Austatud rektor, lugupeetud audoktorid ja värsked «doktorirebased», linnapea, kogu akadeemiline pere!

Räägin täna ratsionaalsusest, reeglitest ja moraalist. Esmalt täpsustan, et võtan jutuks majandusteadusliku käsitluse ratsionaalsusest, mis eeldab inimeselt oma kasu suurendamist väliste kitsenduste piires. Lihtsamalt öeldes räägin sellest, kuidas oma huvidega arvestada. Seejuures jätan kõrvale küsimuse, kas inimesed üldse on ratsionaalsed. Usun, et igaüks on elus piisavalt omakasupüüdlikkust kohanud, et nõustuda vähemalt selle uurimise vajadusega. Tõstatan hoopis kaks muud probleemi. Esiteks, kas ratsionaalsus on kasulik? Teiseks, kas ratsionaalsus on moraalne? Mõlemas küsimuses tundub peituvat teatud vastuolu või dilemma. Aga vaatleme neid lähemalt.

Majandusteadust ja -teadlasi süüdistatakse tihti ratsionaalsuse liigses tähtsustamises, sest enamiku maailma probleemidest võib just ratsionaalsuse ja enesekesksuse kraesse ajada. Näiteks tuuakse erinevad kriisid, olgu siis äri- või riigirahanduses eesotsas Lehman Brothersi või Kreekaga. Samasse suurde patta võib panna aga ka taaskäivituva võidurelvastumise, riikide katsed hoida lubamatu riigiabiga kunstlikult elus oma lennufirmat või mõnda muud ettevõtet ning lõpuks ka meie oma skandaalimaigulised katsed tirida ülikooli eelarvetekki just enda peale. Kõigi juhtude puhul on lõppkokkuvõttes raske näha mingit kasu ja kasusaajat. Kas siis tõesti on ratsionaalsus vaid tee irratsionaalsuseni?

See on seda siis, kui me ei oska või ei taha vahet teha lühi- ja pikaajalise ratsionaalsuse vahel. See, mida peame irratsionaalseks, on sageli tõesti lühiajalise ratsionaalsuse otsene tagajärg. Selliste juhtumite jaoks on ühiskonnateadlased võtnud kasutusele sotsiaalse dilemma mõiste. Mulle endale meeldib siinkohal rääkida hoopis ratsionaalsuslõksust.

Kust need lõksud tulevad? Rahanduskriisidest on läinud käibele lihtne seletus: kui on võimalik mingi tegevuse tulud erastada ja kulud sotsialiseerida, siis on ratsionaalsuslõks käes. Ja muidugi ei kohta me sellist kiusatust üksnes rahandusriskide võtmisel ja lõhki laenamisel. Sellega puutume kokku igasuguste ühisvarade, olgu siis keskkonna, ühistranspordi või organisatsioonikultuuri egoistlikul kasutamisel, või veelgi laiemalt – igasuguses kollektiivses tegevuses. On ju nii ahvatlev jätta tulud ikka endale ja kulud teistele.

Ratsionaalsusega teiste arvel on aga üks häda. See võib pöörduda lõppkokkuvõttes iseenda vastu ja olla sellisena irratsionaalne ehk mõttetu ja kahjulik nii igale kavalpeale-rehepapile endale kui ka kõigile asjaosalistele tervikuna. Asja tuum on siin just see, et kaotajaks võib lõpuks osutuda ratsionaalselt käituda üritav isik ise.

Kes meist ei teaks tuntud vangidilemmat. Igaüks võib lasta ennast petta või muul moel alt tõmmata korra või paar, aga igavesti peksupoisiks ei taha meist keegi jääda. Igaühel eraldi on olukorrast pääsemiseks võimalik vaid löögile löögiga ja reetmisele reetmisega vastata, et mitte olla see loll, kes saab kirikuski peksa. Aga lõpuks on kõigil silmaalused sinised. Kord veerema hakanud laviini on raske peatada. Kreekagi oli vaid rahanduskriisi jäämäe veepealne osa. Veelgi hullem on, et uue külma ja kuuma sõja järgjärgulise laienemise ohtu tajume kõik.

Kas lõksudest on võimalik ka pääseda või on tegemist ühiskondlike mustade aukudega? Siinkohal olemegi jõudnud meie teise võtmesõnani, milleks on koostööd ja kollektiivset ratsionaalsust tagavad või vähemalt soosivad mängureeglid ehk institutsioonid. Just nende ülesanne on suunata üksikisikute lühiajaline kasuarvestus pikaajalise, või kui soovite, siis ka kollektiivse ratsionaalsuse teele. Kuidas on see võimalik? Majandusteadlaste vastus on siin lühike: tuginedes just üksikisikute ratsionaalsusele, st luues neile uusi ja muutes vanu kasuvõimalusi ehk ajendeid. Mitte ilmaasjata ei nimetanud moodsa majandusteaduse üks suuremaid nimesid, äsjalahkunud Douglass North institutsioone «ühiskondlikeks stimuleerimissüsteemideks».

