18. juunil saab 80-aastaseks Tartu ülikooli professor emeritus, arstiteaduskonna kauaaegne dekaan ja Eesti neuropsühhofarmakoloogia traditsiooni rajaja, meditsiinidoktor Lembit Allikmets – mees, kes tema õpilase Vaino Vahingu näidendi pealkirja ümber öeldes naljalt ühelegi kivile ei mahu.

Lembit Allikmets lõpetas TRÜ arstiteaduskonna 1960. aastal cum laude. Psühhiaatriahuvilisena osales ta üliõpilaste teadusliku ühingu tegevuses professor Jüri Saarma juhendamisel ja suunati tööle Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse, kuhu ta jäi küll vaid kaheks kuuks, sest TRÜ saatis ta sihtaspirantuuri.

1960.–1963. aastal oli Allikmets Leningradis NSVL-i meditsiiniakadeemia eksperimentaalse meditsiini farmakoloogia osakonnas akadeemik Sergei Anitškovi juhendamisel ja kaitses seal meditsiinikandidaadi väitekirja. Seejärel töötas ta TRÜ meditsiini kesklaboris. Juba 1970. aastal kaitses ta meditsiinidoktori väitekirja «Psühhotroopsete ainete toime eesaju limbilistesse ja nendega seotud struktuuridesse» ja 1971. aastal valiti ta farmakoloogia professoriks. The rest is history.

Väga paljudele Eesti arstidele meenub professor Lembit Allikmets kui dekaan, kes nende diplomitele-dokumentidele allkirja andis. Mitmetele tuleb ta ette Eesti arstiteaduse nõukogust, ENSV tervishoiuministeeriumi kolleegiumist, NSVL tervishoiuministeeriumi õppe-metoodilisest nõukogust või meditsiiniakadeemia psühhofarmakoloogia komisjoni esimehena, TÜ kliinikumi juhatuse esimehena või nõukogu liikmena, Biomeedikumi rajamise ideoloogina või mõnes muus kohas paljudest administratiivsetest rollidest.

Ülikooli inimesed mäletavad teda koosolekutelt, kus ta seisis arstiteaduskonna päevahuvide eest, kuid sageli ka üldisemate ja püsivamate, ootamatultki abstraktsete väärtuste kaitsel, ikka ja alati tegusalt ja võitlusvalmina.

Mida siinkirjutaja ei mäleta, on Allikmets teaduse tähtsuse teemal sõnu tegemas. Teadus oli ja on Allikmetsale enesestmõistetavus, mida lobisemisega ei labastata, vaid milles tuleb täiel rinnal elada. Kunagi loetakse ka tema lugematud teaduslikud tööd bibliograafiliseks loendiks. Allikmetsa korraldatud konverentsid tõid Tartu tagasi meditsiinimaailma kaardile. Õpilaste kaudu ulatub tema mõju juba üleülejärgmisse põlvkonda: esimesed õpilaste õpilased on saanud professoriteks.

Lembit Allikmets töötas kolmel korral USA-s, Yale’i, New Yorgi ja Wisconsini ülikoolides.  Ka neile, kellele rohkearvulised ingliskeelseid jooniseid-tabeleid näitavad slaidid tema loengutes ei meeldinud, jäid meelde Ameerika-elu muljed. Kuigi joonisedki väärisid suurimat võimalikku tähelepanu.

Väheste jagatavate valuutarublade eest ei tellinud Allikmets teaduslikku kirjandust, nagu oleks teda pealiskaudselt tundes eeldada võinud, vaid parimaid uusi farmakoloogia käsiraamatuid ja õpikuid, mille pea kõikidest illustratsioonidest said loengumaterjalid. Eks see käis tudengile mõistagi üle jõu, kui äratas aukartust ja oli edasipüüdlikele väljakutseks. Ega õpikud isegi ei olnud käeulatusest väljas – vana anatoomikumi välisuks keerati mõistagi ööseks lukku, kuid professori kabineti uks seisis ööpäev läbi pärani lahti.

Muidugi on Allikmets audoktor, auliige ja aukodanik. Allikmetsale on antud aumärke, näiteks Punase Risti II klassi teenetemärk riigimeestelt, Kravkovi medal farmakoloogidelt või Schlossmanni medal teadlaskonnalt. Allikmets on aga ise asutanud ühe aumärgi, Oswald Schmiedebergi medali, mälestamaks õpikutes farmakoloogia isaks nimetatud Tartu ja Strasbourg’i ülikoolide professori, kuuekümne tulevase professori õpetaja tööd. Oswald Schmiedebergi medal võib olla kõige muljet avaldavama väljanägemisega medal üleüldse, vähemalt teadusmaailmas. Kaelas või riietel kanda seda ei sobi, see on Netšvolodovi kaalukas kunstiteos, kuid on näiteks Biomeedikumi nurgakivisse peidetud.

Lembit Allikmets on praeguse Eesti arstiteaduse suurim elav legend. Miks, selles võivad vastused lahku minna, kuid inimeste seas, kes Allikmetsa tunnevad, läheb jutt varem või hiljem temale. Allikmets on olnud värvikas kuju ja on seda edasi. Tema pikaajaline juhtiv roll dekaanina ja teadlasena ei kirjelda kogu paletti.

Allikmets ei kirjuta ajalehte kolumne, aga väljendab vestlustes jõulisi seisukohti, millele on lihtsam mitte vastu vaielda. Allikmets nõuab inimestelt, et nad keskenduksid olulisele ja  teeksid vajalikke asju. Allikmets on esmapilgul täiesti ühiskondliku inimesena alati eriti uhke oma perekonna üle. Allikmets on alati suutnud üllatada. Tema järgmise sammu ennustamiseks võib otsida kõige vähemtõenäolist. Või siis vastupidi, sest Allikmets oskab ka lubadusi pidada paremini kui teised. Allikmets lihtsalt on kordumatu ja teda matkida ei ole võimalik.

Üks vastuoluline ajalooline isik, kuid muuhulgas kuulus kirjanik on oma kultusteose sissejuhatuses tõdenud, et suur aeg nõuab suuri inimesi. Aeg-ajalt on suur aeg ja Allikmets on siis ikka kohal olnud. Head tervist ja palju jõudu edaspidiseks!

Õpilaste nimel Jaanus Harro