Arst-psühhiaater, teadlane, õppejõud ja kirjanik – need ametid iseloomustavad Põhja-Eesti regionaalhaigla teadus- ja arendusteenistuse juhatajat ning Tartu ülikooli psühhofarmakoloogia professorit Eduard Maronit.

Eduard tuli Tartu ülikooli arstiteadust õppima 1993. aastal ning siis liikusid tema mõtted neuroteaduse suunas. «Arstiks tahtsin saada juba siis, kui olin seitsmeaastane. Ei teagi miks, lihtsalt oli selline sisetunne, et pean olema arst,» ütleb ta. Ülikooli kandideerides kaalus ta neuroloogia ja psühhiaatria vahel ning eelkõige huvitas teda inimese aju – kuidas see töötab ja mis sellega toimub.

«Psühhiaatriast ei teadnud ma toona kuigi palju, sellest teemast ei olnud ka palju räägitud ja see polnud menukas,» sõnab ta. Tol ajal oli arsti sõnul erinevate psüühikahäirete ja depressioonihaigustega seotud palju häbimärke ning tavaliselt viidati selliste muredega inimestele kui hulludele. «Eks psühhiaatrite peale vaadati ka natuke teistmoodi,» lisab ta.

Praegugi on Eduardi sõnul depressioon ja psüühikahäired tundlikud teemad. «Kui võrdleme tänast kümne aasta taguse ajaga, siis oleme muidugi avatumaks muutunud. Inglismaal on aga kogu süsteem teistsugusem ja ka suhtumine on teine.» Professor ütleb, et seal on olemas kogukond, mis toetab inimesi väga palju. «Nende arvates on näiteks depressioon sama tavaline haigus kui diabeet – inimestel on lihtsalt abi vaja ja seda teatakse.»

Psühhiaatriauuringuid ei toetata

Kuuskümmend aastat tagasi, kui avastati esimesed antipsühhootikumid ja antidepressandid, oli psühhiaatrias innustust täis aeg. Siis arvati, et viimaks on leitud midagi, mis võiks inimese õnnelikuks teha ja teda ravida. «Praktika näitab, et päris nii see ei ole. Kahjuks need ravimid ei aita kõiki ja inimesed, kes on depressioonis, skisofreenikud või ärevushäirega, nad elavad kõik kroonilise haigusega, mis võib kesta elu lõpuni.»

Vaadates nüüd, mis psühhiaatrias toimub, ütleb mees, et paljud ravimiasutused ei toeta enam psühhiaatriauuringuid, sest arenguruumi ei nähta. «Elasin ja töötasin seitse aastat Inglismaal ning nägin, kuidas olukord muutus täielikult lausa ühe aastaga,» räägib ta. Inglismaa suurim ravimifirma GlaxoSmithKline otsustas näiteks, et ei toeta enam psühhiaatria uurimisvaldkonda ja teisedki on läinud sama teed.

«Kui ma astusin psühhiaatria erialale, siis oli väga põnev ja paljulubav aeg. Nüüd näeme, et noored arstid ei tule eriti psühhiaatria residentuuri: kui kohti on kaheksa, siis avaldusi on vaid kolm, ja see on väga kurb,» kirjeldab Eduard.

Psühhiaatrias on aga väljakutseid veelgi. «Minu töös on kõige suurem väljakutse seotud ikkagi patsientide murede ja traumadega. Näeme väga palju. Kohtume inimestega, kes on proovinud end tappa ja see on alati väga dramaatiline. See on suur väljakutse,» lausub arst. Ta lisab, et erialases mõttes tuleb hoida mõistus kaine ja külmana, kuid sealsamas tuleb teada, kuidas inimest aidata.

Küsimusele, kas ta on siiani toona tehtud erialavalikuga rahul, vastab Eduard kindlalt, et ta on väga rahul. «Psüühikahäired on kõige levinum probleem, 25% inimestest kannatab mingisuguse ärevushäire all, rääkimata sellest, et depressiivseid inimesi on 16%. Seega on see väga vajalik eriala.»

Freud nüüdisaja maailmas

Eduardil ilmus sel kevadel varjunime David Messeri alt raamat «Sigmund», mis räägib Sigmund Freudist, kes on tulnud nüüdisaja maailma. «Ma ei ole tegelikult kunagi mõelnud, et võiksin raamatuid kirjutada, ainult teaduslikke artikleid. Aga võib-olla on London niivõrd inspireeriv, et mõned mõtted tulid kohe pähe ja paningi need kirja,» sõnab arst.

Mõte kirjutada raamat, tuli ühelt Venemaa kirjastuselt. «Saatsin neile ühe teise raamatu lugeda ja see meeldis sealsele toimetajale. Seejärel küsiski ta, kas ma ei tahaks veel üht raamatut kirjutada.» Kuna Eduard ei osanud ise esialgu välja pakkuda, kellest või millest kirjutada, soovitas toimetaja talle kirjutada Sigmund Freudist. See inspireeriski teda ja Eduard kirjutas raamatu valmis mõne kuuga. Pärast selle ilmumist Venemaal soovis Varrak raamatu ka eesti keelde tõlkida.