Inimkonna ajalugu võib pidada eelkõige institutsioonide ajalooks, sest läbi aegade on ühiskonna areng olnud seotud uute mängureeglite leidmisega ohjamaks parasjagu päevakohaseid ratsionaalsuslõkse. Üks inimkonna suurimaid ühiskondlikke uuendusi on olnud muidugi riigi leiutamine, mis võimaldas üksikisikute koostegevusest kodanikena kaotada hulga kahjulikke lõkse. Ainuüksi elementaarne õiguskord ja riigi tagatud omandiõigused korrastasid kodanike koostegevust sedavõrd, et võimalikuks sai ühiskondlik areng paljudel elualadel.

Selles kontekstis on mõistetav Francis Fukuyama soov maailmariigi järele. Küllap oleks üleilmne võim tõesti suuteline ohjama nii Euroopa võlakriisi kui ka tulevikuväljavaadeteta vägikaikavedamisi Ukrainas ja Lähis-Idas. Aga praegu on see vaid olematu võimalus, võiks isegi öelda, et üks kõrgema tasandi ratsionaalsuslõks, millest me ei oska väljuda. Tänane maailmakord peab üleilmse keskvõimu asemel hakkama saama ebatäiuslikumate lahendustega, olgu siis mitteametliku politseinikuga USA näol või erinevate rahvusvaheliste lepetega suveräänsete riikide vahel, mida on paraku äärmiselt raske teha lõpuni vettpidavaks. Üleilmse soojenemise ja keskkonnakriisi ohjamise vaevarikas edenemine on siin ilmekas näide. Aga otsingud käivad. Kõik viimase aja reformid EL-s, näiteks pangandusliidu loomine, riigieelarvete kooskõlastamine, sanktsioonide «automatiseerimine» jms, on ju mõeldud selleks, et vältida rahanduslikke ratsionaalsuslõkse.

Paraku teeb elu ja selle korraldamise keeruliseks see, et mitte kõik ratsionaalsuslõksud pole ühiskondlikult kahjulikud ehk irratsionaalsed. Sellega seoses pakub majandusteadlastele muidugi erilist huvi turukonkurents, mis pole ju midagi muud kui seadusega kindlustatud ratsionaalsuslõks ühel ja samal turupoolel. Konkurentide koostööd tunneme hästi kartelli nime all ja selle välistamiseks teevad arenenud riigid suuri jõupingutusi. Sest see koostöö, mis oleks nii ahvatlev ettevõtjatele, ei oleks seda teps mitte tarbijatele. Kapitalismi edu rajaneb olulisel määral just niisugusel konkurentsil. See on rohkem või vähem edukalt üle kantud ka teadusesse, demokraatlikku poliitikasse ning teistessegi eluvaldkondadesse. Siin rakendatakse ratsionaalsuslõksu tüüpiline käitumine – kasu saamine konkurentide arvel – ühiskondliku heaolu teenistusse. Seda muidugi koos vastava reeglitesüsteemiga või pigem nende reeglite abil, mis välistavad Thomas Hobbesi «kõigi sõja kõikide vastu».

Jääda üldsõnaliseks turu ja konkurentsi tuliseks pooldajaks oleks siiski liiga algeline. Ja mitte ideoloogiliselt, vaid pigem teadlasena. Asi on selles, et elus ei ole kõik konkurentsiotsused ja -meetmed vajadusel lihtsalt tagasivõetavad. Majanduses räägitakse palju, eriti peale Oliver Williamsoni Nobeli preemiat, uputatud ehk pöördumatutest kuludest ja spetsiifilistest varadest. Kui konkurentsis ähvardab kedagi oht, et ebaõnnestunud investeeringud lähevad suures osas kaduma, siis kehtib muidugi vana reegel, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika … kui üldse. Maandamata riskiga investeeringud jäävad sageli lihtsalt tegemata. Näiteks just sellest räägivad meie teadlased, kui nad kritiseerivad Eesti teadusrahastamise liigset projekti- ja konkurentsipõhisust. Süvaspetsialiseerumist mingis valdkonnas ei saa rajada lühiajalistele lepingutele, see ei vasta riski suurusele. Vaja on püsisuhteid tellija/rahastaja ja teadlase vahel, kes peab võtma endale riski minna mööda kitsast mägirada, kust tagasi pöörduda on kui mitte võimatu, siis vähemalt raske ja aeganõudev. Antud juhul on nõudmise-pakkumise püsisuhe ehk vertikaalne lõimumine võimalik institutsionaalse rahastamise sildi all.

