Rahvusülikooli õppekavade ingliskeelseks muutmine tekitab Tartu ülikooli professorites erinevaid küsimusi. Näiteks, mis saab siin õppinud välistudengitest, miks kardame välisüliõpilaste suurt arvu ning kas ja kuidas peaksime rahvusülikooli hoidma.

Eelmisel kuul korraldati KU Leuveni ülikooli algatusel seminar, kus räägiti rahvusülikoolidest, keele ja kultuuri hoidmisest. Sellest innustunult küsis UT ajakiri Tartu ülikooli professoritelt ja õppejõududelt, mida arvavad nemad Tartu ülikoolis toimuvatest muutustest ning kas me liigume nende arvates õiges suunas.

KU Leuveni ülikooli algatatud seminaril osales üksteist erinevat ülikooli, sealhulgas ülikoolid teistest Baltimaadest ja Soomest. TÜ eesti keele osakonna juhataja ja professor Helle Metslang ütles, et seminaril kõneleti rahvusvahelistumisest ja kultuuriidentiteedi suhtest Euroopa kõrghariduses. Tema sõnul on nii seminari algatanud KU Leuveni ülikool kui ka mitu teist seminaril osalenud ülikooli rahvusvahelistes edetabelites küllaltki kõrgetel kohtadel, mis annab tunnistust rahvuskeelse õppe ja rahvusvahelisuse ühendamise võimalikkusest. 

Seminaril räägiti sellestki, et teaduses, nagu muudelgi aladel, on praegu kujunenud lingua franca’ks inglise keel, mis hõlbustab kahtlemata rahvusvahelist suhtlemist. «Samas on Euroopa üldine suundumus keeleline ja kultuuriline mitmekesisus ning rahvusvahelistumine ei ole sama, mis ingliskeelsus – välisüliõpilane või –õppejõud elab sisse ka selle maa keelde ja kultuuri, kuhu ta on õppima või töötama asunud,» rääkis Metslang.

Seminaril tulid välja ühised mured rahvuskeelte akadeemilise funktsiooni nõrgenemise ja selle tagajärgede pärast. Kui Holland võistleb näiteks maailma haridusturul kasutades laialt inglise keelt, siis Belgias asuv Flandria on seevastu orienteeritud oma maa vajadustele ning õpe on eelkõige flaami keeles.

«Eesti paistis positiivselt silma n-ö pehmete meetmetega: eestikeelne õpe on tasuta, eesti keele toimimist toetavad riiklikud programmid, eesti keele arengukava, ülikoolide keelepõhimõtted jne,» sõnas Metslang.

Rahvusülikool säilib rahvusvahelistumise kaudu

TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja ja professor Jaak Vilo ütles, et peab väga lugu Eesti omariiklusest ja väikerahva omanäolisusest suures ja laias maailmas. «Rahvusülikool on meie panus nii enda kultuuri ja konkurentsivõime kui ka üleilmse teaduse arendamisse koostöös teiste riikide ja ülikoolidega.»

Vilo sõnul on rahvusülikool rahvusvahelises tööjaotuses täiesti loomulik nähtus. «Hoiame nii oma keelt ja kultuuri, õpetame tudengeid hakkama saama rahvusvahelisel tasemel. Midagi tehakse n-ö oma, midagi on üleilmne ja alati peab olema uhke enda ülikooli ja tööandja üle,» ütles ta veendunult. Ta lisas, et magistriõppe rahvusvahelisus ei nõrgenda kindlasti rahvusülikooli staatust.

Johan Skytte poliitikauuringute instituudi rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute programmijuht Eiki Berg rääkis, et rahvusülikool säilib tänases maailmas ainult rahvusvahelisemaks muutudes. «Eesti näitel võib rääkida dilemmast, mis on tekkinud niinimetatud demograafilise augu tõttu. Kui soovime midagi kvaliteetset teha, on valikuid kaks: kas tõmbame erialade mõttes koomale, ei proovi õpetada kõike, mida siiani teinud oleme, ja loodame, et tekib kriitiline mass kvaliteetseid üliõpilasi, või muutume pigem rahvusvahelisemaks erinevate erialade lõikes.»

Berg ei ole kindel, kas esimese variandi puhul annab rahvuskeelne õpe välja kvaliteedimõiste võrreldes rahvusvahelise kontekstiga. «Need, kes hindaksid ja suudaksid võrrelda, ei saa paraku meie keelest aru.» Teise variandi puhul aitab ingliskeelne õpe muuta meid teiste ülikoolidega võrreldavaks ja sundida pingutama selleks, et püsida konkurentsis. «Kõige olulisem on, et tiheda konkurentsisõela kaudu siia õppima tulnud tudengid loovad eeldused kvaliteetõppeks ja hoiavad kohalikud eestimaised professorid kodus,» sõnas Berg.

