Pilvelõhkujad. Kuhu silm ka ei vaataks, sirutuvad sihvakad klaasist ja betoonist tornid taeva poole. Linna maitsekalt poolitavast laiast Hangangi jõest jooksevad risti üle tohutud sillad.

Sildade all välivõimlates käib juba laupäeva hommikul enne kaheksat vilgas sportimine. Taas peab paika tõdemus, et selle linna elanikud on kõiges tegusad.

Soulis ehk Aasia ühes edukaimas suurlinnas elab ligi 26 miljonit inimest ehk pool Lõuna-Korea elanikkonnast. Lihtne on tunda end hunnitu hiidlinna tänavail ja metroojaamades sipelgana, keda ümbritseb inimmass.

Kümnendik inimestest kannab juuni keskel näo ees maski, ikka selleks, et hoiduda äsja puhkenud MERS-i epideemiast. Kohalike sõnul on tänavad ja kauplused inimtühjad. Meediast ja juttudest kumab läbi, et valitsus ning arstkond pole viiruspuhangule ehk päris asjakohaselt reageerinud, kinni on hoitud teavet ja kõiki meetmeid pole hoolega läbi mõeldud.

Olen siin esimest korda. Osalen rahvusvahelisel teadusajakirjanike konverentsil, kust võtab osa tuhatkond kolleegi. Nagu enamik reise, saab seegi alguse palju varem. Ajuti polegi selge, kust jooksevad unistuste, unelmate täitumise ja loodava tegelikkuse õhkõrnad piirid. Ehk on tegu rööpsete kulgemistega? Teadis ju Calderóngi öelda, et elu on unenägu.

Igatahes, aasta varem kohtun Kopenhaagenis ESOF-nimelisel teadusfoorumil meeldiva Hiina doktorandiga, kes kutsub mind Souli konverentsile. Pikemalt mõtlemata võtan selle sihiks. Ja oh seda heameelt, kui saan sel kevadel kirja, et väljavalitud 40 reisistipendiaadist olen viie parima hulgas ja pälvin seega ajakirja Nature eristipendiumi. Järgmisena killukesi mosaiigist ilmestamaks nädalat Soulis.

Taoistlikus rahus öömaja otsimas

Lennukist väljudes võtab vastu troopiline kuumus. 30 soojakraadi on just see, mille poole kliima- ning meelsuspagulane meeleldi siirdub. Lennujaamas on vastas WCSJ-sildiga tütarlaps, kes lahkelt tervitab ning toob bussipileti. Kiirteel vurades märkan esimesi pilvelõhkujaid, kümneid tihedalt üksteise kõrval seisvaid korterelamuid, sest pealinna piirkonnas asustab üht ruutkilomeetrit umbes 17 000 inimest. Hotellitoa 20. korruse rõdult avaneb meeliülendav vaade suurlinlaste unelmale: vilkuvaist reklaamidest ning klaaskaunidustest küllastatud asumile.

Puhkuse järel otsustan üles leida konverentsipaiga ehk hiiglasliku kaubandus- ja konverentsikeskuse COEX lähistele jääva budistliku pühamukompleksi. Asun teele kaardita, lastes teekonnal kulgeda taoistlikku rahu pidi. Paari tunni pärast taipan, et olen lootusetult eksinud. Samas on see parim viis ennast leida. Astun märke järgides edasi ja jõuan lõpuks Gangnami tänavale, mille Psy on tuntuks laulnud. Siin ootabki öömaja.

Konverentsil saan muu põneva hulgas teada, kuidas jaapanlased kasutavad droone tegevvulkaanide uurimiseks. Kuidas Austraalia ja Suurbritannia teadlased ning sotsiaalsed ettevõtjad töötavad välja kestlikke lahendusi, et aidata Aafrika ja Aasia arenevatel riikidel üle saada energiavaesusest. Kättesaadavam elekter on alus elatus- ning haridustaseme hüppelise tõusu alus. Taipan, et esimese maailma probleemid on tühi-tühised olukorras, kus tillukest telki India suurlinna slummis valgustab pisike tossav petroolilamp.

