Aasta viimasel kuul on eneseanalüüs möödapääsmatu. Pime aeg annab inspiratsiooni süüvida endasse rohkem kui ülejäänud ajal aastas. Jõudsin sisimas lõpuks välja selleni, mida enim väärtustan ja millest tahan lugejatele pikemalt rääkida.

Noored ajakirjandustudengid tunnistasid mulle ühes loengus, et kartsid esimeste uudiste kirjutamisel allikatele helistada, mistõttu saatsid esmaeelistusena e-kirju. Aeg läks, nad said enesekindlamaks ja hakkasid üha rohkem telefonitoru tõstma. Julgustasin tudengeid teadmisega, et me kõik, olenemata positsioonist, oleme inimesed.

Olin kunagi samasugune ajakirjandustudeng, uudiste otsimise valus suhtlesin palju asotsiaalsete inimestega. Neil oli mulle rääkida uskumatuid lugusid, osa neist oli ilmselge fantaasia, teisalt leidsin väga suuri konflikte, mis viisid mind tugevate uudiste kirjutamiseni. Asutuste juhid, kes peaksid kodutuid inimesi aitama, ei varjanud oma põlastust vaeste inimeste vastu, kui jutule kommentaare küsisin. Ma polnud üllatunud.

Näen, et sellist suhtumist on üleüldse meie kõikide vahel palju. Pidev kritiseerimine, põlastamine ja alavääristamine õõnestab inimeseks olemise rõõmu. Ma ei ole nõus, et eestlase toiduks on teine eestlane. Pigem on toiduks teise inimese õnn, see süüakse oma põhjendamatu kriitikaga ära, et siis hiljem masenduses mõnuleda.

Ma ei lase eelarvamustel endale ligi hiilida, kui intervjuule lähen, ja see teeb teise inimese austamise väga lihtsaks. Püüan hoida puhta lehe taktikat, see tähendab, et iga tundmatu on minu jaoks uus inimene, mul pole temaga häid ega halbu kogemusi. Lahkun intervjuult alati mingisuguse emotsionaalse laenguga. See, kas inimene väärib minu silmis austust, saab tavaliselt lõpuks ikka selgeks.

Käesoleva ajakirja tarbeks suhtlesin aasta õppejõududega, kelle intervjuult lahkudes olin headest mõtetest tulvil. Nende jutust jäi kõlama mõte, et head õppejõud austavad tudengeid ja head tudengid on innukad tudeerijad. Selline koostöö loob õppimiseks igati sobiva õhustiku, kus teadmised lausa voolavad pähe. Sama rääkis ka ülikooli vilistlane, Tartu kõrgema kunstikooli nahadisaini osakonna juhataja Maila Käos, kelle intervjuult lahkusin jalad vaevalt maad puudutamas. Minu austus teile kõigile!

Ma tean, et tegu on järjekordselt idealistliku lähenemisega, lootusega, et kõik austavad teineteist, kuulavad ja püüavad samastuda. Seda ilmselt ei juhtu, ent kui mõni üksik lugeja püüab järgmisel kuul oma käitumist selles valguses pisut rohkem analüüsida, siis olen vähemalt kuhugi jõudnud.