Valitsevate hoovustega tuleb kaasa liikuda

Professor Jaak Vilo arvates tuleks rahvusülikooli hoidmise mõttes rääkida rohkem sellest, mida ja miks me teeme, tutvustada meie panust ning tulemusi ja saavutusi. «Mulle tundub, et mingi salapärane lõhe on tekkimas ülikooli ja ühiskonna vahele. Meist ei saada aru ja võib-olla ka vastupidi.» Ta arvas, et ülikooli nõukogu liikmed võiksid aidata tutvustada ülikooli teaduse ja õppe tulemusi ning seda, miks need on maailma muutvad.

Vilo arvates peab ülikooli üks suurimaid suundi olema kindlasti jätkuvalt kvaliteedi kasvatamine. Professori sõnul näevad nad IT-erialade puhul kõvasti vaeva, et kasvatada korraga nii mahtu kui kvaliteeti. «See ei ole lihtne, sest vajame selleks juurde õppejõude, doktoreid ja muidugi raha. Ideaalis käiks ülikooli õppe- ja töökohtade peale meeletu rabelemine ja konkurss. Kuna seda ei ole, siis on midagi ilmselt veidi valesti.»

Professor Eiki Bergi sõnul ei tasu ülikoolis n-ö üle mõelda küsimuses, mis saab rahvusülikoolist. «Kui tahame olla väga hea, kvaliteetset teadust ja õpet pakkuv klassikaline ülikool, siis tuleb paraku valitsevate hoovustega kaasa liikuda.» Tema sõnul on rahvusvahelistumise suund üldjuhul õige ning kõigil neil aladel, mil on läbilöögivõimet, tuleks tõsiselt mõelda rahvusvahelistumisele.

«Mind teeb mõnevõrra murelikuks see, kui selgub, et häid üliõpilasi on piisavalt ja tung väljastpoolt õppima tulla on enam kui rahuldav, siis leidub ikka neid, kelle arvates on õppekavasid liiga palju,» ütles Berg. Ta lisas, et mõnikord arvatakse ka, et ülikoolil peaks kehtima teatud kvoodisüsteem selle kohta, kui palju tohiks ingliskeelset õpet magistritasandil olla selleks, et rahvusülikool säiliks. «See on minu silmis vääriti arusaam, sest meil on kaitsemeetmeid «rahvusteaduste» määratlemise ja erikohtlemise näol nii või teisiti sätestatud.»

Mis saab aga võõrkeeles õppinud inimestest tulevikus?

TÜ ajakirjanduse õppetooli praktilise ajakirjanduse assistendi ning meedia ja kommunikatsiooni eriala doktorandi Signe Ivaski arvates on õppekavade ingliskeelseks muutumine vältimatu. Teine asi, millele ta hakkas suvel USA-s Ohio ülikoolis koolitusel olles mõtlema, on see, et miks ei publitseeri meie magistritudengid oma töid. USA-s on see tavapärane. «See tundub topelt töö, tõlkida teooria eesti keelde ja hiljem kogu töö jälle inglise keelde.» Häid lahendusi ei osanud Ivask seesuguses olukorras välja pakkuda.

Professor Helle Metslangi arvates peaksime õppekavade ingliskeelseks muutumise juures looma tingimusi eesti keele kaudu ehk lõimima välistudengeid- ja õppejõude eesti keelde, kultuuri ja teaberuumi. «Võiksime neid võtta kui kasvulava, kust võivad tulla nii eestikeelsed tippasjatundjad Eestile kui ka Eesti sõbrad kus tahes maailmas.» Ta tõi näite, et eesti ja üldkeeleteaduse instituudis on õppejõudude ja üliõpilaste seltskond üsna rahvusvaheline, kuid suheldakse eesti keeles. «Suhtlus- ja töökeele valik on hoiaku küsimus,» arvas ta.

Metslangi sõnul on õppekavade ingliskeelseks muutumine aga problemaatika, mis vajaks mitmekülgset analüüsi. Kuivõrd on praegused suundumused kooskõlas ülikooli keelepõhimõtete ja eesti keele arengukavaga ning kas põhimõtted on piisavad selleks, et akadeemiline eesti keel püsiks ja areneks kõigil erialadel.

«Teiselt poolt tänaste tegemiste tulemused või tagajärjed: mis saab võõrkeeles õppinud inimestest ja võõrkeelsetest erialadest tulevikus? Milline osakaal on parim eri keeltest õpetatavate ainete, õppekavade, õppijate ja õppejõudude puhul?» mõtiskles Metslang.

