Möödunud sügisel, nagu alati, käis ülikoolis kibe töö eelarve kallal. Kahjuks puhkes selle käigus tavapärasest veidi suurem tüli, mida kajastas ka Tartu Postimees.

Otsustasime üliõpilastega eelarve teema endale selgeks teha – kutsusime ülikooli finantsosakonnast Taimo Saani ja Kalle Heina tutvustama eelarve koostamist ning mõtlesime ise kaasa. Püüame nüüd kuuldut jagada. Arutelu algatamiseks pakume välja ühe võimaliku lahenduse.

Kust algab baas?

Ülikooli eelarve (alanud aastal üle 120 miljoni euro) koosneb kahest põhiosast: õppe- ja teadus­rahast. Viimane omakorda koosneb projektide ning baasrahastusest. Teaduse puhul jagatakse enamik raha projektidele ning baasrahastuse maht on ainult neli miljonit. Õppe puhul on lihtsam: kogu raha (47 miljonit) tuleb hariduse tegevustoetusena riigilt.

Ülikoolis endas läheb eelarve jaotamine keerukamaks. Praegu jätan muu vahele ning asun kohe tänavuse tüliõuna juurde: umbkaudu pool õpperahast on eelarves baasrahastuse real. Seda jagatakse hästi lihtsal põhimõttel: kõigile antakse sama palju kui mullu, ainult selle mööndusega, et kui tudengite arv on kasvanud näiteks ühe võrra, siis antakse ühe tudengi võrra raha juurde, ning kui see on ühe võrra kahanenud, võetakse poole tudengi võrra vähemaks. Seda «mööndust» nimetatakse K-vektoriks.

Niimoodi on asjad käinud alates 2012. aastast. Enne seda toimisid Eesti ülikoolide eel­arved veel palju lihtsamalt. Riik oli fikseerinud erialade maksumuse koefitsiendid (nt peeti ühe arsti koolitamist 4,2 korda kallimaks usuteadlase omast) ning tudengite arvud korrutati nendega lihtsalt läbi.

See omakorda tähendab, et kuigi TÜ eelarves on rahajaotust nüüd juba kolm aastat mingil määral kohandatud vastavalt tudengite arvu muudatustele, lähtub baasrahastus ikkagi enne 2012. aastat kehtinud riiklikest koefitsientidest.

Milles siis oli mure? 

Veidi lihtsustades on mure olnud tegelikult üsna selge. Viimase kolme aasta jooksul on mõnele erialale tulnud hulganisti tudengeid juurde ning mõnel teisel on neid vähemaks jäänud. See ei peaks probleeme tekitama, sest eelarve arvestab tudengite arvu muudatustega, nagu eespool kirjeldatud.

Mure seisneb selles, et ülikool lähtub põhimõtteliselt justkui koefitsiendist 1,0. Arstiteaduskonna näite puhul tähendab see, et kui 2012. aastal oli iga tudengi kohta 4,2 ühikut raha, siis iga 2012.–2015. aastal lisandunud tudengiga saadi juurde 1,0 ühikut raha.

Sellest lähtudes tehti ettepanek baasrahastuse korda veidi muuta, et kiiremini kasvavad erialad suudaksid kasvuga sammu pidada. Häda on aga selles, et raha seisab ühes potis – kui keegi saab rohkem, peab keegi teine paratamatult leppima vähemaga.

Kuna kiiremini on kasvanud peaasjalikult meditsiini ja loodus­teaduste valdkonna erialad, tundsid ülejäänud kaks valdkonda ebaõiglust, praktilises mõttes muidugi õigustatult. Õli valas tulle ka seletuskirjas kasutatud sõnapaar «prioriteetsed õppe­kavad», mis soovitud muudatusega kaasnes.

Kuidas lahendada?

Leiame tudengitena, et eelarvega on igal juhul mure. Selle mure nimi on ebaselgus. Ainuüksi juba see, et eelarve ühe osa lihtsustatud kirjeldus võttis terve A4 jagu teksti, annab sellest märku.

Leiame, et enne ülejärgmise aasta eelarvepõhimõtete juurde asumist oleks tarvis üle vaadata see, kuidas TÜ-s tervikuna hariduse tegevustoetust jagatakse. Meil on selle kohta ettepanek. 

Finantsosakond on aastaid püüdnud hinnata, kui suur on reaalselt ühe või teise õppekava maksumus. Nende metodoloogia ei ole täiuslik, kuid idee ise on kuldaväärt. Selle asemel et lähtuda riiklike koefitsientide aastatetagusest varjust, oleks meil mõistlik lähtuda iseenda hinnangust sellele, kui palju mingi õppekava maksab.

Igaks juhuks märgin kohe ära selle, et kindlasti ei toeta me loogikat «kui on kallis, ärme tee».

Õppekava maksumuse võiks arvestada keskmiselt ühe tudengi kohta mingis kokkulepitud tudengite arvu vahemikus. See võimaldaks laias laastus kahte (head) asja. 

Esiteks keerleksid iga-aastased eelarvearutelud õppe sisu ümber. Vaatame igal aastal uuesti otsa kõigile õppekavadele ning küsime, kas midagi on muutunud või kas peaksime ise midagi muutma. Sellest lähtudes saab muutuda õppekava hind. Need sisulised muudatused saaksid siis eelarvearutelude tuumaks.

Teiseks saaksid kõik üht­moodi aru sellest, mille eest ja mille jaoks suurem osa õpperaha tuleb – õppekava õpetamiseks ning lähtuvalt vastuvõetud tudengite arvust. Vahemike puhul võiks seejuures kaduda püüd «saada võimalikult palju tudengeid».

Kui jäädakse omavahel kokku­lepitud vahemikust märkimisväärselt alla- või ülespoole, võiks tudengi kohta antav rahastus automaatselt väheneda. Sellest võidaksid nii tudengid kui ka instituudid/valdkonnad.

Tegelikult on need siin üsna juhuslikud ja pinnapealsed mõtted. Kirja panin need peamiselt selleks, et algatada arutelu – just eelarve sisu, mitte naljakate mehhanismide ega vektorite üle. Seega, head ar(v)utamist!