Pärast jaanuari alguses toimunud rünnakut prantsuse satiirilise nädalalehe Charlie Hebdo toimetusele pöördus minu poole üsna mitu inimest, kes arvasid, et sellest tuleks ka UT ajakirjas juttu teha. Ehk tuleks ka meie toimetusel Postimehe pilt teha ja kanda silte «Je suis Charlie» (pr.k. «mina olen Charlie»), arvasid nad.

Muidugi, ühest küljest sooviks solidaarsuse ja inimlikkuse nimel kuidagi toetust avaldada kõigile ajakirjandusmaastikul töötavatele inimestele ja juhtida tähelepanu nende töö olulisusele ja ohtlikkusele. See on aga esimene emotsioon, mis tekib mõistmatuse pinnal, kuidas saab keegi teise elu kallale minna – seda ükskõik, mis põhjusel.

Teisalt nõuab selline olukord minu meelest enne oma avalduste tegemist põhjalikumat teemasse süüvimist. Siin tulevad mängu põhimõtted. Loomulikult ei ole õigustust teise elu kallale minemisel, kuid Charliega ma ennast ainult selle ebaõigluse vastu protestides võrdsustada ei sooviks.

Jah, sõnavabadus, mille loosungi all «Je suis Charlie» silti kantakse, on minu kui ajakirjaniku jaoks väga oluline. Veel enam on see tähtis lihtsalt mulle inimesena. Mõiste «sõnavabadus» on aga umbes sarnane nagu «demokraatia» – kõigil on tunne, et tegu on millegi õilsa ja heaga, selle osas, mida see reaalselt tähendab, on aga arusaamasid pea sama palju kui arvajaid endid.

Kui vaadata Charlie Hebdo avaldatud karikatuure, mis kuu aja taguse verevalamise põhjustasid, siis on nende hulgas üsna väike protsent neid, mis minu jaoks on humoorikad. Vastukaaluks väga suur osa nendest on minu põhimõtete ja arusaamade järgi solvavad, vaenu õhutavad ning pigem labased kui naljakad.

Sõnavabadust kasutatakse minu meelest sagedamini vabanduse kui vabaduse ning õigustuse kui õigusena. Avaliku poliitilist tsensuuri meie meediamaastikul õnneks enam ei ole. Samas tahaksin loota, et igas inimeses, kes oma arvamust avaldab, on sees pisike tsensor – mitte küll poliitiline, vaid pigem moraalne.

Minu jaoks on sõnavabadus õigus avaldada oma arvamust ja mõtteid suuliselt, kirjalikult ja ka pildiliselt. Minu sisemine väike tsensor tõmbab sõnavabaduse ja sõnavabanduse vahele piiri aga seal, kus tuleb mängu oma vabaduse kuritarvitamine teiste inimeste arvel. Minu sõnavabaduse alla ei käi teiste pahatahtlik halvustamine, nende kohta valetamine või nende naeruvääristamine. Minu jaoks on see vabandus, millega õigustada oma pahasoovlikkust, hirmu või rumalust.

Kui peaksin valima mingi sildi, mida pooldada, oleks see pigem «Je suis Ahmed». Ahmed Merabet oli 40-aastane moslemist politseinik, kes suri Charlie Hebdo toimetuse lähedal, kuna püüdis terroriste takistada. See moslem suri, kaitstes Charlie Hebdo õigust tema usku naeruvääristada.

«Je suis Charlie» silti võivad lisaks kaastunde avaldajatele ja ebaõigluse vastu protestijatele kanda ka kättemaksjad, kes teemasse süüvimata oma õiglust nõuavad ja kõiki moslemeid terroristidega võrdsustavad. «Je suis Ahmed» on minu jaoks palju rohkem sõnaõiguse toetamine. See paneb need kurvad sündmused võrratult laiemasse konteksti ning näitab, et sõnavabaduse eest seismine on suurem kui religioon või nahavärv.

Siiski ei saa ma ise ka seda silti kanda. Sest ma ei ole ei Charlie ega Ahmed. Mul on minu enda vaated, uskumused, kogemused ja moraalne kompass. Mina olen Merilyn.