Palju õnne rahvusülikooli lõpetamise puhul ja edu jätkuvas eneseteostuses! Ülikooli lugupidamine kuulub nii teile, kui ka teie toetajatele – perele, emale-isale, sõpradele –, kes teisse alati uskusid ja vajalikul hetkel toeks olid.

Täna saan teile öelda: tere tulemast Tartu ülikooli vilistlaste perre! Öeldakse, et kuulsust toovad ülikoolile õpetlased, tugevaks ja suureks teevad ülikooli aga vilistlased.

«Vilistlane» on eesti keeles laensõna saksa Philistier’ist. Saksamaal Jenas sai 17. sajandi lõpul see mõiste, seni tuntud vanast testamendist ühe rahva nimena (eesti k «vilistid»), tähenduse akadeemilise elu kontekstis ning algselt polnud see üldsegi hea tähendusega. Philistier’id olid tudengikeeles ülikoolikauged linnakodanikud. Nad olid hariduse-, teadmiste- ja muu kõrgelennulise (mida sümboliseerib ülikool) vastalised.

Sõna kahetine tähendus püsib saksa keeles siiamaani, kuid nagu keelekasutuses sageli juhtub, võib mõiste tähendus ühel hetkel muutuda ja saada senisele isegi vastupidise sisu. Nii hakkas 19. sajandil Philistier vilistlase tähenduses levima kristlikes üliõpilasorganisatsioonides, Balti korporatsioonides (sh Tartus!) ning Baieris ja Austrias.

Balti-saksa üliõpilaskeelest jõudis mõiste ka eesti keelde.

Niisiis on sel sõnal pikk ja keeruline ajalugu ning kõik ülikooli lõpetanud võivad end uhkusega vilistlaseks lugeda! Kuid pidage edaspidises elus sihte seades ning end kiirelt arenevas Eesti ühiskonnas oma kohta leida püüdes meeles ka selle sõna ajaloolist mitmetähenduslikkust. Ülikooli lõpetades olete teatud mõttes teelahkmel, sest vaja on valida, kumba eluviisi tulevikus järgite, kas väikekodanlasest Philister’i oma või mõtteviisi poolest jätkuvalt akadeemilisse maailma kuuluja oma.

Juhan Luiga, olles mures eesti rahva jätkusuutlikkuse pärast, kirjutas sajand tagasi, et eesti rahvas kasvab ainult siis, kui harjutab oma jõudu suurte ülesannete kallal: «Suurte ülesannetega kasvame ise suuremaks.»

Rahvusülikooli vilistlased kui eliit on oodatud panustama Eesti riigi ja rahva kasvamisse ning aitama – kui soovite seda nii väljendada – otsida nn «eesti ideed». Või siis, lugedes sellise üksiku idee otsimise iseenesest mõttetuks, lohutama neid, kelles tekitab meelehärmi suure idee puudumine, ning näitama, et maailma muutmisel saab osaleda igaüks ka oma isiklikul ja jõukohasel moel.

Ka ülikool vajab oma vilistlasi, nende panust, nende tööd, nende suhtumist. Usun, et olete juba aru saanud, kui oluline on see vaimne õhkkond ja sõpruskond, mille ülikoolist kaasa võtsite. Hoidkem seda koos. Ootan teid ühinema ülikooli vilistlasportaaliga, sõltumata sellest, kas õpite edasi kohe või hiljem. 

Edu ja õnne teile ning taaskohtumisteni! Hiljemalt eestikeelse ülikooli 100. aastapäeval 2019. aastal!