Telesaate «Rakett 69» viienda hooaja võitja, Tartu ülikooli füüsika eriala üliõpilane Karl Reinkubjas ei karda väljakutseid ning usub, et just laiskus on elus edasiviiv jõud.

Erinevate nuputamisülesannete puhul mitmekülgset nutikust näidanud ja gümnaasiumi hõbemedaliga lõpetanud Karli suust on üsna ootamatu kuulda, et laiskus on see, mis viibki edasi. Karl on tegev mitmetes seltsides, juhib ESTCube’i meeskonda ja tegeleb rahvatantsuga. Kuidas saab siin üldse laiskusest juttu olla?

«Ma ei ole tegelikult kunagi pidanud õppimise pärast liiga palju pingutama, sest mulle jäävad asjad hästi meelde,» ütleb ta ja lisab, et gümnaasiumit lõpetades oli tal tunnistusel vaid üks «4», inglise keele eest. «Eks see laiskus on natuke probleem ka, sest nii ei teki tööharjumust, aga siiani olen kõigega hakkama saanud, ja nagu öeldakse: elus peab õnne ka olema,» sõnab ta muiates.

Füüsikat tuli Karl Tartu ülikooli õppima seepärast, et see oli tema jaoks lihtne ja loogiline valik. «Mulle tundub, et kui keegi õpib füüsikat, siis küsitakse temalt väga tihti, miks? Sellega käib alati kaasas ka see, et kas ma tahan õpetajaks saada, aga tegelikult on füüsika lihtsalt eriala, mida ma tean ja oskan,» selgitab ta.

Noormees välistas erialavalikust humanitaarteadused ja mõtles lisaks füüsikale ka keemia peale. «Samuti käis peast läbi mõte õppida informaatikat, sest see on üsna populaarne ala ja kõik ju tahavad programmeerijaks saada, teha järgmisi suuri start-up’e, aga seda kõike võib teha ka füüsika eriala taustaga inimene,» sõnab ta ja lisab, et füüsikud ongi tema arvates parimad programmeerijad.

Füüsikat mõistetakse valesti

Karli arvates saavad inimesed füüsikast valesti aru, sest enamasti arvatakse, et tegemist on vaid koolis õpitud matemaatika ja valemitega.

«Tegelikkuses on füüsika mudelite kunst. Kunst osata vaadata mingisugust keerulist süsteemi, nagu on meie maailm. Kõik inimestega seotud süsteemid on väga keerulised ja füüsika ongi oskus näha seda, mis on selles tähtis ja mis mitte.»

Karl toob näite, et auto kütusekulu võib sõltuda miljonist eri pisiasjast, teoreetiliselt ka sellest, missugune on auto värv. «Aga see ei huvita meid, sest oleme hinnanud, et selle mõju on väike. See on kõige suurem panus, mis füüsikaharidusel on – eristada oluline mitteolulisest.»

Noormees ütleb, et talle õpetati gümnaasiumis füüsikat hästi, kuid ta on kuulnud mitmeid näiteid selle kohta, mis viitavad, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumiastmes on füüsika õpetamisel eelkõige mitmed suhtumisega seotud probleemid.

«Noortelt võetakse kohe huvi ära ja see ei ole isegi õppekavaga seotud, vaid selle põhjus peitub suhtlemises ja erinevates tobedates nõudmistes.» Ta toob näite, et kui õpilasele pannakse kontrolltöö eest madalam hinne seetõttu, et paber ei olnud õiges suuruses, siis on tegemist mõttetu pisiasjaga. «Sellest oleneb ikka väga palju, kuidas ja missuguse suhtumisega õpetatakse,» lisab ta.

500 000 euro suurune plaan

Peale füüsikaõpingute juhib Karl Eesti tudengisatelliidi «ESTCube» projekti ning nende meeskonnal on plaan saata 2018. aastal satelliit Maa orbiidile. «Miks? Sest siis on Eesti vabariigi 100. aastapäev ning meil on võimalus selle raames projekt kirjutada. Kuna tegemist on siiski üsna kalli ettevõtmisega, peame mõtlema, kuidas leida rahastajad,» selgitab Karl. Tudengisatelliidi saatmine Maa orbiidile ei ole odav lõbu, sest Karli sõnul maksab see 500 000 eurot.

Praegu ehitatakse aktiivselt satelliiti ning tegeletakse meeskonna kokkupanemise ja koolitamisega. «Sel aastal lõime ka sihtasutuse ja kui siiani oli juhatuses vaid üks inimene, siis nüüd panustame ka mittetehnilistesse asjadesse, nagu näiteks turundus ja meedia, rahakogumine ning human resources ehk oleme hakanud juurde otsima inimesi, kes saaksid erineval moel panustada,» räägib ta.

