Universitas Tartuensis küsis TÜ eri valdkondade doktorantidelt, mis on nende arvates peamised doktoriõppe probleemid. Enamasti toodi välja rahastamise ja tulevikuväljavaadetega seotud mured.

Doktorantide üks suuremaid muresid on nende majanduslik olukord. Praegu on doktoranditoetuse suurus 422 eurot kuus. Loodus- ja täppisteaduste valdkonna füüsika doktorant Mikk Antsov ütles, et raha on doktorantidele keeruline ja valus teema. «Viimase kümne aastaga on doktoranditoetus teinud läbi kosmilise languse: 2005. aastal moodustas see 70% keskmisest palgast, 2016. aastal ületas miinimumpalk esimest korda doktoranditoetuse.»

Seetõttu peavad paljud doktorandid leidma endale erialavälise töökoha. «Tihti tähendab see, et doktoriõpe jääb pooleli. Probleemi üpriski keeruline lahendada, kuna see eeldaks toetuse määra tõstmist tasemeni, millega saaks tänapäeva Eestis ära elada.» Antsovi arvates peaks selle probleemiga tegelema haridus- ja teadusministeerium, kelle huvi peaks olema koolitada asjatundjaid, kes tooksid tulevikus majandusele kasu.

Ka meditsiiniteaduste valdkonna neuroteaduste doktorant Taavi Vanaveski ja humanitaarteaduste ning kunstide valdkonna kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant Indrek Ojam ütlesid, et doktoriõppes on rahastus üks tõsisemaid probleeme.

«Raske on ette kujutada, miks peaks mõni andekas ja töökas inimene tahtma tulla Eestisse doktorantuuri, kui ei ole võimalik end ära elatada. Paljud noored, kel on võimalus, lahkuvadki välismaale,» sõnas Vanaveski. Ta lisas, et praeguste summade juures ei ole võimalik talente kodus hoida või tagasi meelitada. Rääkimata sellest, et nii ei suudeta ka teiste riikide talente siia meelitada.

Sotsiaalteaduste valdkonna psühholoogia doktorant Dmitri Rozgonjuk ütles, et tema arvates on doktorantuur treeningaeg teadlase karjääris. Ta võrdles seda ettevõtte ja töötaja suhtega: esimene on ülikool ja teine doktorant. «Õnnelikum ja motiveeritum töötaja on tõenäoliselt selline, kelle pingutust asutuses väärtustatakse. Doktorandid ei ole siin erand, kuigi neilt eeldatakse maailmatasemel töötamist – teadus on seda! – miinimumpalgalähedase toetuse eest.»

Tartu ülikooli õppeprorektor Mart Noorma sõnas, et doktorandistipendium on riiklikult kinnitatud ja selle suurendamiseks ei saa ülikool palju teha. «Samas suureneb nominaalajaga lõpetamise tõenäosust oluliselt siis, kui doktorandil on võimalik töötada ülikooli teadusprojektis. Nii saab ülikool doktorante toetada sellega, et teadusrahastust kasutatakse nooremteaduritele kohti luues.» Ta lisas, et sama probleemi aitab lahendada ka Euroopa Liidu tõukefondide ASTRA programm, kus osa raha kasutatakse nooremteadurite kohtade loomiseks.

TÜ doktoriõppe peaspetsialist Reet Marits rääkis samuti, et kõige kiirem ja otsesem abi saab tulla struktuuriüksustelt ja juhendajatelt, kes maksavad võimaluste piires õppe- ja teadusstipendiumi grantidest või sõlmivad doktorandiga töölepingu. Ta lisas, et 422 eurot ei ole piisav ning ülikool on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud.

Eesmärgistatum õppekava ja tagasiside

Indrek Ojam tõi välja, et tema arvates on õppekava ebaühtlane ning see pole kohati läbimõeldud. «Mis ained peaksid olema kohustuslikud, millised valikulised ja kuidas ühildada oma uurimistööd nende ainetega,» tõi Ojam näite. Ta lisas, et tema meelest ongi doktoritõppe põhiprobleemid seotud õppekava koordineerimatusest ja läbimõtlematusest tulenevate hädadega. «Samal ajal luurab selle kõige taustal pidevalt majanduslik ebakindlus, mis õõnestab nii inimsuhteid kui ka teaduslikku entusiasmi,» lisas ta.

