Viimase poole sajandi jooksul on ühiskond kiirelt muutunud ning see hoog ei paista raugevat, pigem vastupidi. Tuleb küll märkida, et areng ei ole enam põhinenud olemasoleva lõhkumisel, vaid pigem selle tempokal ajakohastamisel, võttes arvesse nii tavapäraseid kui ka uusi ühiskondlikke üldmõisteid. Muu hulgas oleme hakanud vaatama sotsiaalsete hüvedega seotut teenusena, mõtestama ühiskonnas toimuvat ning pidevast võistlusest on saanud ühiskondliku määraja kõrval innustajagi.

Hea oleks, kui üldise rakendamine ei oleks päris ülemaailmset jäljendav. Üldist tuleks pidevalt ajakohastada, hinnates sobivust ja mõju meie eesmärkidele. Need tegevused eeldavad hulgaliselt uut teavet ning võiksid seetõttu ülikoolide ja neis valitseva akadeemilisuse edenemist soodustada. Kohanemisraskustest on saanud omaette sotsiaalne loogika.

Tavapärase akadeemilisuse vaistlikkus

Enne käimasolevat arengutormi olid ülikoolid sajandeid ühiskonna püsivuse kantsid. Sellele seisusele aitas tublisti kaasa nii nende osaline iseseisvus kui ka akadeemilise keskkonna püsivus. Ülikoolide ja nende akadeemiliste kodanike käitumisnormid ja väärtused kujunesid kirjutamata reegliks, mis kandusid eeskujude, rituaalsete toimingute jms toel edasi ühest põlvkonnast järgmisesse.

Neid reegleid toetas tõhusalt ka akadeemilise organisatsiooni hierarhilisus – astmeid mööda üles liikudes kasvas järjest akadeemilise kodaniku mõju ja vabadus. Sellistes tingimustes piisas, kui ülikoolis õpiti mõni aasta, hoomamaks piirjooni auväärse, ebasoovitava ja lubamatu vahel. Sellest lähtuvalt seati oma käitumist, reegleid polnud tarvis kuhugi täpselt kirja panna.

Akadeemilise etiketi ja eetika kirjutamata seisukohtade püsivust toetas seegi, et akadeemilise õpetlase tee (soovitavalt samas ülikoolis) oli auväärne valik kogu eluks. Seda kinnitasid vajalike tunnustamistega selgesti nii ülikoolid ise kui ka ühiskond tervikuna. Just seesugune uute teadmiste saamise, levitamise ja rakendamise ühiskondlik mehhanism tundus pikka aega võimalikest parim ning sellesse panustati andunult.

Akadeemiline eetika muutub

Moodsas ühiskonnas on suhted inimeste ja nende koosluste vahel oluliselt muutunud. Meie ümber toimuv on järjest avatum ja läbipaistvam. See võimaldab esiteks oma võimekust võimalikult hästi ellu viia ning teiseks muutuvate oludega järjest paindlikumalt ja kiiremini kohaneda. See kõik eeldab aga loomulikult ühiskonnaliikmetelt valmisolekut muutustega kaasa minna.

Siit pärineb oluline vaatepunkt ülikoolide akadeemiliste keskkondade edasiseks arendamiseks: ka akadeemilises keskkonnas toimivaid korraldusviise tuleb järjest täpsemalt määratleda ja nende asjakohasust hinnata. Peame vältima sattumist ilmse üle- või alareguleerituse olukorda.

Seepärast tuleb kõigepealt arvestada inimkäitumist juhtivate tegurite mitmekesisusega. Ei tohi lasta tekkida olukorral, kus akadeemilises keskkonnas on ülekaalus üks regulatsiooni tüüp (raha, seadused, moraali- või etiketinormid), vaid püüelda hoopis nende kõigi hästi toimiva tasakaalu poole.

Teisena tuleb silmas pidada enda arengulugu ja mitte lasta akadeemilise eetika edendamisel toimida nn «plats puhtaks» viisil. See häiriks tuntavalt asutuse enda sisemist arengulugu ja identiteeti.

Kolmandaks tuleb arvestada tõsiasjaga, et ülikool on ühelt poolt osa kohalikust mitmetasandilisest kogukonnast, aga teiselt poolt kuulub see vältimatult rahvusvahelisse akadeemilisse perre. Suuremas koosluses on mitmete tegevuste (nt inimuuringute korraldamine, teadustööde avaldamine, võimalike huvide konfliktide käsitlemine jt) eetilistes standardites ning heades tavades saavutatud küllaltki mõjukas üksmeel.

Neljandaks ei tohi kõigi nende väliste käitumisregulatsioonidega tegelemisel unustada akadeemilise õpetlase käitumise ja hoiakute enesekorraldust. See on vooruseetilise tagapõhjaga pikk tava, mis on enda käitumisele sisu ja tähenduse andmisel väga oluline.

Loomulikult on need mainitud arengusuunad olulised ka Tartu ülikooli akadeemilise keskkonna edendamisel. Meil on olemas pikk akadeemiline tava, mis annab kindlustunde, et see on vajalik ja kestlik. Samuti on ülikoolis tunda jätkuvat valmisolekut tegeleda akadeemilise keskkonna parandamisega kogu selle mitmekesisuses.

Oleme viimastel aastatel ülikooli taristu uuendamisega palju saavutanud ning sellega peatselt jõudmas ilmselt ühte stabiilsemasse ajajärku. Kätte on jõudnud aeg, mil nii akadeemiline kogukond ise, tugiüksused kui ka välishindajad on hakanud üha rohkem tähelepanu pöörama akadeemilise keskkonna väärtusele küljele ja eetilistele külgedele.

Väärtusarenduse oluline sündmus on ülikooli väärtuste (teaduspõhisus, akadeemiline vabadus ja ülikooli iseseisvus, avatus, koostöö, inimkesksus ja isiklik areng, vastutus) esitamine praegu toimivasse arengukavasse, mis loob tugeva ja korrakindla aluse nendega seostuva pidevaks jälgimiseks. Samuti on meil olemas akadeemiline komisjon, erialadevaheline eetikakeskus ning inimuuringute eetikakomitee, mis tegelevad akadeemilise eetika erinevate tahkudega.

Ometi näeme teiste ülikoolide praktikatest ning vestlustest oma töötajatega, et meie akadeemilise keskkonna eetilises korraldatuses leidub lünki. Eeskätt seostuvad need meie akadeemilisi tavasid kokkuvõtvate dokumentide ning neid selgelt ja läbipaistvalt täideviivate toimingute puudumisega. Nende lünkade täitmine sõltub peamiselt meie tahtest ja eesm