Eestlasele on oma tõekspidamiste poolest alati meeldinud elada keskajas. Tegelikult pole siinkohal põhjust kedagi otseselt hukka mõista, kuna keskajal oli turvaline elada just vagusi kindlates piirides elavatel tavalistel inimestel.

Kahjuks on ajad muutunud: käes on aeg mugavustsoonist väljuda ning evolutsiooniga paika pandud reeglite järgi muutuva ümbruskonnaga kaasas käia, kuna vaid uudse keskkonnaga kohanemine tagab jätkusuutliku olemasolu.

Tänapäeval on kriiside keskel elamine muutunud argipäevaseks. Vaikselt hakkab juurduma kahtlus, kas oskamegi enam rahulikult elada. Nüüdisaegse inimese vajadus vere ning füüsilise ja vaimse vägivalla järele on väljunud igasuguse kontrolli alt.

Vahemerel uppuvad pagulased, ühiskonna silme ees ristilöödud seksuaalvähemuslased, teistest rahvustest kaaskodanikud, inkassaatori huviorbiiti sattunud naaber – need on vaid vähesed näited praeguse aja inimese hommikusöögimenüüst. Kurb on tõsiasi, et nimetatud valdkonnas ei taha eestlasedki järeleandmisi teha ning sellest tulenevalt kipub just sallivus jääma tundmatuks mõisteks. Väikese rahvana ei saa eestlased endale sellist luksust lubada.

Ärgem mõistkem kohut, kui ei taha, et meie üle kohut mõistetaks. Kõigi meid häirivate inimeste juba eos vihkamine ja avalik näidispoomine tüürib meid sihikindlalt järjekordse kriisi suunas. Vaadakem tõepeeglisse – šovinistlik veendumus, et kõik vähegi Harju keskmisest erinevad kaaskodanikud (jah, ka sõjapõgenikud, homod ja mustanahalised on inimesed) kujutavad ohtu rahvuskultuuri, -keele ja -meelsuse säilimisele, on vaid odav enesepettus ning püüe maskeerida omaenda tahtejõuetust.

Sajanditepikkused rõhujate armutud väljasuretamiskatsed on piisav eeldus meie eneseteadlikkusele, mille tõttu peaksime oskama oma kultuuri väärtustada ja vajadusel ka kaitsta. Eesti kultuuri elujõulisuse suurim oht oleme praegu hoopiski meie ise, mitte paarsada sõjapõgenikku.

21. sajandi kriisid mängivad keskset rolli inimeste taasvalgustamisel. Kõik meie teele sattuvad katsumused peaksid tekitama meis soovi probleemile lahendusi otsida, mitte seda lihtsameelselt eitada. Eestlastel on aeg neid kammitseva kummituslinna müürid maha lammutada. Peaksime hemingwaylikult meeles pidama, et arved ei jää kunagi esitamata – teistsuguste inimeste eiramine võib millalgi lähitulevikus meile bumerangiefektina valusalt kätte maksta.

Hea kaaskodanik, mõnikord seisneb kangelastegu suurema halva vältimiseks väiksemaga leppimises!