7. juunil saab 60-aastaseks eesti ja üldkeeleteaduse instituudi antropoloogilise ja etnolingvistika professor Urmas Sutrop.

Urmas on haruldaselt laia haardega teadlane. Tema tee keeleteadusesse ei ole olnud tavaline, sest 1984. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli hoopis bioloogina ja töötas pärast seda Eksperimentaalbioloogia instituudis ja Eesti biokeskuses. 1990. aastatel perega Konstanzi elama asudes ühines ta aga sealses ülikoolis töögrupiga, mis uuris meelte taju ja esitamist keeles ja kirjanduses.

1998. aastal kaitseski ta Konstanzis doktoriväitekirja «Tajusõnavara eesti keeles: tüpoloogia, ajalugu ja kognitsioon», jõudes nii ka ametlikult keeleteadlaste hulka. Huvi looduse vastu muidugi ei kadunud: ta on ikka olnud ühelt poolt loodus- ja humanitaarteaduste siduja ning teiselt poolt nn rakendusbioloog oma maakodus Pangodis.

Keeleteadlasena on Urmas Sutrop eelkõige tegutsenud nendes valdkondades, kus ristuvad inimese keeleline ja kultuuriline olemus. Suur osa tema ja ta õpilaste uurimustest tegelevad ühelt poolt inimese taju ja tunnetuse ning teiselt poolt kultuuriliste asjaolude väljendumisega keeles. Eriti silmapaistev on Urmase panus värvinimede uurimisse, kuid ta on tegelenud ka paljude muude tunnetuse valdkondadega: temperatuuri, maitse, emotsioonide ja palju muu sellisega.

Rahvusvaheliselt on tuntud tema välja töötatud kognitiivse esiletuleku indeks, mille abil saab süstematiseerida seda, mida mingi inimgrupp tähtsaks (esilduvaks) peab. Ta on tegelenud veel jumalate, viipekeele, keelepoliitika ja palju muuga – õieti on raske öelda, millega ta tegelenud ei ole. Viimasel ajal on teda eriliselt köitnud muinasjuttude keel.

Väga oluline on olnud Urmase roll toimetajana: ta on kahe rahvusvahelise levikuga ajakirja (Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja ja Tramese) peatoimetaja, lisaks on tema abil trükki jõudnud veel väga suur hulk hindamatut kultuurivara.

Tartu ülikoolis on Urmas Sutrop töötanud antropoloogilise ja etnolingvistika professorina (osalise koormusega) 2006. aastast alates. Samal ajal oli ta 2000.–2015. aastal Eesti keele instituudi direktor, samuti lugematute komisjonide ja nõukogude esimees või liige. Seega on arvestatav osa tema elust viimastel aastatel möödunud maanteel liinidel Tartu-Tallinn ja Tartu-Pangodi. 2015. aastast on tal loodetavasti selles osas natuke kergem: nüüd on ta Eesti kirjandusmuuseumi direktor ja saab Tartu patrioodina rohkem oma kodulinna elus osaleda.

Kuigi Urmas on kogu selle aja olnud aktiivselt tegev ka mujal, on ka meie instituuti jätkunud nii tema innustavaid loenguid kui ka edukaid juhendamisi (kaheksa kaitsnud ja kaheksa juhendamisel doktoranti!), selgetest seisukohtadest rääkimata. Soovime talle õnne ja jätkuvat tegutsemisenergiat kõigil rinnetel!

Kolleegid eesti ja üldkeeleteaduse instituudist