Doktoriõppe keel tekitab küsimusi

Professori arvates on Tartu ülikool rahvusülikoolina üldiselt väärikas seisus, kuid uudised ingliskeelse õppe lisandumisest annavad vastupidiseid signaale. «Doktoriõppe arengute üle käivate arutelude tõttu tuleks uuesti läbi mõelda doktoriõppe keelsus. Kui tahame, et doktorikraadiga asjatundjad leiaksid enam rakendust kogu Eesti ühiskonnas, siis on seda olulisem, et nad suudaksid tööalaselt eesti keeles suhelda,» lausus Metslang.

Professor lisas, et leidis meeldiva üllatusena, et kuigi enamik väitekirju on ingliskeelsed, on eestikeelsete osakaal siiski väikeses tõusus. 2013. aastal oli eestikeelseid väitekirju 15%, 2014. aastal 15% ja 2015. aastal 18%. «TÜ nõuab ka ammendavat kokkuvõtet, kuigi sellist nõuet ei saa välja tuua paari teise ülikooli puhul. Olen eesti keele arengukava seiret tehes jälginud eestikeelse või ammendava eestikeelse kokkuvõttega doktoritööde osakaalu, mis kaldub Eesti lõikes paraku vähenema.»

Signe Ivask rääkis, et kui ta hakkas oma doktoritööd kirjutama, siis tundus talle loogiline variant kirjutada see just inglise keeles. «Kui kuulsin ja lugesin, et Indrek Treufeldt valis teadlikult eesti keele, hakkasin endas kahtlema. Mõtlesin, et oleksin võinud isegi võib-olla eesti keeles kirjutada, kuid nüüd, kui osa tööst on juba tehtud, ei tundu teise tee peale tagasi pöördumine enam mõistlik.»

Ta lisas, et tal on hea meel, et osa doktorante siiski kirjutavad eesti keeles. «Lugesin hiljuti Liisi Esse doktoritööd Eesti sõduritest Esimeses maailmasõjas. Vaatasin huviga, et osa selle töö publikatsioone oli inglise keeles, samas katusteksti oli Esse kirja pannud eesti keeles. See meeldis mulle, sest selle asja sees olles tundub, et kõik on ja peabki olema inglise keeles.» 

POOLT JA VASTU: Kas Tartu ülikool peaks liikuma õppekavades eelkõige eesti keele suunas?

POOLT

Tartu ülikool on Eesti ainus rahvusülikool ja just seepärast lasub meie ülikoolil kohustus tagada eestikeelse kõrghariduse säilimine. Eesti riik vajab emakeelset kõrgharidust erinevatel põhjustel. Üliõpilase vaatepunktist on lihtsam ja mugavam õppida eesti keeles. Ei saa eeldada, et kõigil siinsetel elanikel oleks täiuslik võõrkeeleoskus, mida nõuab muukeelsetel õppekavadel õppimine. Kui ülikoolis kasutatakse eesti keelt, aitab see kaasa ka meie keele säilimisele. Näiteks nõuab emakeelne õppetöö uue erialase sõnavara loomist, mis omakorda rikastab keelt. Peale selle on ülikoolis kasutataval keelel tugev sümboolne väärtus. Keel, milles antakse kõrgharidust, on mõjukas. Selles keeles ei häbeneta kõnelda ja väheneb tõenäosus, et selle kasutamisest loobutakse, nagu juhtus kahjuks valgevene keelega.

Tuule Sõber
informaatika 3. kursus

VASTU

Tartu ülikool peaks looma enam ingliskeelseid õppekavu, sest ainult nii on võimalik üleilmses konkurentsis edukas olla. Ingliskeelne õpe võimaldab ülikoolil muutuda rahvusvahelisemaks ja kutsuda siia nii välisüliõpilasi kui -õppejõude. Teistest riikidest pärit inimestel on erinevad vaatenurgad ja nad rikastavad meie kõigi õpinguid. Ülemaailmne teaduskeel on inglise keel. Kui me tahame osaleda teaduses, peame paratamatult kasutama just seda keelt, et ennast arusaadavaks teha. Lõpetuseks, võiksime enda vastu ausad olla. Juba käesoleval hetkel on paljudel eestikeelsetel õppeainetel kogu õppematerjal ingliskeelne ja ilma seda keelt oskamata on ülikoolis pea võimatu õppida. Seega ei saa puhtalt eestikeelsest kõrgharidusest juba praegugi rääkida.

Heiki Viisimaa
TÜ rahvusvaheliste suhete eriala vilistlane

*POOLT ja VASTU rubriik ilmub koostöös Tartu ülikooli väitlusklubiga.