Tartu ülikoolis toimus 9. novembril tava­pärane gümnasistidele suunatud filosoofiapäev, mis keskendus seekord rahvuslusele. Selle raames korraldati ka seminar, kus õpilased arutasid ühe rahvusluse tüviteksti, Ernst Renani essee «Mis on rahvuslus?» üle. 

Teema ajendas elavat arutelu ja tõstatas mitmeid huvitavaid probleeme. Muuhulgas tahtsid gümnasistid teada, kas selleks, et üksikisikust saaks rahvuse liige, piisab pelgalt tema enda otsusest, ja kes peaks üldse uurima ühe rahvuse ajalugu – kas sinna kuulujad või n-ö välised vaatlejad.

Eelnevast peegeldub see, mis ilmneb ka laiemat avalikku aruteluruumi jälgides: rahvuslus ja rahvusküsimused on ikka veel (või juba jälle?) n-ö kuumad teemad, mis paeluvad ja sütitavad üldsust. Et mõista paremini rahvusluse tänast ideevälja, on oluline süüvida ka selle kujunemislukku. Seda võib teha rahvusluse mõtteloo kaudu. Mõttelugu on erialadevaheline teadusharu, mis uurib, millal ja kuidas ning millises kontekstis mingid ideed on kujunenud ja arenenud. Peale selle võib seda mõista ideede loona, mida see teadusharu uurib. 

Mõni aeg tagasi arutleti (sotsiaal)meedias mõiste «avatud rahvuslus» üle. Kusjuures nii mõnigi arutleja käsitles seda puhtalt tänapäevases kontekstis sündinud ideena. Rahvusluse mõtteloo abil on aga võimalik näha selle mõiste pikki ajaloolisi juuri.

Rahvusluse kesksete mõistete erinevaid tähendusi on tähtis uurida ka seetõttu, et neil on otsesed ühiskondlik-poliitilised rakendused ja tulemid. Tuntud näide on siin rassiline rahvusmääratlus 1930. aastate Saksamaal. Samamoodi tuleks analüüsida, milliseid metafoore rahvustest kõneldes kasutatakse, kuna kujundite kaudu mõtestatakse ja liigitatakse ümbritsevat maailma ja luuakse nii teatud laadi tegelikkust. Miks nimetatakse soomeugrilasi sugulasteks? Miks kujutati suvise rahanduskriisi ajal Kreekat vastutustundetu lapsena? Miks kõneldakse eestlaslikust jonnist ja visadusest? Need kujundid on nii igapäevased, et enamasti ei teadvustatagi nende tagamaid ega tähendusi, ometi on neil kõigil oma kujunemislugu ja otsene mõju.

Oluline on meeles pidada, et rahvusluse mõisted ja kujundid esinevad meie avalikkuses märksa laiemalt kui vaid konkreetselt rahvusküsimustele keskenduvates arutlustes. Neid uurides aitab rahvusluse mõttelugu analüüsida avalikku mõtteruumi laiemalt. Ehkki rahvusluse mõttelugu võib uurida ka lihtsalt seetõttu, et see on põnev, aitavad sellest saadud teadmised mõtestada ka otseselt tänast ühiskonda.

Mitmes Euroopa ja USA ülikoolis on loodud rahvusluse uurimiskeskused. Ehk võiks meilgi olla Tartus üks erialadevaheline uurimisrühm, mis uuriks rahvusluse mõttelugu ja selle tänaseid rakendusi? Nagu ilmnes filosoofiapäeval, on elav huvi selliste küsimuste vastu ka noortel.