiline ning sinuga tahetakse siirast huvist juttu rääkida.

Juba nimi Iraani islamivabariik tekitab kerget õudust – ei tea, mis seal juhtub ja kui tähtsat osa mängib äärmiselt konservatiivne islam. Üks asi on riik, teine aga rahvas. Riigi seadused ning määrused on üsna kiviaegsed ning julmad. Tegelikult ei olnud meil põhjust muretseda, sest rahvas ise on küllaltki vabameelne ning salliva mõtlemisega.

Nagu varem mainitud, siis suuremates linnades on naistelgi moodsad riided ning pearätt on võimalikult kuklasse lükatud. Samuti hakkasid silma segasoolised noorte kambad, kes veetsid õhtuti parkides koos aega. Juhuse tahtel sattusime ka Teheranis mingisugusele geikoosolekule, mida peeti ilmselt Ashura pidustuste varjus aset. Nad olid üsna avalikud ning nende jaoks ei olnud probleem ka meile päris pealetükkivalt külge lüüa. Tegime sellest kohast kiiresti sääred, aga samas oli meeldiv näha, et see osa inimkonnast on isegi selles riigis küllaltki avalik, kartmata karistatud saada.

Igal pool ringi liikudes võis aimu saada, et riigikorra puhul pole enamik inimesi siiski õnnelikud ning küllaltki varsti võib sealgi midagi muutuma hakata. Usun, et üks verstaposte võiks olla järgmise aasta mais toimuvad presidendivalimised. Üldiselt julgen kõigil soovitada Iraani külastada, ohtlikkusest pole seal hõngugi ning stereotüübid ei pea paika.