Tartu ülikooli arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse labori üks eestvedaja, Madis Vasser ütles, et virtuaalreaalsusel on palju suurem potentsiaal kui ainult see, mida praegu meelelahutuses ära kasutatakse.

Virtuaalreaalsuse (VR) lahendusi on praegu rakendatud eelkõige meelelahutuse valdkonnas ning Madise sõnul on niisugused lahen­dused seal eriti omaks võetud seetõttu, et arvutimängurid on inimesed, kel on vajalikust juba pool olemas. 

«Täpsemalt, vinge arvuti, et seda maailma vedada. Samuti on arvutimängude tegijatel aastatepikkused kogemused, kuidas luua maailm, mis peab kuidagi inimese tegevusele reageerima.»

Tema sõnul näitavad erinevad uuringud, et virtuaalreaalsust kasutatakse küll eri valdkondades, kuid sellest neljandik kuulub mängudele. Samas on virtuaalreaalsust võimalik kasutada ka meditsiinis, arhitektuuris, hariduses, turismis, sõjaväes, kosmose valdkonnas jne. 

«Pigem on raske välja mõelda valdkonda, kus seda kuidagi kasutada ei saaks. Aga virtuaalreaalsuse lahenduste rakendamine eeldab, et on olemas inimesed, kes loovad vajalikku sisu.» 

Madis lisas, et ta ongi seadnud endale eesmärgi leida inimesed, kes oleksid valmis looma erinevat VR-i sisu. «Eestis ei ole olnud sellist kultuuri, kus mängutööstust võetakse päris tööstusena, seesugune mõtteviis alles tõstab pead.» 

Ta tõi näiteks, kuidas virtuaalreaalsus annab võimaluse minna näiteks kas või Everesti tippu. «See ei ole enam lihtsalt mäng, vaid kogemus ja niisugune maailm laiendab kogemustepagasit oluliselt rohkem.» 

Peale selle võib virtuaalreaalsusel olla ka rahustav mõju. «Näiteks istud kusagil rohelisel aasal ja paitad koera, ja seda kõike virtuaalreaalsuses.» Madise sõnul kasutatakse juba praegu virtuaalreaalsust edukalt näiteks erinevate hirmude ravimisel. 

Hirmuravi

Tavaelus ravitakse näiteks arahnofoobiat (hirm ämblike ees) nii, et esiteks näidatakse inimesele pilti ämblikust, seejärel tuuakse seda aina lähedamale ning lõpuks näidatakse juba päris ämblikku kusagil kasti sees. 

«See on aga väga töömahukas, peale selle peab sul alati ämblik käepärast olema. Täpselt sama toime saab aga ka virtuaalreaalsusega – alustad näiteks multikaliku ämblikuga ja muudad seda aina tõepärasemaks. See töötab päriselt,» kirjeldas Madis.

Niisamuti on võimalik VR-i kasutada kõrgusekartuse ravis, samuti traumajärgse stressihäirega tegelemisel. «Sõdurid pannakse virtuaalreaalsuses samasse olukorda, milles neil kunagi häire tekkis ning nii on neil võimalik seda rahulikult läbi töötada, ja see aitab.» 

Madis avaldas lootust, et kunagi muutubki VR nii arukaks, et inimene ei pea ootama mitu kuud näiteks psühholoogi järjekorras, vaid saab virtuaalreaalsust oma kodus ka ravi eesmärgil kasutada. 

Kopeerida ei tasu

Kuigi virtuaalreaalsus areneb väga kiiresti, on jätkuvalt puudu inimestest, kes suudaksid vajalikku sisu luua. Seetõttu on praegu tegelikult veel keeruline ka Eestis ja hariduses VR-i ära kasutada.

«Suvel oli arvamusfestival, kus rääkisime virtuaalreaalsusest koolis. Jõudsime järelduseni, et tehnika on praegu väga kallis ja pirtsakas ning areneb kiiresti. Seetõttu ei olegi võib-olla mõtet osta koolile mingisugust komplekti, mis tuleb kahe aasta pärast ära visata.»

Madis lisas, et kui oleks olemas seesugune VR-i sisu, mis aitaks tekitada oluliselt vingema õpi­kogemuse või aidata kaasa parematele õpitulemustele, siis oleks võimalus VR-i ka koolis kasutada.

«Oluline on, et me ei looks virtuaalreaalsusega täpselt samasuguseid asju, nagu meil juba olemas on. See peaks andma mingisuguse lisandväärtuse ja uutmoodi kogemuse,» ütles Madis. 

Ta tõi näite, kuidas aasta alguses Tallinnas toimunud Loomehäkil tahtis üks meeskond luua muuseumirakenduse, kus inimene oleks muuseumikoridoris ja vaataks seinal olevaid pilte. «Tegelikult on see ju natuke mõttetu, sest muuseumi koridor ise ei ole vaatamisväärsus ja VR-iga ei pea seda taastootma. Palju põnevam on minna sinna pildi sisse ja seda kogeda.» 

