Professor Daniel Cohnitz tuli Tartusse kümme aastat tagasi, et siin 30 kuuga luua teoreetilise filosoofia õppetool. Nüüdseks on Tartu ülikoolist saanud rahvusvaheliselt tunnustatud filosoofiakeskus ja Cohnitz liigub edasi Hollandisse.

Euroopa sotsiaalfondi toel ja Cohnitzi juhtimisel arendati ülikoolis välja teoreetilise filosoofia õppetool koos tegusa uurimisrühmaga. Pärast ametliku professuuri loomist 2008. aastal otsustas filosoof seda kohta taotleda ja Tartusse pikemaks jääda.

Mida peate kümmet Tartus veedetud aastat vaadates enda suurimateks saavutusteks siin?

Kui satun konverentsidel või mujal rahvusvaheliste kolleegidega vestlema, siis nüüdseks teatakse väga hästi, et Tartus on tugev filosoofiaõpe ja aktiivne instituut – ilmselt on see kõige tegusam filosoofiakeskus terves Baltikumis. See on kindlasti üks positiivne saavutus, milleni oleme viimaste aastatega üheskoos jõudnud.

Väga rahul olen ka ingliskeelse magistriprogrammiga, millega eelmisel kooliaastal alustasime. Väikeses riigis ja keelekeskkonnas on väga raske õigustada omakeelse filosoofia magistriõppe vajalikkust. Seda eriti praegust rahvastikuseisu vaadates, sest üliõpilaskandidaate lihtsalt ei jagu. Pealegi vajavad filosoofid laiemaid võimalusi kui Eesti tööturg suudab pakkuda.

Kui magistriõppe ingliskeelseks muutsime, korraldasime selle ka sisuliselt täiesti ümber. Uurisime üliõpilastelt, mis toimis senises õppes hästi ja mis mitte ning mida nad soovisid muuta. Ma usun, et muutuste tulemusena saime endale nüüdisaegse uurimispõhise magistriprogrammi, mis pakub meie lõpetajatele võimaluse saada hea töö- või edasine õppekoht ükskõik, kus.

Uuele õppekavale anti heakskiit vaid paar nädalat enne avalduste saatmise tähtaega ja sellest hoolimata saime üle maailma väga head kandidaadid. Ka möödunud suvel tuli uueks aastaks palju väga häid üliõpilasi juurde. Nii et oleme selles isegi üllatavalt edukad olnud.

Nüüd on arutlusel see, kuidas saaksime ka bakalaureuseõpinguid paremaks muuta. Kõik õppe­toolid püüavad anda positiivset ja tõhusat sisendit, kuidas filosoofia saaks tulevikus edukamat rolli mängida. Väga hea on näha, et nii instituudi töötajad kui ka üliõpilased pingutavad ühise eesmärgi nimel: muuta Tartu ülikool parimaks kohaks terves Baltikumis, kus filosoofiat õppida.

Teie endised kolleegid on kiitnud ka Frege loengusarja alustamist.

See on näide, kuidas uitmõttest kasvas välja midagi tõeliselt suurt. Saime 2007. aastal veidi raha, et kutsuda Tartusse loenguid andma Hamburgi ülikooli professor Wolfgang Künne. Kui temaga sellest täpsemalt rääkisime, tekkis mõte, et võib-olla oleks hea juba alguses sellest suurem loengusari tekitada.

Kaalusime mitmeid nimevariante: Gottlob Frege kõrval oli variant ka näiteks Bertrand Russell, kes oli veidi aega Tallinnas veetnud. Otsustasime siiski Frege kasuks – kusjuures meile teadmata pidas ka Bochumi ülikool plaani hakata temanimelist loengusarja korraldama. Jõudsime neist aga mõned kuud ette.

Milline on olnud tagasiside loengusarjale?

Juba esimene kord oli väga edukas. Kui pakkusime järgmisele filosoofile võimalust sarja raames Tartus loenguid pidada, aitas Künne meil teda veenda, et tegu on suurepärase üritusega. Igal aastal oleme Tartusse nädalaks ajaks tuntud teadlase saanud ja paljud esinejad on uhkusega Frege loengud ka oma CV-sse kirja pannud.

Esimestel aastatel olin mures, kas suudame nädalaks ajaks alati loenguruumi piisavalt publikut saada, aga ka üliõpilaste tagasiside on olnud suurepärane. Frege loengutele eelneval nädalavahetusel on tava üliõpilastega looduses käia. Seal räägitakse oma viimase aasta uurimisteemadest ja oleme alati tutvustanud ka seekordset Frege loengupidajat. Nii on loengutel alati palju innustunud kuulajaid.

Milline on praegu teoreetilise filosoofia roll Tartu ülikoolis?

Kui filosoofiateaduskond 1990. aastatel asutati, tehti selle alla kolm õppetooli. Kõik muu, mis nende alla ei sobinud, koondati lõpuks teoreetilise filosoofia õppetooli. Seepärast tegelebki see õppetool paljude filosoofia põhiteemadega: keelefilosoofia, metafüüsika jne. Lisaks veel matemaatiline filosoofia ja loogika.

Teoreetilisel filosoofial on tegelikult päris tugevad seosed teiste erialadega, näiteks teeme tihedat koostööd keeleteadlaste ja psühholoogidega.

