«Te ei ole seisev pulkade mass, vaid tuules kergelt õõtsuvad puud!» kõlab Genialistide klubis selge naishääl. Mõne hetke pärast jagab sama neiu käsklusi, kuidas hoida fookus peategelasel, kallutada raskus ettepoole, kergelt õõtsuda ja kergelt tuisuvilinat teha.

On teatri Must Kast ja TÜ akadeemilise naiskoori esimene ühisproov ning kõlav hääl kuulub eelmisel suvel Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Jaanika Tammarule, kes on veebruaris esietenduva lavastuse «Võõrana põhjala kõrbes» koreograaf.

Kuigi Must Kast saab märtsis kaheaastaseks, on praegu pooleli nende esimene iseseisev hooaeg. Arvestades seda, milliseid hoiatussõnu teatrikooli jooksul neile peale loeti, on noorel teatril väga hästi läinud.

«Meile öeldi, et esimesed kaks aastat mängite pooltühjadele saalidele ja läheb aega, enne kui sõna teist hakkab levima,» sõnab Jaanika. Võib-olla on lood hoopis teisiti seepärast, et juba tudengitena käis kogu kursus Tartus etendusi andmas või et teatritegemisse väga innukalt sukelduti. Publikut neil igatahes jagub.

Neiu, kes on teatri kodulehel kirjas kui näitleja, lavastaja ja koreograaf, räägib, et oleks ju totter olnud lihtsalt ootama jääda, et ehk keegi kusagil midagi teeb ja kutsub neid ka kampa.

«Saime koolist lisaks üksteisele... Kuidas seda öelda – iseseisvusõpetuse. Oskuse mõtteid välja pakkuda, neist kinni haarata ja ära teha. See tähendab ka, et pead endale lootma, olema piisavalt tugev või paindlik, et asjadega hakkama saada.»

Juhuslikult teatrisse

Praegu võib see veider tunduda, aga teatrisse sattus Jaanika pooljuhuslikult. Põhikoolis katsetas ta paljude eri hobidega – balletist kergejõustiku ja viiulimänguni välja –, aga ei jäänud kuhugi pidama.

Otsapidi väitluseni jõudnud, jäi talle kaheksandas klassis silma üks väitluskaaslane, kes iga kord teistest varem ära kadus. Selle tüdruku kaudu kuulis ta Nukuteatri noortestuudiost ja otsustas ka ise sinna proovida.

«Põdesin natuke selle pärast, et vastuvõetute vanuse alampiir oli 15, mina olin katsete ajal aga alles 14-aastane. Olenemata sellest, et olin natuke liiga noor, võeti mind aga vastu,» meenutab Jaanika teatritee algust.

Enne noortestuudiot ei teadnud neiu täpselt, mis teda huvitab, ja keskendus kiituskirjade saamisele. Teatristuudio töö avardas tema maailmapilti ning viis kokku põnevate ja loominguliste inimestega.

Tõeline murdepunkt tuli aga siis, kui näitleja Jaak Prints hakkas stuudios ette valmistama lavastust «Karaoke». Selle jaoks pidid noored rääkima enda seosest teatri ja oma perega.

«Pidime leidma, mis on meie jaoks tõesti oluline. Ühes proovis ütles Jaak aga, et ta ei usu, mida ma räägin. Õudselt kehv tunne jäi sisse, kuni mitu proovi hiljem midagi murdus ja hakkasin lihtsalt rääkima,» jutustab Jaanika.

See oli esimene kord, kui neiu suutis sõnastada, miks ta teatris tegutseb ja mis sündmused elus teda tõesti puudutanud on. Üheksanda klassi lõpus enam kiituskirja ei tulnud, aga see-eest oli Jaanika õnnelikum kui kunagi varem. Lõpuks ometi oskas ta hinnata mitte ainult saavutusi, vaid ka inimesi nende taga.

«Pärast gümnaasiumi lõpetamist tulin Tartusse. Tahtsin teatrikooli proovida, aga tol aastal polnud Lavakasse katseid – eks see on vist tallinlaste taak, et Viljandi ei tule kohe pähegi. Tahtsin seni midagi kasulikku õppida.»

Kuna ta oli noortestuudio ajal lavavõitlusega tutvust teinud, tundus hea mõttena igaks juhuks seljatagune kindlustada. Kui teatrikooli sisse ei saa, siis miks mitte hakata lavavõitlusõppejõuks? Füsioteraapia tundus eriala, mis selle ameti juurde suurepäraselt sobiks.

Tragi Tanknaine

Teatrist ei saanud ta nendegi õpingute ajal ei üle ega ümber. Koos klassivend Kristofer Rajaveeriga (kes sel aastal lavakunstikooli lõpetab) mindi üliõpilasteatrisse, kust leiti eest uskumatult tore seltskond.

Uute sõprade, täpsemalt praeguse teatrikaaslase Lennart Peebu kaudu sattus Jaanika lisaks üliõpilasteatrile nii Noorte teatritehasesse kui ka Genialistide klubisse. Teisel ülikooliaastal oli Jaanika kalender väga kirju: õpingute kõrvalt oli kahes teatris välja tulemas kolm lavastust, lisaks veel töö klubi baaris.

«Lennart hakkas mind Tangiks hüüdma ja naeris, et kuidas on võimalik kella neljani hommikul tööl olla, siis kaheksaks loengusse minna ja pärast õhtul veel teatrit teha,» muigab neiu.