Raamatu näol on tegemist väljamõeldisega. «Idee algas sellest, et Freud võiks rääkida oma ajal mõne psühhoanalüütikuga, kuid ma mõtlesin, et see on veidi mõistusevastane olukord, sest ta oli ise tol ajal parim psühhoanalüütik – seega kuidas ta saaks rääkida kellegi teisega, kui tema oli parim.» Nii tunduski Eduardile palju põnevam olukord, kus Freud tuleb meie aega.

Näiteks on seal lugu sellest, kuidas Freud räägib narkodiileriga ja nad vestlevad kokaiinist. Sigmundil on oma kogemus kokaiiniga ning ta räägib sellest diilerile. «Diiler muidugi arvab, et see kõik toimus just praegu, ning ta ei mõista, kuidas on see võimalik, et keegi ostab ravimiasutuselt kokaiini ja tellib selle endale postiga koju,» räägib arst muiates. Eduardi sõnul tuli raamat üsna mitmekülgne ja seal toimub väga palju tegevusi. «Freud räägib oma elust ja tunnetest, aga seal tulevad ka teised kangelased sisse.»

Arst arvab, et meil on tegelikult väga palju, millest Freudiga rääkida ja mida talle öelda. «Ta nägi ette üsna palju muutusi, mis praegu toimuvad. Oleme saanud üsna vabaks, kuid ta hoiatas inimesi, et liiga palju vabadust ei ole hea ning mingid reeglid peavad ikkagi olema.»

Kõige tähtsam on elu

Arsti arvates on selle raamatu kõige suurem sõnum see, et elus ongi kõige tähtsam elu. «Elu tuleb hoida ja sellest tuleb lugu pidada. Ma ei taha kedagi õpetada ega filosofeerida, aga elu on peamine.» Tema sõnul on Freud rääkinud kahest tungist, mis inimest juhivad: seksuaalne tung ja surmatung.

«Freud alustas avastusega, et esimene on seksuaalne tung, mis annab inimesele energiat ja põhjuse, miks inimene midagi teeb. Et tema käitumine on tingitud libiidost.» Kui Freud oli vanem härrasmees, sai ta aru, et inimese psüühikas on ka teine tung ehk surmatung, mis põhjustab inimesel soovi tappa ja elu mitte hoida. «Tema jaoks oli see traumeeriv avastus. See oli vapustus, et inimesel on ka teine teistsugune tung, mis mõjutab väga palju meie käitumist.»

Kui nüüdisajal vaadata, mis toimub maailmas ja ka Eestis, näiteks liikluskultuuris, ütleb Eduard, et meil on probleeme elu hoidmisega. «Liikluskultuuri teema on minu jaoks eriti valulik, sest kui vaadata liikluses ringi ja võrrelda seda ajaga, mil elasin Londonis, pole ma näinud nii palju autoavariisid, kui siin, Eestis. Iga päev on näha kaht kuni kolme autoavariid ja siis sa mõtled – kuhu te kiirustate?» Seesugune käitumine on tema arvates murettekitav.

Uuenduslik platvorm aitaks arste

Professor tegeleb praegu aktiivselt uue digitaalse platvormi väljatöötamisega, mis aitaks psühhiaatritel patsientidele pandud diagnoose õigustada ja kontrollida. «See aitab arstil õigeid ravimeid valida. Praegu on üks suur probleem näiteks see, et enamik teabest on paberkandjal ning kui patsient tuleb oma pika haiguslooga tunniajalisele vastuvõtule, siis ei ole tihti aega seda täiesti äärest ääreni läbi lugeda.»

Visiidiaeg jääb liiga lühikeseks, sest tunni jooksul tuleb esimest korda vastuvõtul viibivalt patsiendilt küsida üsna palju küsimusi ning ka muid tegevusi on palju. Aega on liiga vähe, et saada aru, missuguseid ravimeid on proovitud, ja patsiendid ei tea ka ise tihti, mida nad varem võtnud on. «Kahjuks on nii, et psühhiaatrias pannakse mõnikord seetõttu valediagnoos,» kirjeldab Eduard.

Ta lisab, et kui arst märkab patsiendil mingisugust probleemi, pühendab ta tavaliselt oma tähelepanu sellele ja hakkab seda ravima. «Siin tekib kitsaskoht, sest selle probleemi varju võib jääda veel midagi, mis võib ravi käiku halvasti mõjutada.»

Seetõttu töötabki Eduard välja digitaalset platvormi, kus oleksid diagnoosid ja vastavad kriteeriumid selgemalt kirjas, ning oleks täpselt aru saada, missuguse seisundiga on tegemist. «Ravijuhendid on ka praegu olemas, aga tegelikkuses ei kasutata neid kuigi palju, sest töö on kiire. Tavaliselt määratakse esimene ravim, mis pähe tuleb. See ei ole aga parim viis, sest ravimite valik on suurem ja määratud ravim ei pruugi üldse patsiendile sobidagi.»

Platvorm annab arstile suurema võimaluse ja aja patsiendiga rääkida, sest Eduardi sõnul on seda praegu liiga vähe. «Arstil tuleks uurida nii palju, kui võimalik, et probleemist aru saada ning seetõttu usun, et sellest saab psühhiaatritele suur abiline.»