Maia Klaassen on tudeng, kes otsib pidevalt uusi kogemusi. Nii on ta loonud kursusekaaslastega oma väljaande ning edendanud Aafrikas naisettevõtlust. 

Pärast gümnaasiumi lõppu ei läinud Maia kohe edasi ülikooli õppima. «Ma olin üks neist, kellel rutiin viskas üle,» põhjendas ta. 

Suisa nii üle, et pärast viimast eksamit, ootamata ära lõpuaktust, istus Maia lennukile ja põrutas Küprosele, kus ta elas üle nelja kuu. Kui suvehooaeg sai läbi, tuli ta tagasi Eestisse, vaatas, et siin on ikka väga külm, ja lendas Austraaliasse.

Elu kängurudemaal oli ilus, aga siis muudeti Eestis kõrg­haridus tasuta kättesaadavaks ning kolme aasta pärast tuli ta tagasi kodumaale, et asuda õppima Tartu ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni. 

Maia rääkis, et see olevat olnud seitsmendas klassis, kui oli vaja kirjutada kirjand teemal, kelleks tulevikus saada. Maia oli emaga seda kodus arutanud ja kuna kosmonaudiks saamise soov oli tolleks ajaks muutunud neiu sõnul üsna ebatõenäoliseks, siis oli ema öelnud, et ju temast ajakirjanik või kirjanik saab. Sealt peale jäi Maiat see mõte kummitama ning kui oli aeg ülikooli astuda, ei tulnud pikalt mõelda, mis eriala valida.

Valikuga rahul

«Ilmselt sellepärast oli mul ka nii rahulik Eestist ära minna, sest ma teadsin, et isegi kui töö mõttes pole see eriala mulle omane, siis on see kõige põnevam asi, mida õppida,» sõnas ta. Ja seda arvab ta siiamaani, mil kaks aastat õpinguid on selja taga.

Maia peaeriala on ajakirjandus ja kõrvale õpib ta rahvusvahelisi suhteid. Ta on väga rahul, et valis just ajakirjanduse, mitte kommunikatsiooni suuna. 

«Kui lähed kommunikatsiooni­ suunale, siis need jutud, et Tartu ülikool on väga teoreetiline, vastavad tõele. Ajakirjandustudengid aga jooksevad kaamerate ja mikrofonidega ringi ning teevad praktilisi asju,» sõnas Maia. 

Neiule meeldib ka see, et Tartus on hea tasakaal õppejõudude seas: on nii tegevajakirjanikke kui ka teoreetikuid. 

Mida aga Maia üheks olulisemaks asjaks kogu õppe juures peab, on inimesed, kellega koos tuleb seda teed käia, või ka neid, kes on juba tee lõpp-punkti jõudnud.

Iga ajakirjandustudengi jaoks on ilmselt üks suurim katsumus aine nimega «Reporteritöö», kus tuleb igal nädalal kirjutada etteantud teemal uudis. 

«Ma lausa jumaldasin vahepeal seda aega, mil me «Reporteritöös» kõik koos tudengitoas higipisaraid valasime ja mõni julgustuseks isegi väikese tekiila­napsi võttis, kui mõistus täiesti kokku jooksis. Aga koos saime alati hakkama.» 

Ajakirjandustudengite seas valitsevat ühtsustunnet peab Maia instituudi tavade panuseks. «Meil on sellised tavad nagu peegliga pähelöömine, Marju Lauristini akna all laulmine ja Priit Pulleritsu «Uudise sotsioloogia». Kõik läbivad samu komistuskive.»

Liidab inimesi

Maia rääkis, et ükskõik, kuhu ka minna, on alati ees mõni ajakirjanduse ja kommunikatsiooni vilistlane. «Isegi kui sa seda inimest ei tea, siis tekib mingi ühtekuuluvustunne, sest kuigi sa inimesega isiklikult tuttav ei ole, siis tead, et see inimene on samu asju läbi teinud, ja see liidab inimesi veelgi.»

Maia käis hiljaaegu «Terevisioonis» intervjuud andmas, sest viibis viimased neli kuud Aafrikas, ja ta nägi seal noort assistenti, kes jooksis ringi. Ta sai kaugelt aru, et assistent pole Tartu ülikoolis käinud. 

«Mulle tundub, et Tartu ülikool sünnitab ajakirjanikke, kes on hästi rahulikud ja saavad kõigega hakkama. Nad on harjunud, et lähevad võtavad ühelt ja siis teiselt ministrilt intervjuu.»

Maia on inimene, kes ei käi ainult koolis, vaid tegeleb ka mitmete teiste asjadega, näiteks asutas ta oma kursusekaaslastega veebiväljaande Neljas Dimensioon.   

Aasta tagasi, kui Neljas Dimensioon loodi, olid nad pidanud kooli jaoks kirjutama palju klassikalisi uudislugusid. Kuna tavalises uudises peab oma keelt kontrollima, siis see oli üks põhjustest, miks praegused kolmanda kursuse ajakirjandustudengid soovisid natuke vabamat väljenduskanalit. 

«Eestis on Nihilist.fm, aga olgem ausad, minu ema seda ei loe ja ka meie õppejõud mitte. See on ropp ja lahe. See on vastuvoolu ujumine, aga samas see ei ole koht, kuhu maailmast huvituv mõtlev inimene läheb lugema,» seletas Maia, miks oli vaja Neljandat Dimensiooni. 

