Eelmise kuu UT ajakirjas kirjutasime doktorantide lõpetamisega seotud probleemidest, mille puhul tudengid tõid välja, et ühiskond ei hinda doktorikraadi. Nii kipub mõnikord olema ka bakalaureuse- ja magistrikraadiga.

Mõnes mõttes on meie riigi uus valitsus andnud varjatud vihje sellest, et kaugele jõudmiseks ja oluliste otsuste tegijaks saamisel ei pruugigi alati kõrgharidust tarvis olla.

Väga palju on inimeste hulgas tekitanud arutelu uus maaeluminister, kelle puhul tundub, et ta ei saa kuigi hästi oma ettevõttes toimuvast aru või ei taha ta lihtsalt ausaid vastuseid anda. Miks või kuidas peaks rahvas seesugust ministrit usaldama? Kurb on kuulda vastuseid, mis ei pea paika või tunduvad lihtsalt pehmelt öeldes veidrad.

Niisamuti on meie valitsuses kaitseminister, kes on kaks erinevat ülikooli pooleli jätnud. Ülikoolis õppimine ja selle lõpetamine on kõike muud kui kerge. Miks tundub siis, et ministeeriumi juhtimine võiks olla lihtsam ülesanne? Või mida ütleb pooleli jätmine inimese enda kohta? Missuguse sõnumi saadab see ühiskonnale?

Meie riigi valitsuse liikmed peaksid tunnetama iseendal suuremat vastutust. Sest nende otsuste ja valikute tagajärg on palju laiem kui ainult see, et minister ei oska pädevalt küsimustele vastata. Niisamuti peaksid kõik Eesti kõrgkoolid mõtlema sellele, missugused on need põhjused, miks tudengid ei lõpeta või ei pruugi ka lõpetades kõrgharidust väärtustada.

Tartu ülikool teeb aina enam samme ettevõtjatega koostöö tegemise suunas ning tegutseb selle nimel, et tudeng saaks juba õppimise ajal teooria praktikaga siduda. Siiski on siingi kindlasti veel mitmeid kohti, kus eneseanalüüs on äärmiselt vajalik. Niisamuti ei lõppe mitte kunagi analüüs õppe arendamise ja ühiskonna vajaduste kohta.

Neile küsimustele, miks tudengid ei lõpeta või miks nad kõrgharidust ei väärtusta, tuleks kindlasti varasemast enam tähelepanu pöörata. Niisamuti juhtide otsuste tagajärgedele. Ebalevate ja veidrate vastuste andmine võib küll esialgu naljakas ja naeruväärne tunduda, kuid ühel hetkel muutub olukord tõsiseks – tegu ei olegi komöödia, vaid meie riigi juhtimist ja rahva tulevikku oma käes hoidvate inimestega.

Seega, kas kõrgharidus on vajalik? Olen kindel, et on, sest ühe suure osana õpetab ülikool inimest ka iseennast konstruktiivselt analüüsima. Sealhulgas ka oma otsuseid asjakohaselt põhjendama. Kas ma sobin sellele ametikohale? Missugused on minu oskused? Missugune on minu varasem kogemus ja väärtushinnangud? Kas need sobivad ametiga, kuhu pürgin?

Niisamuti on tarvis analüüsida, missugune on olukord meie ühiskonnas hariduse mõistes. Missugused on need ootused ja vajadused ning missugust ülikooli üliõpilased ette kujutavad?

On oluline, et igaüks meist tunnetaks seda vastutust, et oleme kellelegi eeskuju ning et meie väärtused mõjutavad ka paljusid teisi. Ning kuigi kõrgharidus aitab arendada inimeste analüüsivõimet ja laiendada maailmapilti, tuleks siiski ka ülikoolidel vaadata aeg-ajalt endale otsa ja küsida, ega olda mõnes valdkonnas loorberitele puhkama jäädud, tunnistada seejärel ka kitsaskohti ja asuda neid edasi arendama.