Ta lisab, et kindlasti ei saa ESTCube’i meeskond hakkama ilma tehnilise meeskonnata, sest nemad on lõpuks inimesed, kes ehitavad satelliidi valmis. «Aga me paneme kokku meeskonda ja otsime inimesi, kes saaksid teha kõik selleks, et tehnilisel poolel oleks oma tööd igati kergem teha.»

Karli sõnul töötab praegune meeskond hästi, kuid hoolimata sellest on ka väljakutseid. «Inimesed, kes satelliiti ehitavad, on peamiselt tudengid ja see on õhinapõhine tegutsemine. Üliõpilane ei tööta viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas, vaid siis, kui tal on aega.» See tekitab ka omaette riske, sest üliõpilased ei tea ega oska kõike. Seetõttu on tarvis palju aega, materiaalset vara ning juhendajate tähelepanu. «Sealsamas ongi meie eesmärk õppida ning see on ikkagi kõige olulisem,» lisab ta.

Väljakutsed on end ära tasunud                                                                        

Karl on tegev ka füüsika üliõpilaste seltsis. «Korraldame erinevaid üritusi, seminare ja väljasõite. Aitame korraldada täppisteaduste suvekooli, mis on väga menukas, ning teeme saunaõhtuid,» loetleb ta. Samuti meeldib talle riigikaitsega tegeleda. Maikuus kaks nädalat Kevadtormi raames metsas. «Eelmisel aastal käisin vabatahtlikult SIIL-il, sest mulle lihtsalt meeldib. See on üks viis, kuidas füüsikast ja kõigest muust puhata ja minu jaoks see töötab.»

Noormees tantsib Tartu ülikooli rahvatantsuansamblis ning on käinud mitmetel tantsupidudel jalga keerutamas. «See on tore hobi ja korrapärane treening üheskoos. Rahvatantsu rühma mind lihtsalt kutsuti, otsustasin minna ja nii see läks,» jutustab Karl.

Telesaatesse «Rakett 69» sattus Karl samuti seetõttu, et kursusekaaslane kutsus teda sinna kaasa. Tema sõnul juhtus see kogemata, sest noormehel ei olnud üldse plaanis saates osaleda. Ta registreeris end küll ära ja sai kinnitava kirja, kuid mõtles samal päevalgi veel, kas ta soovib sinna ikka minna ja kas sel on mõtet. «Seisin ühiselamu trepil ja mõtlesin, kas ma tahan minna. See oli veel õhtusel ajal, kell oli seitse õhtul, ja ma kaalusin – kas ma tahan rohkem magada või lähen sinna. Otsustasin, et mul ei ole midagi kaotada ja nii ma läksin,» kirjeldab ta.

Seega ei läinud Karl saatesse võidumõtetega, vaid soovis lihtsalt, et ta ei kukuks esimesena välja. «Seejärel mõtlesin, et tahaksin ikka esikaheksasse saada ja pärast seda ei julgenud ausalt öeldes enam midagi loota. Iga saatega tekkis pigem see soov, et näha, missugune ülesanne ootab järgmises saates ees,» ütleb ta. Kui Karlilt küsiti avasaates tehtud intervjuus, kas ta võidab saate, vastas noormees: «Jah, muidugi võidan!». Kui uuriti, miks, ei osanud ta midagi vastata. «Tegelikult ei oska ma endiselt vastata, miks ma võitsin – ju mul oli õnne.»

Karl õppis saate jooksul enda kohta üsna palju. «Kui teha midagi kaamerate ees, stressiolukorras, siis inimene õpib alati midagi enda kohta. Kui sulle on prožektorid ja kaamerad näkku suunatud, siis see on tegelikult hästi pingeline. See on nagu telemänguga «Kuldvillak», kus kõik ütlevad seda vaadates, et nad teavad vastust, aga tegelikult on kohapeal olles situatsioon hoopis teine.» Karl õppis, et suudab seesuguses olukorras hästi toime tulla ning võtaks sarnase väljakutse veel teistki korda vastu.

Küsimusele, kuidas ta nii paljude erinevate asjadega tegeleda jõuab, vastab ta, et tema arvates mõtlevad inimesed liiga palju sellele, et neil on kiire. «Ma arvan, et tegelikult suudaksin ka mina palju rohkem teha, aga on tarvis võtta aega selleks, et puhata ja teha mittekasulikke asju. Kui ei puhka, siis kaob ka töövõime ja inimene põleb kiiresti läbi.»

Hoolimata sellest, et Karl mõtleb enda sõnul viimasel ajal liiga realistlikult ega unista palju, usub ta, et inimesel peavad olema suured unistused, sest need viivad elus edasi. «Minu üks suur unistus on, et võiksin seal kohal olla, kui inimesed lähevad jälle Kuule,» ütleb ta. Karl lisab, et ta ei mõtle siiski kuigi palju tulevikule, sest elab praeguses hetkes: siin, nüüd ja praegu.