Olen hariduselt keemik: keemiaõpetaja, töötanud üle 20 aasta üldhariduskoolis. Alustasin siis, kui keemia oli populaarne ja konkurss ülikooli sisseastumisel suur. Kas keemia kuvand on õpilaste silmis aastate jooksul muutunud? Kas keemia seostub endiselt põnevate katsete, väljakutset pakkuvate lahenduste ja elukutsetega?

Milline on õpetaja roll ja kas tavapäraseid õppemeetodeid kasutavat õpetajat on üldse klassil vaja? Kas piisab, kui õppeprotsessi juhib arvutiprogramm ja klassiruumi asemel toimub suhtlus virtuaalses kogukonnas? Unustame mahukad õpikud, sest kogu vajalik teave on ju internetiavarustes kättesaadav! Isegi pilkupüüdvad ja molekulaarsel tasandil toimuvat selgitavad katsed on muutunud veebipõhiseks.

Viimasel kümnel aastal on rahvusvahelised uurimistööd näidanud, et süvenenud on suundumus, kus koolikeemia muutub järjest enam õpilastele elukaugeks. See on abstraktne ja teoreetiline õppeaine, kus tehakse liiga vähe katseid ja lahendatakse liiga vähe ainetevahelisi probleeme.

Suurem koostöö üldhariduskoolidega

Selle tulemusena oleme olukorras, kus õpilastel tekivad sageli väärarusaamad, nende õpitahe väheneb ja huvi keemiaga seotud elukutsete vastu langeb. Keemiahariduse puudulikkusest on osalt tingitud Eestiski viimasel ajal kõmu tekitanud nn imeravimite levik ja kontrollimatu tarvitamine.

Tänavu suvel toimus Tartu ülikooli Chemicumis rahvusvaheline Eurovariety konverents, kus 33 riigist kokku tulnud esinejad arutlesid keemiahariduse mõtte üle vastutustundliku kodaniku ja tööturu jaoks.

Ülevaade keemiahariduse hetkeseisust maailmas võimaldas Eestis toimuvat rahvusvahelise taustaga võrreldes analüüsida ja hinnata. Konverentsil jäi kõlama tõdemus, et eelmise sajandi õpetamise paradigma peab muutuma.

Ka siis, kui näiteks keemia alusteadmistega seotud sisu muutub vähe, tuleb õppetööd kõrgkoolides kaasajastada. Ainult nii saab vähendada väljalangevust ja suurendada tänapäeva nõudmistele vastava tasemega lõpetajate osakaalu ülikoolides.

Õnneks on uuenduslikus õpetamises TÜ keemikud kindlalt maailma esireas. Näiteks võib siinkohal tuua MOOC-ide (Massive Open Online Courses) kasutamise. Õppeprotsessi individualiseeriv metoodika suurendab õppija vastutust ja soovi saada tagasisidet tehtud iseseisvale tööle. Samas võimaldab see ka kaasata palju õppijaid.

Võib-olla oleme olnud liialt tagasihoidlikud ja peaksime sellist tipptasemel metoodikat tutvustama ka kolleegidele üldhariduskoolides. Miks mitte tutvustada õpetajatele neid võimalusi näiteks täienduskoolituse kaudu?

Koolikeemia sisu ja kontekst vajab muutust

See, mis toimub üldhariduskoolis, mõjutab järgnevaid haridustasemeid ja ka elukestva õppe suundumusi. Värsketel tudengitel tekivad ülikoolis peagi ülemineku- ja kohanemisraskused, sest nende ettevalmistus ei ole ühtne. Õpetamise meetodid ja nõuded on koolis ja kõrgkoolis üldjuhul väga erinevad.

Kooliõpilase probleeme õppimise ja õpetamisega seostatakse tavaliselt õpetaja tööga. Õpetaja peegeldab oma tegevuses aga seda õppeprotsessi, mis on toimunud kõrgkoolis. Need poolused vajavad omavahel tihedamaid seoseid.

Ei ole oluline, kas tegemist on gümnaasiumiõpilase või ülikooli esmakursuslasega – tema õpetamine tuleb üles ehitada just õppija eelteadmistele. Ajal, mil järjest enam räägitakse erialadevahelisusest, on oluline sotsiaalse kandepinnaga loodusteaduslikud probleemid ja teemad põimida ka kõrgkooli keemia aluskursustesse.

Eluliste küsimuste konteksti asetamise tagab erialadevahelisus. Nii saab avada eri teemade seose meie puhul keemiaga. Selle järel omandatakse uute keemiaalaste teadmiste ja nende rakendamisega seotud oskused. Üldhariduskoolis tugineb see tavaliselt uurimusliku õppe erinevate vormide rakendamisele, kõrgkoolis teaduslikule meetodile.

Õppimist ja õpetamist ei saa lahutada

Võtmeülesanne on siin õppetöö korraldaja oskus esitada probleemidele suunatud küsimusi. Selleks tuleb loomulikult kaasata ka õppureid, anda neile kohest tagasisidet, suuremate foorumite korral kasutada nutiseadmete võimalusi.

Konverentsil esinenud TÜ õppeprorektori kõnes jäi kõlama, et õppimise ja õpetamise kvaliteedi mõõdupuu on see, kui hästi toetame õppurite arengut. Õppimist ja õpetamist ei saa lahutada – õppurite eripära peab arvestama nii õpetaja kui ka õppejõud. Arendamaks parimaid õpetamispraktikaid ja jagamaks kollegiaalseid kogemusi tuleb saavutada muutus organisatsioonikultuuris ja ka rahastamismudelites.

Tegelikult peame tegema ju üsna vähe: peame igapäevases õppetöös ühendama kolleegide tutvustatud nüüdisaegse valdkondliku erialadevahelise tipp-pädevuse ning enda pedagoogilised oskused. Ühtlasi tuleb meil väärtustada seda, mida ise saavutanud oleme, ja jagada seda teiste kolleegidega, kes on kaasatud keemia õpetamisse hariduse erinevatel tasemetel.

Jah, keemia maine on noorte silmis muutunud. See eeldab nüüd muutusi keemia õpetamise meetodites ja sisus.