Ameeriklanna Alina Clayst saab ilmselt ühel päeva kõrgetasemeline diplomaat. Oma roll on selles ka Tartu ülikoolil, sest just siin veetis neiu oma viimase aasta.

Alina Clay on 21aastane politoloogiat õppiv ameeriklane, kes veetis viimase aasta Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis õppides.

Ilmselt on vahetusüliõpilastelt, kes on siia tulnud, üks enim küsitud küsimus see, kust tuli idee tulla just Eestisse õppima. Ka Alina on pidanud sellele küsimusele vastama kordi rohkem kui kahel käel sõrmi.

Oma esimesel bakalaureuseaastal Ameerikas teadis Alina, et mingil hetkel tahab ta minna välismaale teadmisi omandama. Neiu tahtis minna kindlasti kuhugi, kus saaks õppida heal tasemel vene keelt.

Sündinud Venemaal

Huvi Venemaa ja vene keele vastu tulenes sellest, et tegelikult on Alina sündinud hoopiski Venemaal. Mõneaastaselt lapsendati ta Ameerika perekonda. Uuesti ta Venemaale sattunud pole ja nii leidiski, et vahetusaasta on hea viis, et õppida tundma oma sünnipaika.

Alguses plaaniski neiu minna aastaks ajaks Venemaale, aga ühel hetkel hakkas ta uurima ka teiste riikide õppimisvõimaluste kohta ja talle jäi silma Tartu ülikool.

Ta teadis küll, et on olemas selline riik nagu Eesti, aga tema teadmised olid toona väga üldised. Siiski oli neid rohkem kui keskmisel ameeriklasel. Alina tõdes, et kui ta räägib ameeriklastele Eestist, siis enamjaolt peab ta seletama, mis asi see Eesti üldse on. Alina on täheldanud, et kui ameeriklased teavad, mis on Eesti ja kus see asub, siis peamiselt laulva revolutsiooni pärast. Ta rääkis, et üllatavalt paljud on näinud filmi «Laulev revolutsioon», seejuures ka Alina ise.

Eestit teadis Alina tänu sellele, et tema vene keele õppejõud rääkis neile loengutes meie riigist. «Õpetajal olid väga suured teadmised Eesti kohta ja ta jagas neid ka meiega,» ütles Alina.

Kui osad Alina kaastudengid otsustasid vahetusaastaks Venemaale minna, siis see olevat teinud õppejõu murelikuks.

«Ta rääkis alati, et Venemaale on ohtlik minna, minge parem Eestisse,» lausus neiu.

Õppejõud oli veel eraldi Alinale öelnud, et on mures nende pärast, kes Venemaale lähevad, ja pole kindel, kas nad sealt tagasi tulevad. Niivõrd suur oli tema hirm Venemaa ees. Alinale olevat aga õppejõud öelnud, et temaga on kõik hästi, sest Eesti on väga turvaline riik.

Konarlik algus

Nagu Alina ise ütles, siis oli tema reis Eestisse paras põrgu. Kõigepealt tühistati tema lend ja ta pidi tunde uut lendu ootama. Nagu ebameeldivustest oleks veel vähe olnud, kadus ka tema pagas ära. Ta oli võõras riigis ühegi tuttavata ja ka ühegi isikliku asjata. Selline olukord ajas teda algul vihale.

«Aga siis läksin ma linna, vaatasin ümbrust. Kõik oli nii teistmoodi ja ilus ning ma rahunesin maha,» lausus ta. Linnas, kus Alina Ameerikas elab, on üle miljoni inimese. Seega oligi Tartu tema jaoks äärmiselt rahulik ja ilus.

«Sa võid tänaval rahulikult kõndida ja inimesed ei karju su peale ega signaalita pidevalt,» rääkis ta sellest, mis teda esialgu üllatas.

Enne oma reisi siia guugeldas Alina põhjalikult Eesti kohta teavet, et valmistuda võimalikult palju ette ning et tal oleks natukenegi aimu, kuhu ta aastaks ajaks kolib.

«Ma mäletan oma esimest päeva siin. Peas vasardasid kogu aeg tüüpilised idaeurooplaste stereotüübid, mis pole väga positiivsed, aga tegelikult oli kõik nii teistmoodi. Ma mõtlesin, et need veebilehed on mõttetud ja valetavad ka veel pealekauba. Mitte miski polnud nii, nagu seal kirjas oli,» leidis Alina.

Eestisse tuleku puhul oli tema jaoks kõige raskem kodust lahti lasta. «Ma kartsin, et kui ma tagasi Ameerikasse lähen, siis mu sõbrad ei mäleta mind enam. Ma olin kahtlustav ja see osaliselt röövis minult esimese semestri. Ma ei nautinud seda nii palju, kui oleksin võinud,» saab Alina nüüd tagasi vaadates aru.