Nii kasvaski Loomehäkil välja hoopis idufirma, mis teeb viktoriini, kus tuleb vastata eri küsimustele, olles samal ajal keskkonnas, mille kohta küsimus käib. 

«Näiteks pead maailmasõjateemalise pildi pealt valima õige kiivri, aga oled samal ajal keset lahinguvälja. See annab samas edasi ka tunde, et sõda on väga hirmus,» kirjeldas Madis.

Ka ajakirjandus kasutab aina enam ära VR-i erinevaid võimalusi, näiteks tehakse 360-kraadiseid ülekandeid ja reportaaže. Seda kõike selleks, et lugeja või vaataja rohkem teemasse viia. 

Madis käis selle kuu alguses Amsterdamis Euroopa VR päevadel, kus ÜRO humanitaarprojektide kallal töötanud Gabo Arora rääkis sellest, kuidas nad teevad klippe näiteks pagulaslaagritest ja kriisipiirkondadest ning näitavad neid olukordi virtuaalreaalsuses. 

«Nii saab panna inimese sinna kaugel asuvasse situatsiooni. Nad tõid veel välja, et annetused on sisuliselt kahekordistunud, kui kasutada virtuaalreaalsust.» Madis lisas, et virtuaalreaalsuses ei saa ka pilku ära pöörata sellelt, mida näidatakse, sest sellises olukorras vaatab sulle selja taga vastu täpselt samasugune trööstitu vaatepilt.

Keeruline lihtsaks

Kui rääkida virtuaalreaalsuse ärivõimalustest, ütleb Madis, et seda on hinnatud väga suurte numbritega, lausa miljarditega. «Tegelikkus on aga see, et praegu on neid prille kogu maailmas vabas kasutused ainult mõnisada tuhat. Kui lood praegu näiteks mõne mängu, siis rikkaks sellega ei saa. Küll aga on võimalik saada palju kogemusi ja olla üks esimestest, kes seda ala jagab.»

Kui maailmas ringi vaadata, siis kasutatakse virtuaalreaalsust juba paljudes eri valdkondades. «Haridus on üks valdkond, kus seda saaks aina enam ära kasutada. Minu arvates oleks asja tõeline väärtus see, kui saaksime õpilastele näidata väga keerulisi abstraktseid teemasid ja teha need käega katsutavamaks. Näiteks näidata mõnd viietasandilist matemaatilist objekti,» kirjeldas Madis. 

Ta lisas, et see eeldab aga taas, et oleks inimesi, kes oskaksid sellist sisu luua, ja inimesi, kes seda kasutaksid.

«Virtuaalreaalsus lihtsustab ka sisuloomet: kui praegu pead modelleerimiseks õppima keerulisi arvutiprogramme, siis VR-is paned prillid pähe, võtad puldid kätte ja hakkad lihtsalt maalima. Kõik oskused on virtuaalreaalsuses kohe rakendatavad.»

Peale tudengite juhendamise ja kaasamise ootab TÜ arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse labor koostööpakkumisi teisteltki, kes võiksid sellest maailmast huvitunud olla. Seda enam, et vastav pädevus aina kasvab. 

Madise sõnul on tudengid juba praegu virtuaalreaalsusest väga huvitatud ning sel aastal ei saanud nad ka enam juhendatavaid juurde võtta, sest huvilisi on nii palju. 

«Peale selle on siia oodatud kõikide valdkondade tudengid – ära mõtle, et pead olema tulihingeline programmeerija, et siin tegutseda. Virtuaalreaalsus on väga loominguline valdkond ja kui kellelgi on idee, mida ta tahaks teha maailmas, kus kõik on võimalik, siis on tema mõtted alati oodatud,» julgustas Madis.

Tulevik on üllatus

Muidugi on virtuaalreaalsuse puhul ka erinevaid ohte – nagu kõikide asjade puhul. «Kui midagi üleliia kasutada, siis see mõjub halvasti. Praegu on VR-i puhul tõsine teema silmade väsimine. Hetkel ei ole olemasolevad kuvamistehnoloogiad nii andekad, et seda vältida, kuid töö selle kallal käib.» 

Madise sõnul ei ole praegu olemas ka selliseid uuringuid, mis näitaksid, missugune on virtuaalreaalsuse pikaajaline mõju. «Keegi ei ole neid prille näiteks aasta aega peas kandnud. Eks varajased virtuaalreaalsuse kasutajad ongi mõnes mõttes katseloomad.» 

Tulevikku vaadates ei oska aga ka Madis öelda, kuhu virtuaalreaalsus võiks inimesed välja viia. «Olles iga päev selle teema sees, ei tea minagi, mis on selle tehnoloogia kõige vingem kasutusala, me ei oska seda veel isegi ette kujutada.»