Tartu ülikooli sammaste vahelt astus tänavu diplomiga välja Eesti esimene kurt viipekeeletõlk Gretel Murd, kes julgustab teisigi kurte ülikooli õppima tulema.

Greteli sõnul ei olnud tal ülikooli astudes kindlat eesmärki ja ta teadis, et ülikoolis on väga raske õppida. «Minul on kurdina tegelikult ääretult keeruline koos kuuljatega võrdselt õppida, sest minu jaoks on eesti keel võõrkeel ja ma teadsin, missugune on ülikooli tase.»

Ema soovitas neiul siiski ülikooli tudeerima tulla, kuid Gretel otsustas alles viimasel hetkel sisseastumiskatsetele minna. «Ma ei ole oma otsust siiani kahetsenud ja tänan väga neid, kes mind toetasid ja sellele teele suunasid,» räägib Gretel.

Läbi raskuste eesmärgi poole

Kuigi Gretel ütleb, et õppejõud ja kaastudengid on olnud kogu õppimisaja talle paljuski toeks, tuli silmitsi seista mitmete keeruliste olukordadega. «Kõige raskem oli üldainetes, nagu näiteks psühholoogia, keeleteadus, eetika ja filosoofia. Need olid minu jaoks keerulised, sest kõik olid tugevalt eesti keelega seotud.»

Kuna peale eesti keele tuli hakkama saada ka inglise keelega, oli õppimine Greteli jaoks väga raske. «Ma pingutasin väga ja sain ühel hetkel aru, et see ei ole isegi tähtis, missuguse hinde ma saan. Palju olulisem on, et ma need ained läbin,» sõnab Gretel.

Kuigi riik eraldab kurtidele üliõpilastele igal kuul 510 eurot viipekeeletõlgi kulude katmiseks, ei piisa sellest summast, et tasuda terve kuu loengute eest. «See summa katab kahe nädala loengud ja seega ei õnnestunud mul kõikidele loengutele tõlki tellida.» Nii jäigi Gretelil mitmetes loengutes käimata. Neiu sõnul on Tartus ka väga vähe viipekeeletõlke, keda ta usaldaks ja kelle puhul teaks, et nende pädevus vastab tema vajadusele.

Ülikooli esimesel aastal vajas Gretel viipekeeletõlgi abi rohkem kui järgmistel aastatel. «Hiljem olid mõned üksikud korrad sellised, kus kursuseõed aitasid mul aines räägitavast aru saada, aga seda alles siis, kui nad juba veidi viipekeelt oskasid.» Muidugi oli ka õppejõude, kes olid alati valmis aitama. Kui loengut andis kurt lektor või viipekeelt valdav õppejõud, peeti loenguid viipekeeles.

Koostöö ja mõistmine

Nende kolme ülikoolis veedetud aasta kohta ütleb Gretel, et kõige lihtsam oli suhelda erialalektoritega, kes olid väga mõistvad ning kellega ei olnud ühtegi probleemi. Kuid õppejõududega, kes ei olnud varem ühegi kurdiga kokku puutunud, tuli koostöö tegemiseks rohkem vaeva näha.

«Muidugi oli neidki, kes võtsid mu väga hästi vastu ja kui ma olin selgitanud, missugused vajadused mul on ja et mu kirjakeel ei ole kõige parem, siis sain ma ka rohkem abi ning mind mõisteti.» Greteli sõnul tuligi paljude õppejõududega koostööd arendada kolme aasta vältel ning mõne õppejõuga tehti ka tõlgi vahendusel omavahel tööd.

Näiteks majanduse aluste aines ei pidanud Gretel üldloengutes käima ning sai õppejõuga eraldi kokku. «Õppejõud oli valmis minuga individuaalselt tööd tegema, meil oli silmside ja sain kohe oma küsimustele vastused. Nii töötada meeldis mulle väga,» räägib Gretel. Üldainete loengud olid liiga keerulised, sest jälgima pidi nii tõlki kui ka slaide ning samal ajal tuli märkmeidki teha. Gretel loobus pärast esimest aastat märkmete tegemisest, sest kõige korraga jälgimine oli liiga keerukas.