Kas need on filosoofiale kõige lähedasemad erialad?

Oleneb, kellelt küsida. Palju oleneb suunast, mida keegi õpib. Näiteks kui sind huvitab loogika, tahad ilmselt koostööd teha matemaatikutega. Kui uurid füüsikafilosoofiat või metafüüsikat, siis tahad rohkem töötada koos inimestega, kes tunnevad füüsikat.

Kindlasti on palju ühist filosoofial ja psühholoogial – mõlemat huvitab inimmõistus. Meid huvitab, kuidas see töötab, kuidas selle abil maailma tunnetame ja kui palju mõjutavad seda meie eelteadmised. Aga uurime siiski paljus ka erinevaid teemasid.

Samamoodi pole keelefilosoofia ainult huvi selle vastu, milline on keele ülesehitus, vaid ka selle vastu, kuidas inimesed keelt mõistavad. Kuidas suudame oma mõtteid sõnade abil väljendada. Selle saavutamine on väga huvitav. Siingi saavad samu küsimusi peale meie uurida ka psühholoogid või psühholingvistid.

Mis teid ennast keelefilosoofia juures kõige enam paelub?

Ma usun, et keel on nii ühiskondlik kui ka psühholoogiline nähtus. Me hoiame seda oma tegudega n-ö elus. Teadmine keelest on kuidagi meie ajus olemas ja aktiveerub viisil, mida me päriselt ei mõista. Kui kuuleme sõnu keeles, mida me mõistame, saame mingil põhjusel aru, mis mõte nende taga on.

Keelefilosoofia üks põhiküsimusi on, et mis maani on see protsess võimalik. Kui palju mõtte mõistmisest oleneb sõnade tundmisest ja kui palju konkreetsest olukorrast. Kas vajame pigem keelelist teadmist või taustateadmist?

Kui suur osa on siin üksteisest möödarääkimisel?

Tartu filosoofid osalevad suures ühisprojektis, kus uuritakse möödarääkimistest tingitud erimeelsusi – filosoofias kutsutakse neid verbaalseteks vaidlusteks. Inimesed arvavad, et nad on eri meelel, kuid tegelikult räägivad üksteisest lihtsalt mööda.

Mõnes mõttes ongi see filosoofia. Näiteks Ludwig Wittgenstein pakkus välja, et kui me oma mõtteid täiesti selgelt väljendada oskaksime, ei olekski enam filosoofilisi probleeme olemas. Liiga segane rääkimine tekitab olukorra, kus inimesed näevad probleeme seal, kus neid tegelikult ei ole.

Ühiskonnas juhtub ju kogu aeg, et inimesed avastavad pärast tulist vaidlust, et olid tegelikult ühel nõul ja rääkisid lihtsalt teineteisest mööda. See juhtub tihti, kui vaatluse all on maitseküsimus. Näiteks kui sulle meeldib verivorst ja mulle mitte, siis kirjeldame lihtsalt kumbki enda suhtumist verivorsti. Kummaline on see, et taolisi erinevaid maitse-eelistusi võetakse aga tihti just erimeelsustena.

Millised väljakutsed teid Hollandis ees ootavad?

Alustasin 1. jaanuaril Utrechti ülikoolis täiskohaga filosoofiaprofessorina. Kui Tartusse tulin, oli mu põhiline eesmärk luua uus õppetool. Utrechtis on see juba olemas. Eelmine professor, kes seda juhtis, oli väga tuntud teadlane, nii et üks väljakutse on kindlasti teda vääriliselt asendada.

Ka inimesi, keda juhtima hakkan, on seal rohkem. Õppe­toolis on peale minu veel kuus-seitse inimest, peale selle ka doktorandid ja järeldoktorandid. Pean välja mõtlema, kuidas oleks üheskoos kõige parem töötada. Ja loomulikult pean ma sealset süsteemi tundma õppima, ka see võib omajagu aega võtta.

Õnneks teavad hollandlased tänu pikale ja põhjalikule professori valimise protsessile väga hästi, mis teemadega ma tegelenud olen ja kes ma olen. Kandidaate oli ju üle 50 ja pidin kõikidest voorudest ja ülesannetest osa võtma. Nüüd on minu kord neid paremini tundma õppida.

Kes Tartu ülikoolis teie kohustused üle võtab?

See ei ole veel päris selge. Õppetooli juhtimise võtab üle Bruno Mölder, õppetöö asendajat aga alles otsime. Loodan, et õppetool saab taotleda raha, et tulevasele professorile väga konkurentsivõimelist palka maksta, nii on võimalus saada keelefilosoofiat õpetama mõni tõeliselt põnev välisprofessor.

Muidugi hoian ka edaspidi Tartu kolleegidega ühendust. Näiteks osalen tuleval suvel toimuva Frege loengukursuse korraldamises. Jätkan ka tudengite juhendamist, kelle lõputöödega ma tegelen. Mõned mu Tartu üliõpilased plaanivad Utrechti tulla ja seal minu käe all lõpetada, aga vaatame, kas saame luua ka mõne ühisprogrammi, et neil seda teha aidata. Loodan, et meie õppetoolid saavad tulevikus rohkem koostööd teha.