Alina elab Ameerikas lõuna pool ja seal on kombeks, et tänaval jalutades tervitatakse kõiki.

«Tere! Kuidas läheb?»

«Ma pean silmas «Tere! Kuidas läheb?», ja sinna suur lai naeratus juurde. Kogu komplekt,» rääkis ta. Seetõttu oli tema jaoks naljakas, et siin pole niimoodi kombeks.

«Ma olen sellise käitumisega harjunud ja kui ma näen tänaval inimesi, siis ma tahan tahtmatult neid tervitada, aga siin nii ei tehta.»

Alina ütles, et juttu ta võõrastega ajama ei hakka, aga naeratab neile ikka.

«Inimesed mõtlevad siis tavaliselt, kas ma tean neid. Või siis naeratavad vastu,» ütles Alina.

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et välistudengid ei tunne end Eestis olles hästi, sest inimesed on nendega ebaviisakad. Alina ütles, et tema pole kunagi tundnud, et ta poleks siin teretulnud. Samas on tal ka teooria, miks see nii on.

«Ma näen välja nagu teie, nagu eurooplane. Ilmselt oma vene juurte pärast,» tõi ta põhjenduse, miks temasse hästi suhtutakse.

Alina on sõpradelt, kes on veidi võõramaisema välimusega, kuulnud, et nende puhul pole lugu nii roosiline nagu tal endal.  

Neiu on nüüdseks aasta aega Eestis õppinud ja selle ajaga on ta täheldanud ka mitmeid erinevusi kahe riigi koolisüsteemis. Erinev on juba õppimiseks kulutatav aeg. Kui Eestis saab bakalaureusekraadi kätte kolme aastaga, siis Ameerikas tuleb aasta kauem õppida. Suurima erinevusena toob Alina välja selle, et Eestis on õppimine vabam ja iseseisvam.

Ühendriikides antakse neile ainetes iga nädal ülesandeid ja õppejõud kontrollivad pidevalt, kas materjal on omandatud. Siin pole see enamjaolt kombeks. Peale selle on Ameerikas õppejõud tunduvalt kõrgemal positsioonil kui tudengid. Eestis võtavad aga õppejõud tudengeid endaga samaväärselt ja see on see, mis Alinale meeldib. Selle aasta jooksul, mis ta on Eestis veetnud, on ta kohtunud paljude äärmiselt tarkade õppejõududega, kes on innustanud teda rohkem pingutama.

Neiu on veendunud, et maineka Washingtoni keskuse Pickeringi stipendiumi sai ta tänu Tartu ülikoolile ja siinsetele õppejõududele.

Ta rääkis, et üks õppejõud käis talle pidevalt peale ja julgustas stipendiumile kandideerima. See oligi tõuge, mida Alina parajasti sel hetkel vajas. Ta sai aru, et kaotada pole tal midagi, võita aga see-eest küll.

Stipendiumiprogrammi eesmärk on koolitada tulevasi USA diplomaate. Stipendiumile kandideerisid 160 ülikooli tudengid, magistriõppest valiti välja vaid 20 üliõpilast.

Augustis peab Alina tagasi Ameerikasse minema ja kuigi võiks arvata, et suur stipendium tekitab ootusärevust ja soovi juba kodumaale jõuda, siis tegelikult see nii pole.

«Eestis veedetud aeg on olnud minu jaoks elumuutev,» lausus ta.

Ta seletas, et selle ühe kodust eemal veedetud aastaga on ta lõpuks saanud aru, kes ta on ja mida tulevikus tahab. Ja mida ta siis tahab? «Loomulikult maailma paremaks muuta,» vastas Alina.  

---

ÜKS KÜSIMUS

Milline tudeng on Alina?

Alina saabus Tartusse 2015. aasta augustis ja on siinviibimise esimestest päevadest peale panustanud Skytte instituudi ja TÜ Euroopa Liidu – Venemaa uuringute keskuse töösse vabatahtlikuna. Alina on olnud maailma parim praktikant – ta on tohutult töökas, taibukas, energiline ja innukas. Ta astus sõna otseses mõttes uksest sisse ja ütles: «Ma olen aastaks Tartus ja olen valmis teid igal võimalikul viisil aitama. Palun kaasake mind!» See on suhtumine, mida väga tihti ei kohta. Temast on olnud suur abi konverentside korraldamisel ning mitme «Horisont 2020» teadus- ja arendusprojekti elluviimise juures. Usun, et ta on saanud meilt väärtuslikke kogemusi ja küllap oli ka Tartust teele läkitatud soovituskirjal oma roll selles, et Alina väljavalituks osutus.

Piret Ehin
TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudi asejuhataja teadustöö alal