Ülikoolis õppides innustas Gretelit enim toetav ja hea õhkkond ning muidugi eriala ise. «Kuna see on seotud kurtide kogukonna, selle kultuuri ja keelega, siis need teadmised toetasid minu õpet.» Gretel ütleb, et kurtide kogukond on väga väike ning kõik inimesed on omavahel tuttavad. «Nii oli ka õppejõude, kellega sain suhelda, muresid jagada ja pingeolukordades leidsin neilt toetust ja abi,» kirjeldab Gretel.

Seega ütlebki ta, et kurtidel ei tasu ülikoolis õppimist karta. «Kurdid küsivad minult alati, kas mul on seal väga raske. Muidugi on, aga selle kõigega saab hakkama!» Gretel lisab, et kurdi jaoks on õppimine ääretult oluline ja seega võiks ka ülikool viipekeele tõlgi eriala kurtide seas rohkem reklaamida.

«Praegu on enamik reklaamist suunatud siiski kuuljatele, kurtidele on võib-olla mõned reklaamtekstid,» räägib Gretel. Ta lisab, et palju mõjukamad oleksid näiteks kurtidele suunatud videoreklaamid. «Ka mina ei tulnud ülikooli seepärast, et oleksin mõnda reklaami näinud. Pigem ikka seepärast, et teised julgustasid.»

Gretel ütleb, et Eesti kurtide liit loob uut videoportaali, millega Tartu ülikool võiks koostööd teha. Neiu arvates võiks ülikool seal viipekeeletõlgi eriala reklaamida ja julgustada kurte õppima tulema. «Seda eriala oleks kurtide seas väga oluline reklaamida, sest Eesti ühiskond vajab tegelikult rohkem viipekeeletõlke ja ka kurte tõlke.»

Eraldiseisvad maailmad

«Ma ei teadnud ülikooli tulles kuuljate maailmast midagi, sest mul on kurtide perekond ja ma olen kurtide hulgas üles kasvanud.» Ülikoolis õppimine andis Gretelile esimesed kogemused kuuljate maailmast ja aitas seda tundma õppida. Neiu sõnul ei mõelnud ta varem, et tegelikult elab temagi kuuljate maailmas ja et need kaks maailma on omavahel seotud. «Minu identiteet on aga siiski seotud kurtusega ja seos selle maailmaga on minu jaoks tugevam, ma tunnen end seal kindlamalt.»

Üks suurimaid erinevusi kuuljate ja kurtide maailma vahel on Greteli sõnul kogukonna tunnetamine, sest kurdid on ühtehoidvamad. «Kui on paarisuhe ja inimesed lähevad lahku, siis kuuljate maailmas ei kohtu ega suhtle nad elu jooksul võib-olla enam kunagi, aga kurtide kogukonnas ollakse omavahel sõbrad edasi, sest kogukond on nii väike.»

Kui Gretel mõtleb tulevikule, siis näeb ta end kindlasti töötamas viipekeeletõlgina. «Võimalusi on mitmeid, näiteks saan tõlkida kirjalikke eestikeelseid tekste viipekeelde või vastupidi. Või tõlgin filme kirjalikku eesti keelde. Kuna minu eesti keel ei ole kuigi hea, siis töötaksin koos kuulja-tõlgiga,» toob Gretel näiteid.

Samuti on neiul võimalus tööd teha kurtidele mõeldud rahvusvahelistel konverentsidel või muudel üritustel. «Kui viibeldakse rahvusvahelises viiplemises, siis saan mina panna selle eesti viipekeelde või vastupidi.»

Keerukas töö ja viipemärgid

Gretel leiab, et viipekeeletõlgi töö on tunduvalt raskem, kui ta arvata oskas. «Mõtlesin, et kuna ma oskan viipekeelt ja saan ka rahvusvahelisel tasandil suhtlemisega hakkama, siis see ei ole midagi keerulist. Aga tegelikult on tõlkimine nii füüsiliselt kui ka vaimselt äärmiselt raske.» Ta lisab, et teabe ümbertöötlemine võtab palju energiat ja väsitab kiirelt.

