Kas üliõpilaste mittevormiline liikumine võib ülikooli muuta? Võib küll, tõestasid 1980. aastate tudengid.

Toona oli ennekuulmatu, et ülikooli nõukogu otsustaks üliõpilaste pealekäimisel teha muudatusi sõjalises õpetuses, selle õpetamine isegi lõpetada, anda tagasi seltside ja korporatsioonide majad jmt. Aga just nii juhtus ühest riigikorrast teise üleminekul. Selle kohta saab lugeda Ivo Rulli almanahhist «Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel».

Suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja Ivo Rull on almanahhi nime all avaldanud oma 1991. aasta diplomitöö «Mitteformaalne üliõpilasliikumine Tartu (Riiklikus) Ülikoolis 1980ndate teisel poolel, ideelisi ja organisatsioonilisi palgejooni».

Ta nendib kokkuvõttes, et alternatiivsete rühmituste Valhalla, Alternatiiv, Sodalicium, 10. aprilli Liit, ametlikult loodud Eesti muinsuskaitse seltsi jmt radikalism püüdis vabastada nii ülikooli kui ka ühiskonda totalitarismi jäänukitest (partei, komsomol, sõjaline kasvatus).

Kaheksakümnendate tudengitel puudus totalitaarse süsteemi muutmise pettekujutlus, mida olid püüdnud kasutada kuldsete kuuekümnendate ärksad noored. Üks 1980. aastate tudengite peaideolooge, hilisem suursaadik Jüri Luik kirjutas 1988. aastal ajakirjas Vikerkaar, et riigi praegune messias on tõesti vabameelne ja võimaldanud meil vabaneda sellest valede kihist, millesse võimuaparaat meid mässinud oli.

Mihhail Gorbatšov oli algatanud perestroika, ette kujutamata, milleni võivad demokraatiaalged viia. Aga altpoolt oli pinnas juba kuumaks köetud: üksikud vabadusvõitlejad, stagnatsioonist väljapürgivad tudengid, loomeintelligentsi rahulolematus...

Komsomoli kaudu

Kui 1980. aastate tudengid ei tahtnud oma tegevust enam komsomoliga siduda, siis sõjajärgsetel kümnenditel muud võimalust polnudki. Ehkki ülikool töötas Moskva suuniste järgi ja tudengitel ei olnud võimalik ametlikult kaasa rääkida, muutus õhustik vähehaaval siiski: elavnesid isetegevus, laulupeod, sport, omalooming. 1957. aastast hakkasid tudengid uhkelt oma ülikooli teklit kandma. Isetegemise võlu ja valu said tunda Kasahstani uudismaade viljakoristustöödele saadetud tudengid.

Kuuekümnendatel kujunes ülikooli komsomolikomiteest julgete mõtete ajutrust. Kuigi komsomolikonverentsi otsused nõudsid alati mõne suuna parandamist ja tugevdamist, julgeti arvamust avaldada ka üleriigiliste asjade kohta. Üks näide on Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhinna loomine 1968. aastal.

Paraku sumbusid riigivastaste loosungitega üliõpilaspäevad, ühishingamine Vanemuise teatriga jpm Brežnevi-aegsesse stagnatsiooni. Otsekui üliõpilastelt ja õppejõududelt juhtkonnale suunatud stagnatsiooniaja avaliku vastuhaku proovikivina oli peatunud peahoonest seminarka (seminariraamatukogu) viimine Leningradi (Narva) maantee ühiselamusse. Seminarka viidi peahoonest vanasse kirikuhoonesse.

Rohkem hakkas tooni andma Eesti üliõpilaste ehitusmalev, mille nn töökasvatuse varjus olid kokkutulekute teravad isetegevuskavad ja ajakirjandustudengite toimetatud malevaleht omamoodi maailmaparandamise oaasid.

Osa ehitusmalevlasi vedas Tartu levimuusikapäevi. Ei saanud neidki muudmoodi korraldada, kui algul kevadiste rahvaste sõpruse päevade rüpes, hiljem iseseisvana, aga ikkagi komsomoli kaudu. Samal ajal kui süvenes muusikapäevade tava, hakkasid koos NL-i õmblustega ragisema ka komsomoli varrukad.

Komsomoli vastu

Kuigi luuleteater Valhalla registreeriti 1984. aastal ametlikult ülikooli klubi deklamaatorite ringina, oli see juba mittevormiline organisatsioon, kus kombati pinnast Siuru jt loominguga rahvuslike ja demokraatlike mõtete levikuks. Kuna üritusi oli lülitatud ka sõprus- ja üliõpilaspäevade kavasse, ei pääsenud Valhalla üks juhte, ajakirjandusüliõpilane Tiit Pruuli valjust noomitusest komsomoli arvestuskaardile kandmisega ideoloogiliste väärsammude eest.