Kui praegu on Neljas Dimensioon meediaväljaanne, kus ilmuvad erinevad lood, siis tudengitel on plaanis seda suunda laiendada. Maia kirjutas koos teiste toimetuse liikmetega projekti, et järgmistel kohalike omavalitsuste volikogu valimistel, kui on esimest korda muudatus, et valida saavad ka 16-aastased, saaksid nad korraldada noortele poliitilise kommunikatsiooni töötubasid. 

Juhul, kui nad saavad rahastuse, siis hakkavad Neljanda Dimensiooni liikmed õpetama noortele, kuidas populismi ära tunda, kuidas sellega mitte kaasa minna ja kuidas teadlikult lehti lugeda, et ei juhtuks see, mida kardeti: noored annavad oma hääle pastaka eest.

Viimased neli kuud veetis Maia aga hoopiski Aafrikas, edendades Kamerunis naisettevõtlust. 

Maia rääkis, et Kamerunist saadud kogemuse olulisust sõnastab ta iga päev uut moodi. «Täna ma sõnastasin selle enda jaoks nii, et see kogemus oli oluline selleks, et saada aru, et maailmas on olulisemaid asju kui mina ise ja minu pisikesed igapäevamured,» lausus ta.

Naised said laene

Maia rääkis ka oma tegevusest Kamerunis. Kuna enamik naisi töötab seal mustalt, mis tähendab, et pole ligipääsu pangateenustele ega võimalust äri ja sissetulekut suurendada, siis andsid projektis osalejad naistele väikelaene. 

Laenu eest laiendasid inimesed seda, millega nad tegelesid. Seal oli inimesi, kes rentisid põllumaad ja said laenuga makstud nii põllumaa rendi ja külvi kui ka selle eest, et keegi tuleks ja korjaks saagi ära ning paneks selle auto peale. Seejärel said naised selle maha müüa ja nad kogusid niimoodi piisavalt raha, et laen tagasi maksta. Seda raha alguses kuskilt üldse saada ja sellist asja arendada on väga raske, sest pangateenused puuduvad, seletas Maia.

Vabatahtlik rääkis, et nad mõtlesid ka sellele, et kui nemad lähevad ära, siis mis saab edasi. Naistele tehti ka palju koolitusi. «Aga sel juhul me lähtusime põhi­mõttest, et valge naine ei seisa kuulajate ees ega räägi, kuidas asjad on, vaid me treenisime välja kohaliku, kes teeb ise koolitusi.» 

Projektis osales 33 naist ja Maia rääkis, et nad motiveerisid üksteist pidevalt, nii et nende ärid saaksid laiendatud. 

«Me ei üritanud sinna minna, maailma parandama, et siis pärast aikselt ära hõljuda, vaid meie eesmärk oli, et lahkudes oleks näha, et projekt on jätkusuutlik ja nad saavad sellega ise edaspidi hakkama.»

Maia ütles, et kogu tema Aafrika-kogemus meenutas talle, kui väheolulised on asjad, mida ta Eestis vahepeal väga tähtsateks pidas. Näiteks kaotas ta Kamerunis ära koti oma asjadega, aga sai aru, et ta ei hooligi sellest. 

«Miks ma üldse lähen Aafrikasse oma 100-eurose Prada lõhnaga?» küsis ta endalt, kui see kotiga kaotsi läks. 

Maia rääkis, kuidas ta oli oma ainsa püksipaariga mägedes ja tundis sel hetkel sellist õnnetunnet, mida ta ei tunne kunagi pärast suuri ostlemispäevi. See tuletas talle meelde, kui vähe on õnneks vaja. 

«See ei ole miski, mida me ei tea, aga see on miski, mille meie kiire elutempoga ühiskonnas on enamik inimesi unustanud.» Inimesed on väga auahned, aga tasub võtta aega, et olla ka lihtsate asjade pärast õnnelik, soovitas neiu.

Oma Aafrika-kogemuse jooksul üllatus ta kõige enam selles, kui stereotüüpne on ta olnud. «Ma arvan küll, et olen ülimalt vabameelne ja väga tundlik kõigi rassivaheliste jõupositsioonide suhtes ning mul ei ole stereotüüpe, aga kui nägin Kamerunis, kui sarnane on tegelikult sealne elu meie omaga, siis olin šokeeritud,» rääkis ta. 

Näiteks oli ta üllatunud, kui palju inimesed nutitelefone kasutasid. «Nad käituvad nii, nagu Eestis käituvad umbes 12–13-aastased tüdrukud, kes teevad iga nurga peal selfie’sid ja kirjutavad kogu aeg kellelegi.» 

Maia arvas, et kui ta läheb oma nutitelefoniga sinna, siis tuleb seletada, mis see on. Tegelikkus oli teistsugune. «Nad võivad tulla välja meie mõistes põrandata majast, käes kõige uuem Samsung Galaxy Note, ja siis vaadata mind ja naerda, sest mul on HTC plönn,» lausus ta.

Kõike Maia räägitut Kameruni kohta ei saa laiendada kogu Aafrikale. Ta rõhutas, et tema Aafrika-kogemus ei ole kindlasti kellegi teise Aafrika-kogemus. «Mina käisin ühes riigis, mitte pole näinud tervet Aafri­kat.»