Ajal, mil peaminister on taasavastanud suure narratiivi, tuleks Eesti loo kirjutamisel paremini ära kasutada teadmistepõhist poliitikat.

Endine Tartu ülikooli rektor Alar Karis kirjeldab eelmise aasta riigikontrolli aastaaruandes, kuidas jooksvate probleemide ja murede voos on kaduma läinud järg, mis on ühest või teisest probleemist saanud, kas mõni probleem on peale selle teadvustamise saanud ka lahenduse või leevenduse.

Seesuguseid viiteid süsteemse vaatenurga puudumisele on Eesti poliitikas viimasel ajal palju näha olnud. Viimaseks näiteks võib pidada valitsuse plaani suurendada põlevkivisektori keskkonnatasusid, mis on meelepärane keskkonnaaktivistidele, kuid ülejäänutele jätab mulje kui lühiajaliste eelarvehuvide täitmiseks kasutatavast majanduspoliitilisest vahendist.

Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Eesti maaülikooli rektorid esitasid seepeale riigikogule ja valitsusele pöördumise, milles nad viitavad Eesti teaduspõhise maavarapoliitika puudumisele. Täpselt samamoodi tuleks revideerida teisigi poliitikavaldkondi, kus hoolimata paljude arengu- ja konkurentsivõime kavade lennukusest puudub tegelik teadmistepõhisus.

Milles on siis probleem? Poliitikat peaksid teadmistepõhiselt ellu viima ametnikud. «Ametnike riik» kõlab aga otsekui metafoor läbikukkunud riigi kohta. Internetist võib leida mitu sarnase pealkirjaga arvamuslugu, mis kujutavad ametnike tegevust negatiivselt.

Tõsi on, et ametnikud on sageli oma valdkonnas suuremad spetsialistid kui ministeeriumi tegevusele poliitilist suunda andvad ministrid ise. Ülikoolides, mõttekodades ning teistes teadus- ja arendusasutustes on aga valdkonna pädevus ametnike omast veel parem.

Et aga rahvale antud lubaduste eest võimule saajad tahavad oma töö positiivsed tulemused ette kanda kiiremas korras, tundub teadmistepõhise poliitika rakendamine nende jaoks kohati liiga palju aega nõudev.

See tekitab kahetasandilise probleemi: esiteks jäävad rakendamata pädevad ametnikud ning teiseks kõik need, keda on lubatud ühiskondlikesse otsustesse kaasata riiklikus strateegias «Teadmistepõhine Eesti».

Teadmistepõhine poliitika ei ole mitte ainult õigusakti mõju analüüs seaduseelnõu seletuskirjas, vaid kogu poliitikategemise protsess huvirühmade ja pädevuskeskuste kaasamisest ning alternatiivsete meetmete hindamisest poliitika järelhindamise ja vajaduse korral muutmiseni.

Professor Toivo Maimets on viidanud sellele, kuidas valitsus ei täida iroonilisel kombel oma otsustega riigikogus vastu võetud strateegias «Teadmistepõhine Eesti» sätestatud eesmärki finantseerida teadus- ja arendustegevust ühe protsendiga SKP-st. Seadusandlik kogu laseb täidesaatval võimul endast kõiges teadmistepõhist poliitikat puudutavas üle sõita.

Üleüldse, miks tuleb suurem osa seaduseelnõusid valitsuselt ja ministeeriumitelt? Pakun välja julge idee selleks, et kaotada riigikogu kummitempli maine. Selle asemel, et riigireformi käigus kompetentset ametnikkonda vähendada, võiks iga riigikogu liige saada isikliku nõuniku. Mitte endise erakonna noortekogu aseesimehe, vaid oma seadusloomes pädeva, vähemalt magistrikraadiga inimese, kelle abil teha poliitikat teadmistepõhiselt. Just selliseid aktiivseid ühiskonnaliikmeid peaksid koolitama ülikoolid. Nõunik saaks omakorda kaasata poliitikategemise protsessi senisest rohkem teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemi.