Tartu ülikooli üliõpilasesinduse volikogu võttis ühehäälselt vastu õppimise hea tava, mille punkte täites peaks igast tudengist saama täiuslik üliõpilane.

Õppimise hea tava on Tartu ülikooli üliõpilaskonna omavaheline kokkulepe selle kohta, mis on hea õppimine ja kuidas see peaks toimuma. Ühelt poolt on tava arusaam sellest, kuidas ülikoolis hästi toime tulla, teiselt poolt väljendab see põhimõtted, mida Tartu ülikooli üliõpilased peaksid järgima. 

Tartu ülikooli üliõpilaskonna esimees Reelika Alunurm rääkis, et õppimise hea tava on tudengite vastus õpetamise heale tavale, mille all peetakse silmas seda, kuidas luua ülikooli keskkond, kus oleks hea õppida ja kus tudengid saavutavad häid tulemusi. Alunurm ütles, et süsteemist sõltub suuresti see, kui palju on võimalik ise tööd teha. «Kui on ainult loeng-loeng-loeng, siis see võib-olla ei ole kõige innustavam keskkond, aga teisest küljest saab tudeng ise midagi ette võtta. Näiteks süveneda materjalidesse, teha eeltööd, mõelda asjad enda jaoks läbi. Just see ongi õppimise hea tava mõte,» lausus ta. Õppimise hea tava keskendubki sellele, kuidas tudeng ise saaks omaltpoolt kaasa aidata sellele, et tema õpingud kannaksid vilja.

Diplom omandatud oskusi ei näita

Alunurm rääkis, et õpingute lõpus saavad tudengid küll diplomi, mis näitab, et nad on kõrgkooli lõpetanud, aga samas ei näita see paber, mis selle jaoks tehti ja mis oskusi arendati. TÜÜE esimees tõi näite, et kui tudengil on mõni juhtimisalane aine, siis ta peaks enne õppetööd enda jaoks läbi mõtlema, mis on see, mida ta sealt saada tahab. «Kas tahan lihtsalt teada saada, mis juhtimisteooriad on olemas? Või kas oskaksin neid ka päriselt rakendada?» küsis Alunurm.

Lühidalt kokku võttes võiks õppimise hea tava olla juhend, kuidas üks tudeng saab hästi õppida, kui ta tuleb Tartu ülikooli, ja mis on need küljed, mida ta endas arendada saab.

Esimehe sõnul on ilmselt kõige olulisem osa õppimise heas tavas see, et hea õppimine on eesmärgistatud. «See pole nii lihtne, et ma nüüd järsku hakkan endale eesmärke seadma. Seda tuleb õppida, harjutada ja endas arendada. Enamiku inimeste puhul on need õpitavad oskused,» ütles Alunurm.

Küsimuse peale, kas punktid õppimise heas tavas ei peaks olema ilmselged kõigile tudengitele, ütles Alunurm, et ülikooli tulevad kokku noored erinevatest keskkondadest ega pruugigi kohe alguses selle kõige peale mõelda. «Kui inimesed näiteks kolivad ühte korterisse kokku, siis võib välja tulla, et keegi arvab, et nõude pesemine on ühe inimese töö, ja sealt võib probleeme esile kerkida,» tõi Alunurm näite ja seletas, et samamoodi on ülikooliga, sest värsked tudengid ei pruugi teada, mida neilt oodatakse, ja kui keegi seda välja ei ütle, siis on raske aimata.

Alunurm soovitas eesmärgistatud õppimise jaoks esimeses loengus maha istuda ja uurida õppejõududelt, mida tudengid soovivad vastavast ainest saada, ning siis üheskoos panna paika näiteks kolm eesmärki.

«Lisaks sellele, et enne õppima asumist oleksid eesmärgid seatud, ei ole ka enesepeegeldus vähem oluline,» ütles esimees. Ta rääkis, et üldiselt käib mõne aine läbimine nii, et tudeng tuleb loengusse kohale, loeb materjali läbi ja teeb eksami ära. «Küsimus on aga selles, kas pärast seda protsessi ka mõeldakse, mida oleks saanud paremini teha.»

Alunurm rääkis, et kui TÜÜE koostas õppimise hea tava, siis tuli ka õppejõududelt tagasisidet. Enamasti oldi seda meelt, et see on sobiv paariline õpetamise heale tavale. Siiski heitsid osad õppejõud ette mõnd sõnastust.

Kainus peaks olema iseenesestmõistetav

Õppejõududepoolset tagasisidet sai näiteks punkt, et tudeng peab loengus viibima kainelt. Õppejõud olevat küsinud, kas see ei peaks olema iseenesestmõistetav. «Me jätsime selle ikkagi sisse, sest hea on, kui sai ka välja öeldud, et hommikune ergutusjook pole kõige mõistlikum asi, mida teha,» lausus Alunurm.

TÜÜE kommunikatsioonispetsialist Egert Puhm lisas, et õppejõul pole ka ilmselt väga hea olla auditooriumi ees, kui keegi omadega väga läbi on.

Alunurm lisas, et kirja said punktid, mis TÜÜE-le tundusid olulised ja mille võiks välja öelda.

Õppejõud Tarmo Strenze rääkis, et tema jaoks tähendab õppimise hea tava õppija isiklikku tegevust selle nimel, et välja selgitada, mida tal on vaja teada ja siis omandada teadmisi selle kohta.

«Õppimise hea tava ei peaks olema asi, mida kehtestatakse seaduste või kokkulepetega. See on ikka eelkõige õppija isiklik asi,» lausus ta.

Skandinaavia keeli ja kultuuri teisel aastal õppiv Mari-Liis Korkus ütles, et üldpilt, mille õppimise hea tava tekitab, on justkui vormitud üleni täiusliku üliõpilase põhjal, kelle olemasolu on küsitav. Korkus nõustus, et on väga oluline, et tudeng mõtestaks end kohe õpingute alguses ja saaks aru, miks ta oma eriala õpib ja kuhu sellega pürgib. Nii on tema sõnul ka rohkem huvi õppetöösse panustada. «Siiski võiks õppimise heal taval olla vähem ettekirjutatud reeglite maiku ning see võiks käituda rohkem suunanäitajana, kust puudub ilustav toon,» lisas ta.