Nüüd siis teise küsimuse juurde. Nii mõnedki moraalitundlikud kodanikud ja valijahääli otsivad poliitikud tahavad kuulutada moraali tingimusteta prioriteediks individuaalse ratsionaalsuse ees. Paraku ei saa moraal individuaalsele kasutaotlusele kaua vastu panna, sest konkurentsi tingimustes langevad just kasu mittearvestavad moraalsed asjaosalised pikas perspektiivis mängust välja. Kuidas sellest ummikust pääseda?

Karl Marxil ja tema järgijatel oli siin pakkuda oma arvates lõplik ja lihtne lahendus: inimlikkuse ja huvide ühtsuse nimel tuleb konkurents kõrvaldada, sest just konkurents ei lase ka heatahtlikel ettevõtetel moraalselt tegutseda. Konkurentsi kõrvaldamise praktiline maailmaajalooline katse kommunismi sildi all ei andnud paraku julgustavaid tulemusi.

Õnneks on olemas teine tee. Ideelise aluse pakub siin õhtumaine-kristlik eetikatraditsioon. Ükski selle traditsiooni kolmest suurest põhimõttest ei keela ega mõista hukka isiklikku kasutaotlust kui sellist. Ei tee seda ka kuldne reegel: kohtle teisi nii, nagu sa tahad, et teised sind kohtleksid. Või negatiivselt sõnastades: ära tee teistele seda, mida sa ei taha endale tehtavat. Ei välista omakasu ka Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv: toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille puhul sa võid tahta, et sellest saaks üleüldine seadus. Ka kristlik armastusekäsk ei ütle, et sa pead armastama oma ligimest rohkem kui iseennast. Ta ütleb: sa pead oma ligimest armastama nagu ennast. Isiklik kasutaotlus kui selline pole seega amoraalne.

Moraalse ja ebamoraalse käitumise piirijoon ei kulge omakasupüüdmatuse kui moraali ja isekuse kui moraalituse vahel, vaid kahe erineva isikliku kasutaotluse ehk ratsionaalsuse vahel. Ühel juhul saavad kasu ka teised, teisel juhul saadakse isiklikku kasu teiste arvel. Lühidalt: piir jookseb vastastikuse ja ühepoolse kasu taotlemise vahel.

Kuidas aga saavutada, et ühepoolsest isiklikust kasust saaks vastastikune ja sellega moraalne kasu? Üks lahendus on majandusteadlastele ammutuntud. Tsiviliseeritud turumajandus vähemalt pürgib sinnapoole, et kasumeid saaks just ja isegi ainult need, kel on oma kaasinimestele midagi sellist pakkuda, mida nad soovivad. Meenutame moraalifilosoofi Adam Smithi: «See ei ole mitte lihuniku, õllepruuli või pagari heasoovlikkus, millele võlgneme tänu oma lõunasöögi eest, vaid nende hoolitsus omaenda huvide eest. Me pöördume mitte nende humaansuse, vaid nende enesearmastuse poole ja ei räägi neile kunagi omaenda vajadustest, vaid nende kasust.» Idee, millega moraalifilosoof sai ökonoomika kui uue teaduse isaks, on taandatav lühisõnumiks: üksikisikute heaolu inimrühmas ei sõltu nende heatahtlikkusest. Otse vastupidi. Turumajandus on hoopis solidaarsus omakasu järgimise alusel.

Avalik diskursus ei suuda eelnevat alati mõista. Ilmneb kalduvus kasutaotlust kui niisugust alavääristada. Tänapäeva ühiskond ei mängi aga nullsummamänge, milles ettevõtete kasumid oleksid alati vaeste arvel saadud. Hoopis olulisem oleks leida nii majanduses, poliitikas kui ka haridusmaastikul sellised reeglid, selline elukorraldus, mis paneks meid lühiajalise ja ühepoolse kasu asemel mõtlema pikaajalisele vastastikusele kasule ning toetaks moraalset käitumist sellele ratsionaalset alust pakkudes. Just selline ülesanne seisab Eesti vabariigi ja ka tema Tartu ülikooli ees.

Tänan tähelepanu eest ja head eestikeelse ülikooli aastapäeva!

Jüri Sepp pidas selle kõne rahvusülikooli 96. aastapäeva aktusel.