Reet Marits ütles, et kui doktorantide jaoks on õppekavas midagi segadust tekitavat, siis tasuks pöörduda õppekava programmijuhi või -nõukogu poole. «Õppeosakond on korduvalt soovitanud korraldada semestri alguses doktorantidele seminare, kus koos juhendajatega räägitakse läbi õppekava ja õppekorraldusega seotud küsimused.» Ta lisas, et ainete sidusus doktoritööga on eelkõige juhendaja ja programminõukogu teha.

Ajaplaneerimine on proovikivi

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas septembris toimunud teabepäeval selgus, et selle valdkonna doktorantidel on probleeme ajaplaneerimisega. Nad ootavad ülikoolilt, et neile oleksid ette antud struktureeritumad tööajad. Doktorandid tegid ettepaneku, et õppetööga seotud tööülesanded võiksid olla ühel semestril, jättes teise semestri doktoritöö kirjutamise tarbeks.  

Mikk Antsov leidis, et kuigi doktorantide kaasamine õppetöösse on igati tänuväärne tegevus, tuleks veel mõnele asjale mõelda. «Arvan, et doktorandi jaoks ei peaks loengute andmine kohustuslik olema, sest tasustamata doktorandilt ei saa nõuda mingisugust õppetöö kvaliteeti,» ütles ta.

Reet Marits ütles aga, et kuigi õppepraktika on doktorantidele praegu valikuline, siis kehtestab kõrgharidusstandardi lisa doktoriõppe õpiväljundid, mis ütlevad, et doktorant peab oskama määratleda oma vajadusi uute teadmiste või oskuste järele ning toetama teiste õppimist nii hariduse ja teaduse kui ka laiema ühiskondliku tasandi kontekstis. «Samuti on kirjas, et doktoriõppe lõpetanu peab suutma pädevalt edasi anda oma teadmisi õpetamise, juhendamise või muul teel. Seega on õpetamis- ja juhendamisoskuste omandamine doktoriõppe kohustuslik osa.»

Marits lisas, et doktorandi vastav tegevus peab olema juhendatud ning tal peavad olema algteadmised – eelnevalt läbitud vastavad ained. «Ülikoolil on plaanis arendada üleülikooliliste valikainete moodulit nii, et see muutuks täpsemaks, sisulisemaks ja eesmärgistatumaks, andes võimaluse omandada süvendatumalt kas õpetamis- ja juhendamisoskuseid või näiteks ettevõtlusega seonduvat jms.»

Akadeemiline üksindus kimbutab

Murekohana toodi humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teabepäeval välja ka akadeemiline üksindus. «Arutelu käigus toodi välja, et abi oleks teemade üle arutlemisest, samas ei pruugi nii juhendajal kui ka doktorandil jaguda tiheda ajakava tõttu selleks alati piisavalt aega,» rääkis infopäeval osalenud humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekanaadi projektide spetsialist Kaija Rumm.

Nii toodigi ühe ideena välja, et doktorante võiks toetada omavaheliste arutelu- ja lugemisrühmade moodustamisel. «Sellistes rühmades oleks võimalik anda tagasisidet ka üksteise kirjatöödele,» kirjeldas humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekanaadi projektide peaspetsialist Monika Tasa.

Selles valdkonnas on plaanis luua probleemi lahendamiseks elektrooniline keskkond, kus doktorantidel oleks võimalik leida teisi doktorante ja nende teemasid. «Taolises keskkonnas oleks lihtsam otsida erialadeüleselt arutelukaaslasi. Praegu ei olda üksteise uurimishuvidest kuigi teadlikud,» ütles Rumm.

Milleks üldse doktorikraad?

Küsimusele, mis võiksid olla need põhjused, miks paljud doktorandid nominaalajaga ei lõpeta, vastas Mikk Antsov, et tegelikult ei ole Eesti tingimustes doktorikraadiga paraku midagi peale hakata, kuna erasektoris ei ole võimalik vastava kraadi ja teadmistega tööd leida. «Doktorikraad võib isegi takistada töö leidmist, kuna tööandja näeb kraadiga inimeses liigagi kõrgelt haritud tegelast, keda on liiga kallis palgata, ja nii loobutakse sellest.»

Ka Taavi Vanaveski rääkis, et praegu puudub igasugune tagatis, et doktorikraad tasub end ära. «Pigem on doktorikraad üliõpilase isiklik ettevõtmine, millele puudub ühiskonna suurem toetus. Kui meil oleks ühiskonnas hulk töökohti, kus doktorikraad on kas eeldus või annab vähemalt selge eelise, siis saaksime rääkida doktorantide võimalustest tööd leida.»