Vastasseis komsomoliga sai hoogu ülikoolilehes avaldatud komsomoli- ja ametiühingukomitee koostatud üliõpilaste omavalitsuse (OV) projektist. Ivo Rull kirjutab diplomitöös, et OV pidi teostuma «printsiibina» partei, komsomoli ja a/ü organisatsioonide kaudu, mingit iseseisvat OV struktuuri ette ei nähtud. Esimene avalik arutelu lõppes ülekaalukalt OV-vastaste artiklitega (Kaarel Tarand, Veiko Berendsen, Mart Soidro jmt) ning oli ettevalmistus vabariikliku üliõpilasliidu loomiseks.

Rull kirjutab, et oma võitlustaktikas kasutati komsomoli siiski külmalt ära kui ainsat seaduslikku kanalit. Näiteks 1987. aasta fosforiidikoosolek toimus komsomolikoosolekuna, kuna tarvis oli vastu võtta otsus. 1988. aasta sügisel astuti juba avalikult komsomolist välja. Uus demokraatlik ühiskond ei vajanud küll enam komsomoli- ja parteiorganisatsiooni, kuid paljud neis tegutsenud edumeelsed aitasid iseseisvat riiki taastada.

1987. aasta sügisel tekkinud ideegrupist Alternatiiv kujunes Sodalicium, mille linnavalitsus registreeris kui õigusliku isiku. Volbriöö tähistamisele järgnenud 1. mai demonstratsioonil kanti juba loosungeid, mh «Raadi vabaks!». TRÜ lehes ilmunud Sodaliciumi artikliga «Taastada akadeemiline üliõpilaselu» võeti avalik suund EÜS-i taastamisele.

Avalikkuse erilise tähelepanu pälvis vastuhakk sõjalisele õpetusele. 1983. aastast hakati kaheks aastaks sõjaväkke võtma esimese kursuse noormehi, kes ülikooli naastes pidid taluma sõjalise kateedri ajale jalgu jäänud õpet ja bürokraatiat.

Vastuolud kateedri ja tudengite vahel teravnesid ning ülikool tegi tudengitele mitmeid järeleandmisi. Lubati kanda isegi habet ja korralikus soengus pikemaid juukseid. Ülikool edastas tudengite ettepanekud ministeeriumile.

Ivo Rull ja tulevane kaitseminister Indrek Kannik korraldasid kateedri ees koguni näljastreigi. Tartu tudengid käisid oma boikottidest kõnelemas Leningradis liiduvabariikide üliõpilaste kokkutulekul, kus nõuti ühiselt sõjalise kateedrite sulgemist.

TÜ nõukogu otsusega suleti kateeder 1990. aastal. Järgmisel aastal, Eesti iseseisvudes, oleksid kadunud ka nõukogude sõjaväelised asutused, kuid üliõpilaste visa tegevuse tulemusena saadi neist varem jagu.

Ühelt poolt tekitas tudengite mittevormiline tegevus ülikooli juhtidele peavalu – oli ju Tartu ülikool kogu aeg juhtasutuste teravdatud tähelepanu all. Teiselt poolt oldi sunnitud kiiremini ühiseid samme astuma. Tudengid muutsid üheksakümnendatel ülikooli jätkuvalt, olles üliõpilasesinduses tõeline omavalitsus. Muutmist vajas kogu nõukogudeaegne ülikooli ülesehitus.

Praegune üliõpilasesinduse esimees Martin Noorkõiv ütles, et praegusel ajal on üliõpilased ise osa ülikooli juhtkonnast. «Tudengitel on pea veerand kohtadest senatis, ametlik koht valitsuses, strateegiakomisjonis ning valdkondade, teaduskondade ja instituutide nõukogudes.» Noorkõivu sõnul võetakse tudengite arvamusi tõsiselt ning nad on suutnud muuta mõndagi ülikooli põhikirjast õppekorralduse, hoonete ja eelarveni. Ühe näitena toob ta ülikooli uue ülesehituse tugeva toetamise.

Rohkem kui veerand sajandit tagasi ilma teinud tudengid said või alles saavad viiekümneseks. Ivo Rulli sõnul on nüüd kaheksakümnendatest juba piisavalt aega möödunud, et vaadata tagasi haruldasele vaimsele seisundile, mis ülikoolis tollal tekkis.

«Auditooriumides olid veel alles vana koolkonna õppejõud, aastakümnetega tekkinud vaimne arenguvaru ning ühikates ja erakates tegeleti kõige muu kõrval usinalt mõttevahetuste ja aktsioonidega, mis muutsid ühiskonda.» Üliõpilaste osalusel ja äärmuslikul meelsusel ametlikes ja mitteametlikes ühendustes oli oma osa riigi taasiseseisvumisel.

Kasutatud kirjandus:

• Rull, I. «Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel.» Almanahh 2015. Rull&Rumm.
• «Universitas Tartuensis 1632–2007.» TÜ Kirjastus 2007.
• «Seminarka peahoonest ära.» Tartu Riiklik Ülikool 22.02.1980.
• Luik, J. «Noorus või tema ühing.» Vikerkaar nr 7, 1988.
• Pruuli, T. «EÜE jälg.» Varrak 2013.
• «Tartu ülikool ja legendid.» Menu 2012.
• Tartu Riiklik Ülikool/Universitas Tartuensis 1967, 1968, 1969, 1980–1992.