Hetk hiljem aga astun läbi Bongeunsa templi kaunistatud väravate ning võtan istet 794. aastal asutatud pühamu mõtlussaalis. Kolmelt kuldselt budakujult innustust saanuna sulgen silmad ning lasen kõikehõlmaval tühjusel hinges avarduda. Lõuna-Korea lipule mõeldes ühendab sealset rahvast teadmine muutuste paratamatust olemasolust ning kõige vaheldumisest. Nõnda ehk ongi lihtne taotleda parimat ja ehitada üles ühiskond, mille SKP on vahemikus 1960.–2014. aasta vahel kasvanud 730 korda.

Õhus on armastus ja Korea-pop

Varahommikul teavitatakse saalitäit ajakirjanikke MERS-i epideemia asjaoludest. Konverentsi avatseremoonia järel kuuleme hiljutiste maavärinate vahetult tunnistajalt äärmiselt nukraks tegevast asjade seisust praeguses Nepaalis. Päev toob teavet ka Aasia riikide kosmosepüüdlustest ning õhtulauas tutvun Soome ja Vietnami kolleegidega. Enne und sukeldun osalusvaatluse korras Gangnami peatänava ühele väiksemale paralleelile. Kõigis värvitoonides sädelevad tulukesed, ojadena voolav keelekaste, meelelahutusasutustest välja tümpsuv K-pop ning sajad ringi sebivad noored inimesed. Kõik otsimas armastust.

Järgmine päev kulgeb töises rütmis, kirjutan ERR Novaatorile loo Austraalias trükitavatest imeõhukestest päikesepaneelidest ning valmistun järgmise päeva intervjuudeks Vikerraadio kolleegidele. Edusamme kroonib galaõhtu, kus sõbrunen kümmekonna peamiselt Lõuna-Ameerika päritolu teadusajakirjaniku ning -populariseerijaga. Imeliselt maitsva õhtusöögi järel suundume laulma. Karaoket. Öö on meeliülendav.

Kohtun õhtul linna teises servas ERR-i korrespondendi Maarja Rooniga. Tema elab siin juba teist korda ja õpib korea keelt. Ülimalt hariva ja küllusliku õhtusöögi käigus õpin riigi, selle asukate ja kultuuri kohta palju uut ning saan oma küsimustele asjalikke vastuseid.

Uuenduste mekast tagasi koju

Ekskursioon maailma ühe suurima tehnoloogiafirma Samsung innovatsioonimuuseumisse. Too, ligi 320 000 töötajaga ettevõte on viimased aastakümned loonud sõna otseses mõttes varem vaid sci-fi filmides nähtud ulmet. Ja neil on plaanis jätkata. Näis, kas ootab meid digitaalne omnipotents, digipanoptikum või hoopis digitaalne autism.

Tulevikunägemuste tasakaalustamiseks viiakse rõõmsalt sädistavad teadusajakirjanikud kohalikku vabaõhumuuseumi, kus sarnaselt Rocca al Marele on kokku kogutud Lõuna-Korea endisaegse arhitektuuri paremik. Õhtul jätkame Lõuna-Ameerika sõpradega arutelusid teadusajakirjanduse seisu üle maailma erinevates riikides. Leiame sarnasusi, kohtame erisusi ja jõuame üksmeelele, et ennekõike peab teadusajakirjanikul olema kriitikameelt ja julgust küsida kõiki küsimusi.

Järgmisel päeval on teekond lennujaama kiire, ent pakub silmale ometi palju ilu. Enne veel, kui lennukirattad maast lahti rebivad, et viia mind enam kui 7000 kilomeetri kaugusele koju tagasi, jõuan veendumusele, et tulen siia, ulmet ja traditsioone ühendavale maale kindlasti tagasi.