12.09.1965–27.01.2016

27. jaanuaril viis raske haigus meie hulgast Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsendi ja Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti.

Urmas Petti kuulus taasiseseisvunud Eesti usuteadlaste esimesse põlvkonda, kes alustasid oma teoloogiaõpinguid 1991. aastal taasavatud Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Enne usuteaduskonda oli ta jõudnud õppida Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Nooruspõlvest pärit muusikaarmastust kandis ta endas ka kogu ülejäänud elu.

1995. aastal lõpetas Urmas Petti usuteaduskonna esimese lennu. Juba üliõpilaspõlvest alates köitis teda uurimisteemana luterliku reformatsiooni ajalugu ja luterlik teoloogia. Sel teemal kaitses ta usuteaduskonnas 1997. aastal teadusmagistritöö ja asus seejärel õppima doktorantuuri Baseli ülikooli Šveitsis, mille lõpetas doctor theologiae kraadiga 1999. aastal.

Naasnud 1999. aastal Eestisse, otsustas ta end siduda teaduskonnaga, kus oli õppinud. Esialgu töötas ta usuteaduskonnas ajaloolise usuteaduse (kirikuloo) lektorina ja alates 2001. aastast kirikuloo dotsendina. See ei jäänud aga tema ainsaks ametiks. Järgides vana tava, mille kohaselt täitis ülikooli koguduse vaimulikuametit mõni usuteaduskonna õppejõududest, asus ta alguses jutlustaja, seejärel diakoni ja alates 2001. aastast õpetajana tööle Tartu Ülikooli-Jaani koguduses. Need kaks ametit suutis ta ühendada nii, et ühte ilma teiseta tema puhul hästi ette ei kujutanudki.

Usuteaduskonna kiriku ja teoloogia ajaloo õppejõuna lisandus tema uurimisteemade hulka ka teaduskonna enda mineviku, eriti kuulsa 19. sajandi uurimine, mil Euroopa luterliku teoloogia üks keskusi asus just Tartus. Lisaks arvukatele teadustöödele läheb suurejoonelisena ajalukku tema koostatud ja toimetatud Lutheri kirjutiste kogutud väljaanne, mis on esimene eesti keeles ilmunud Lutheri teoste tõlge (Martin Lutheri «Valitud tööd», 2012).

Urmas Petti oli kõrgelt hinnatud ning erakordselt nauditava esinemisoskusega õppejõud ja vaimulik. Usuteaduskonna raudvarana õpetas ta reformatsiooniaja kirikulugu, dogmadelugu ja sümboolikat (kristlike usutunnistuste ajalugu), ehk teisisõnu aineid, mis moodustavad kristliku õpetuse ja enesemõistmise tuuma. Et tuumani jõuda, seda natukenegi taibata, ja seda omakorda teistele veenvalt edasi anda, on vaja aega, rahulikku meelt ja oskust säilitada kaine mõistus. Just sisemine rahu ja mõtteselgus teda iseloomustasidki ning see tegi temast meistri, keda üliõpilased austasid.

Tema mõtlemises ja mõtete edasiandmises avaldus imekspandav oskus eri aegadel välja öeldud ja kirja pandud mõtteid seostada ning eri tasandite vahel nii liikuda, et ka kõige raskemana tunduv küsimus muutus kuulajatele mõistetavaks. Nauding, mida tema loengutes kogeti, on kirjeldamatu ja kordumatu. Ja kõik see oli esitatud peensusteni lihvitud stiilis, ilusas eesti keeles ja asetatud täpsesse vormi.

Seesama kordumatus, stiilipuhtus, aga ka inimlikkus iseloomustasid Urmas Pettit ka vaimulikuna. Oli neid, kes tulid kirikusse kuulama tema läbimõeldud ja kõnekaid jutlusi, läbisid leerikursuse ja otsustasidki kiriku juurde jääda. Tema kogudus kasvas järjekindlalt. Paljud nautisid tema arvamusveerge ajalehes Eesti Kirik. Neis võttis ta sõna nii meie ühiskonna kui ka luteri kiriku päevakajalistel teemadel, seda alati talle omasel rahulikul ja humoorikal moel. Sellisena jääb ta ka kolleegide, üliõpilaste ja kõigi nende mällu, kellel oli õnn temaga mõtteid vahetada, teda kantslis ja auditooriumis kõnelemas kuulda või tema kirjutisi lugeda.

Puhka rahus, hea kolleeg, õpetaja ja sõber!

TÜ usuteaduskond