«Väga oluline on, et siin tunnetataks piiri ega töötataks üle, sest sellega võivad kaasneda eri liigeste haigused.» Gretel ütleb, et ta võib kurdiga vestelda 45 minutit järjest, ilma et ta väsiks. Kui ta aga tõlgib 30-40 minutit, siis on ta pärast seda väga väsinud.

Küsimusele, kuidas tõlgitakse eesti keelest viipekeelde näiteks inimeste nimesid, vastab Gretel, et tuttavate või tuntud inimeste jaoks on olemas oma viipemärgid. «Kurdid panevad oma kogukonnas tuntud inimestele viipemärgid, näiteks president Ilvese märgiks on kikilipis,» ütleb Gretel ja joonistab kaela juurde õhku kikilipsu kujutise.

Kui inimese nime jaoks ei ole aga viipemärki olemas, tuleb nimi tähthaaval sõrmendada. «Mul on üks kuuljast sõber, kelle nime ma ei teagi ja kellega koos ma üles kasvasin. Tema kohta käiv viipemärk tähendab «väikest» ja nii ma teda kutsungi ning teised saavad aru, kellest ma räägin,» toob Gretel näite.

Nüüd kavatseb Gretel puhata ning seejärel ootavad täitmist mitmed unistused. Näiteks on neiul unistus minna arengumaadesse, näiteks Aasiasse või Aafrikasse vabatahtlikuks. «Läheksin kurtide kooli või õpetaksin tõlke. Eri riikidest saadud kogemustega saaksin oma valdkonda edasi arendada.»

ÜKS KÜSIMUS

Missugune üliõpilane on Gretel?

Regina Paabo
viipekeele tõlk ja õppejõud

Gretel oli üliõpilasena meeldejäävalt imeline õppija. Sisemiselt väga kõrge motivatsiooniga ja loengutes alati aktiivne kaasamõtleja. Tal oli kõige kohta oma seisukoht ja arvamus, mis ei ole praeguste üliõpilaste hulgas kuigi tavapärane. Soovides kõigest aru saada ja kõiges selgusele jõuda, esitas ta hulganisti küsimusi ning algatas ja toetas kõikvõimalikke arutelusid. Eriala, ühiskonna ja inimolemusega seotud küsimuste üle juurdlemine moodustab ainult osa sellest, mille vastu Gretel juba üliõpilasena huvi tundis.

Õppimine, mille paratamatu osa on maailma lahtimõtestamine ja seoste loomine, on Greteli jaoks väga oluline. Nii kaasnesid üsna tihti temalt küsimused: Kas sain õigesti aru? Kas tegin õigesti? Gretel ootas ja tahtis alati saada väga põhjalikku tagasisidet, ta oli tänulik ka kriitika eest ning oskas seda õppimiseks ja arenemiseks ära kasutada.

Vaatamata nendele raskustele ja keerulistele olukordadele, mis kurtuse tõttu Greteli teele õpingute ajal sattusid, leidis ta õpingute ajal endas jõudu nende ületamiseks. Ta oli alati valmis ennekõike ise pingutama.

Talle oli üliõpilasena võõras halastuse või hinnaalanduse ootus. Ta soovis, et kõigele vaatamata oleks õppetöö objektiivses mõttes hästi ja õigesti tehtud. Gretelit iseloomustab ka äärmine täpsus, korrektsus ja austav suhtumine kõigisse oma tegevustesse. Sedasi suhtub ta ka omandatud viipekeeletõlgi erialasse, mistõttu on mul Greteli õpetajana ja ühe viipekeeletõlgi kutse arendajana äärmiselt hea meel, et just Gretel on Eesti esimene kurt diplomeeritud viipekeeletõlk.

Ma usun, et nii oma isikuomadustelt kui ka töötulemustelt saab ta väga heaks ja innustavaks eeskujuks õige paljudele talle õpingutes järgnevatele kurtidele. Ei ole kahtlust, et ülikooli lõpetamise järel on Greteli maailmapilt oluliselt laiem ja mitmekesisem. Siit edasi n-ö tähtede poole liikumine pole talle kindlasti enam kuigi keeruline.