Kui füsioteraapias tuli aeg praktikale minna, pidigi ta akadeemilise puhkuse võtma, sest ei saanud Elvas praktikat teha, kui samal ajal pidi Tartus etendusi andma. Ja siis tuli mõte sõpruskonnaga ühiselt Viljandisse teatrit õppima minna.

Lisaks Jaanikale ja Lennartile said ühistest minejatest kultuuriakadeemiasse sisse veel Kaija Maarit Kalvet ja Kaarel Targo. Ka Kristjan Lüüs ja Karl Edgar Tammi, kes koos nendega teatrikunsti kümnenda lennu lõpetasid, olid Tartust.

Teised tuttavad katsetajad on praeguseks kas lavakunstikoolis või mujal teatriga seotut õppimas või õpetamas.

Jaanika usub, et teatrikoolis on väga suur pluss, kui kursusel on hulk inimesi, kes üksteist juba varasemast hästi tunnevad ja võtavad teisedki n-ö oma kampa. Ehk võimaldas just see luua nii üksmeelse ja kooshingava kursuse kui kümnes lend.

«Juba esimese teatrikooliaasta lõpus ütles Kalju Komissarov meile, et teil on tore kamp koos, tehke oma teater. Võidelge selle nimel, et saaksite kokku jääda. Ma usun, et see on väga suur tugevus, kui saad koostööd teha inimestega, kellega oled juba aastaid koos tegutsenud.»

Oma teatri loomise juures tuli kasuks ka Jaanika ja Lennarti varasem töö. Kui Tartu uus teater oli endale oma maja saanud, pakkus Genialistide klubi üks algatajaid, Allan Aint, et noored võiksid ju kursusekaaslastega pärast kooli lõppu tagasi tulla, et klubimajas ikka oma teater oleks.

Jaanika tõdeb, et nii sai murtud ka teine aastakümneid kehtinud teatritõde: noori tegijaid ei oota kusagil keegi.

«Põhimõtteliselt on õige, et ennast tuleb tõestada ja üles töötada, et sinust puudust tuntaks. Kui keegi sinust kuulnud pole, ei tule sind keegi otsima. Aga meie puhul oli tõesti üks koht, kust öeldi juba aegsasti, et te olete nii toredad, palun tulge tagasi!» rõõmustab ta.

Tantsupisik nakatas

Kuigi Jaanika lõpetas teatrikunsti eriala lavastaja- ja näitlejadiplomiga, tuleb tal kultuuriakadeemiat tänada ka tantsupisiku kasvatamise eest. Kui teisel ülikooliaastal tuli paaristööna lavastada katkendeid klassikatekstidest, tuli tantsulavastuse idee justkui iseenesest.

«Pidime Mihkel Kallastega tegema stseeni «Juuditist», ka ühel teisel paaril oli sama katkend. Mõtlesime, kuidas seda täiesti teistmoodi teha, ja pakkusin välja, et teeme tantsulavastuse,» meenutab neiu.

Muidugi oli ka hirm, sest vanemad kursused olid rääkinud, et Komissarovile ei meeldi, kui noored näitlejad tõlgendama hakkavad. Pooliku kavaga nad seega professori ette minna ei julgenud ja tegid enne palju proovi.

«Komale» meeldis aga tants väga ja kui kooliaasta lõpus hakati suurt klassikatekstidel põhinevat lavastust «Neetud rist» ette valmistama, pakkus ta Jaanikale, et too võiks sinna koreograafia teha.

Edasi palus juba kursusekaaslane Lennart ta oma lavastusse «Nero» liikumist seadma ja kui lennu lavastajatele suunati TÜ rahvusülikooli 95. aastapäeva kontsertetenduse teise osa lavastamine, kujunes välja ka omavaheline rollijaotus, mis kehtib praegugi koos teatrit tehes.

Kaija Maarit Kalvet vastutab lavastuse sisulise, Birgit Landberg visuaalse, Lennart Peep muusikalise poole ja atmosfääri loomise ning Jaanika muidugi liikumise eest.

Koreograafia läbimõtlemise juures tuleb muide kasuks ka mitme aasta pikkune füsioteraapia õppimise kogemus, kinnitab neiu. Anatoomia ja inimkeha tundmine aitab liikumist paremini tajuda ning ette kujutada, kuidas lihased ja liigesed kehas liiguvad.

Pärast «Võõrana põhjala kõrbes» valmimist hakkab Jaanika tegelema enda märtsis välja tuleva lavastusega, mis nõuab seni kõige rohkem füüsilist tööd – parema termini puudumisel nimetabki ta seda füüsilise teatri lavastuseks.

«Ma ei tahtnud päris tantsulavastust teha. Seal on küll tantsu, aga ka akrobaatikat ja viipekeelt. Ühtegi sõna keegi ei lausu,» vihjab ta tulevikuplaanidele. Praegu suunab ta kogu tähelepanu aga kuu keskel esietenduva lavastuse liikumise seadmisele ja esmakordsele koostööle ülikooli akadeemilise naiskooriga.

«Minu kujutluspildis ei ole nad tegelikult akadeemiline naiskoor, vaid üks suur ja müstiline tegelane, kes kehastub naiste näol. Aga see ei saa olema poolkaares seisev koosseis, kes esitab kuus laulu, vaid maagiline elusolend, üks püsiv ja kulgev tegelane.»