«Sireeni pesuseep ­­– seda lained ostaksid,» muigas minu kursusekaaslane Anni pärast poseerimist Santorini saare vulkaanilistel kividel. Tundsin end isegi Kreeka mütoloogia tegelasena, kui olin Kreetal olnud nädal aega.

Tartu ülikoolide klassikalised filoloogid on vägagi suured reisihuvilised ­– 2013. aastal avastati Berliini (ja ööbiti Põhja-Korea saatkonna kõrval!), seejärel viisid kõik teed meid Rooma ja väike seltskond käis ka õppereisil Kopenhaagenis. Kui ma asusin 2011. aastal klassikalist filoloogiat õppima, peibutas mind aga mõte õppereisist Kreekasse. Pärast pikki eksirännakuid erinevate reisipakkumiste vahel saigi see lõpuks teoks: vallutasime aprilli lõpus Kreeta!

Tegelikult polegi 16 klassikuga reisimine midagi nii erilist. Kuid arvestades inimeste suurt teadmisjanu, võis praktiliselt iga nurga peal kohata kedagi meist arutamas, kuidas inimesed lineaarkirja kirjutamise peale tulid ning kui vana võiks üks kuju tegelikult olla. Arvate, et me elatumegi vaid faktidest ja mütoloogiast? Oh ei!

20 000+ sammu

Kuna ööbisime Kreeta kuurort- ja sadamalinnas Hersonissoses, kus turismihooaeg oli alles algamas, sai meie rühmast õige pea kohalike lemmik. Kellele meeldisid meie õhtused laulud muulil (üks paadimees pakkus meile ilusa laulu eest suisa banaane), kellele blondid eesti tüdrukud, kellele aga meie huvitava ja sädistava keele kõla. «Tere, eestlased, teen teile soodsad hinnad!» kõlas peaaegu iga nurga peal.

Eriti meeldisime oma armsa merevaatega hotelli omanikele ­– suvatsesime vaid teatada, et järgmisel päeval peaksime kell 7 juba Santorinile sõitma, kui tädi jooksis 10 minutit enne poe sulgemist mootorratta selga, et tuua võileibade jaoks juustu, vorsti ja mune!

Tegu oli aga siiski õppereisiga ja ausalt öeldes oli igaks õhtuks läbitud vähemalt kahekordne soovitatud sammude norm. Kaheksa päeva jooksul nägime uskumatult palju: juba esimese reisipäeva õhtuks olime sõitnud 400 kilomeetrit (mägiteid arvestades tasuks vahemaa ja selleks kuluv aeg korrutada kahega) ning külastanud sadamalinna Chaniat, vaadanud Chania muuseumis Kreeta tsivilisatsiooni lineaarkirja A ja B. Tagasiteel leidsime üles ka iidvana templi, mida ümbritsesid tara otsa aetud kitsepead!

Ekslemine ja «külalislahkus»

Järgmisel päeval sai aga selgeks, et paljukiidetud navigaatoreid ja Google Mapsi ei tasu kunagi usaldada. Või vähemalt Kreetal mitte, sest Euroopa ühe rikkalikuma antiigikoguga Heraklioni muuseumi asemel juhatas programm meid hoopis linna teise otsa. Tõsi, ka seal oli muuseum, kuid see oli kinni! Nõnda sai jälle 30-kraadises palavuses mööda libedaid tänavaid (kreeklased kasutavad linnatänavatel uskumatult palju marmorit) ekselda ja leidsime suurema osa rühmast siiski üles.

Vaeva korvas aga kõikide turistide meeliskoht Kreeta saarel ­– Knossose palee, kuhu sai tasuta sisse tänu üleriigilisele muuseumipäevale. Tänutäheks ja ühtlasi Kreeka jumalate auks esitasime seal ka ammu pähe kulunud kümme värsirida Homerose eeposest «Ilias». Kahjuks ehmatasime sellega ära ühe kohaliku «kupo» ehk muuseumivalvuri, kes esimesi ridu kuulates arvas, et oleme teiselt planeedilt ja läks abi otsima.

Nii saime tunda ka kreeklaste «külalislahkust». Kuigi meil oli plaanis teha igas sihtpunktis ettekandeid, ei tohi Kreekas ilma ametliku loata giiditööd teha, ole sa või tunnustatud ülikooli õppejõud – seegi ei lähe arvesse. Nii sattusimegi paljudes kohtades kohalike nn kupode vaatevälja. Erilisem juhtum oli Kreeta Rooma-aegse pealinna Gortyni ja Phaistose varemetes, kus terve rühm ei tohtinud korrakski seisatada, muidu oleks kohe kõrgemate võimudega ühendust võetud.

Ometi suutsime kasutada kavalust: teelt kõrvale kaldudes leidsime Gortyni lähistel iidse Apolloni templi varemed ning selle lähistel kividel istudes saime teada kaasüliõpilastelt nii Euroopa esimeste seadusetekstide korpuse kohta, kui ka arheoloogide minevikust, kes tänapäeva inimeste heaks üldse sellised leiud tegid.

«Ilias» Zeusi koopas ja Knossose palees

«Iliase» esitamisest me aga ei loobunud, sest seda kandsime sosinal ette Zeusi koopas. Koopasse saamiseks tuli läbida väike mägitee ning koopasuus avanes meile lummav vaade koopasse – pärast seda päeva ei julge ma enam kunagi kahelda, et Zeus peideti just sinna oma isa Kronose eest ära!

Kuna meile anti ka vaba aega, siis kasutasime seda ära eestlastele kohaselt merre kalpsates! Nii võis näha, kuidas punaseks põlenud eesti turistid rannikul saabastes jalutavate kohalike kõrval endal riideid järjest vähemaks koorivad – vesi oli ju soe!

Toredat elamust otsides läks aga nii mõnigi asi veidi nihu: soovisime rendiautoga minna üle mägede musta liivaga randa otsima, kuid ei suutnud arvestada Kreeka loodusega. Nii olimegi ühe väga käänulise tee keskel sunnitud tagasi pöörama – ühel pool laius lihtsalt kuppelmaastik, teisel pool aga kiviseinaga ümbritsetud kurv. Elu on siiski kallis!

Samuti ei peljanud me mõne reisihuvilisega sõita üheks päevaks Ateenasse. Meie üllatus oli suur, kui kell viis hommikul Heraklioni lennujaamas kõnetas üks vanem meesterahvas meid puhtas eesti keeles ja soovis head reisi! Tegu oli välis-eestlasega, kes elab Rootsis, kuid käib tihti enne suve Kreekas oma konte puhkamas.

Tore meesterahvas lubas suvel Eestisse naasta, sest tema lemmik on Viljandi folkloorifestival. Ateenasse saabudes jäi tal tõdeda vaid üht ­– Ernest Hemingway ütlus, et ükski sadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, peab tõepoolest paika! Ning loomulikult soovitan Kreetat külastada – iial ei või teada, millal sulle ka mõni mütoloogiategelane otsa vaatab!  Rohkem humanitaarteadlaste reisifotosid ja videokokkuvõtet näeb leheküljel https://www.facebook.com/humanitaarteadused.