Dmitri Rozgonjuk ütles, et ta on märganud ka välismaistes doktorantuurikogemusi kajastavates kirjatükkides küsimust, kuhu ja kellele täpsemalt järelkasvu «toodetakse». «Kui võtaksime igal aastal vastu sadu doktorante ja kõik lõpetaksid nominaalajaga, siis kas ülikoolis on piisavalt kohti, mida uute doktoritega mehitada?»

Mart Noorma on kindel, et doktoridiplom ei tee kellestki paremat inimest, vaid loeb inimese n-ö sisu: teadmised, oskused, kogemused ja ellusuhtumine. «Et saada aru, kas doktoriõpe on väärtustatud, peaksime vaatama, kus meie doktorid töötavad. Kui nad täidavad ühiskonna jaoks olulist liidrirolli kas akadeemilises maailmas või sellest väljaspool, siis järelikult on doktoriõpe oma eesmärgi täitnud.»

Liigutakse lahenduste suunas

Mart Noorma ütles veel, et doktoriõpe on Eesti riigi ja rahva jaoks väga oluline. Sellest lähtuvalt hindab haridus- ja teadusministeerium ka TÜ tulemuslikkust: teaduse baasrahastamisel arvestatakse kaitstud doktorikraadide arvu ja õppetöö tegevustoetuse arvestamisel kasutatakse mõõdikuna kuue aastaga kaitsmiseni jõudnud doktorantide osakaalu.

«Ülikooli ootab sees kõigi doktoriõppekavade välishindamine, mis algab järgmise aasta suvel ja kestab 2018. aasta lõpuni. Välishindamiseks valmistudes on õige aeg hinnata TÜ doktoriõppe protsesside tulemuslikkust ning töötada välja arendustegevuste komplekt, mille alusel doktoriõpet arendada.» Enesehindamine plaanitakse valmis saada kevadeks. 

POOLT JA VASTU: kas doktorantide toetust peaks suurendama?

POOLT

Teadus kogu oma mitmekülgsusega on ühiskonda edasi viiv jõud. Paraku on just rahaline pool sageli doktorante piirav tegur. Doktorantuur on nagu täiskohaga töökoht ja selle kõrvalt on väga raske käia ka mujal tööl lisaraha teenimas. Aga ära elama peab. Seega peab doktoranditoetus olema kõigile teadustee valijatele piisavalt kõrge, et elamisväärselt toime tulla. Vastasel korral võõrandab see noori teadusega tegelemast. Alternatiivina saaks doktorant valida töörühma, mis võimaldab lisastipendiume, kuid niimoodi on ebasoodsas seisus näiteks sellised teadurid, kes on just alustanud oma tööga ja kel võivad küll olla lennukad ideed, kuid kel pole veel teadusrahastust, et oma doktorante toetada. Riik ja ühiskond saab kõige enam kasu sellisest teadusest, mille alustalaks on huvi asja vastu, mitte rahalised võimalused. 

Susanna Vain
bioloogia 1. aasta magistrant 

VASTU

Nagu teisteski olulistes küsimustes, nii on ka teaduse rahastamises vajalik seada prioriteete. 2016. aastal vähenes haridus- ja teadusministeeriumi teaduseelarve viie protsendi võrra, seega oleks doktorantide toetusemäära märgatavalt tõstmine raskendatud. Teadus ei koosne ainult doktorantidest, vaid ka teistest teadlastest, taristust, õigetest seadmetest jne. Oluline on, et neid kõiki rahastataks piisavalt. Ühe eelmainitud osise toetust oluliselt teise arvelt suurendada ei ole põhjendatud, sest siis on mingisugusegi teaduse tegemine raskendatud. Peale selle võivad doktorandid astuda lisatoetusi pakkuvasse töörühma või ühisprojekti Balti- või Põhjamaade kolleegidega, sest siis on võimalik saada Euroopa Liidult lisatoetust. Ideaalses maailmas saaksid kõik piisavalt suurt palka, ent pärismaailmas tuleb teha kompromisse.

Tuule Sõber
informaatika 3. kursuse tudeng

*POOLT ja VASTU rubriik ilmub koostöös Tartu ülikooli väitlusklubiga.