Ma alustasin seda kirjatükki, mida siin UT kaante vahel loete, kolm korda. Iga kord erineva lähenemisnurgaga, et püüda jõuda selle asja tuumani, mis mind juba tükk aega naha alt kratsima sunnib. Millegipärast on mul tunne, et see pole pelgalt isiklik probleem, sestap vajabki jagamist.

Esmalt mõtlesin alustada sotsiaalmeedias rõõmuga levitatavast karikatuurist, kus inimene on rivistanud enese ette suhteliselt ebamäärase tuvastusastmega linnu, ahvipärdiku, pingviini, elevandi, isegi (akvaariumi pistetud) kuldkalakese, lisaks veel hülge ja koera ning kuulutab: «For fair selection everybody has to take same exam – climb that tree».

Metafoorid on võimsad asjad. Nad võimaldavad edasi anda sõnumeid mitmes erinevas lõikes ja erinevas plaanis ja erineval üldistustasandil korraga.

Selle pildi alla mahuvad, mitte küll väga sõbralikult, kuid siiski – nii projekte menetlevate rakendusüksuste ja otsustuskogude hindamispõhimõtted, rahandusministeeriumi labürintides, müütilised mõõtmed omandanud tegevuste-kulude abikõlblikkuse üle otsustajad, maa- ja linnakoolide samadele antiiksängidele seadjad, pedagoogide pärisõpetajateks ja muidurahvaks jagajad kui ka näiteks teadusrahastuse kvaliteedikriteeriumid «siisikeste» kasuks monograafiate arvelt. Näiterida on tegelikult hulga pikem ja temaatika mahukam ning liigirikkam, moodustades omamoelise nutu ja hala sarkasmimaigulise Padjaraamatu.

Ebaõiglus. Ebaõiglustunne, mis on parim motivatsioonitapja, halvemal juhul motivatsiooni moondaja. Tagajärjed kukuvad vastutuse eikellegimaale, kuna inimkonna aastatuhandetepikkune kogemus, mille kohaselt käib vastutus tagajärgede, mitte ametijuhendi kaudu, takerdub meie moodsa maailma jokk-lahenduste takku.

Loomulikult tuleb kõigest sellest kanaarilinnuna kaevanduses märku anda. Tegelikult on mõni säuts siin-seal ju antud ning antakse suure tõenäosusega ka edaspidi.

Aga see pole see.

Peale selle on metafoorid suhteliselt ohtlikud. Nad võimaldavad võrdpildi vastuvõtjal lugeda juurde ja kõrva taha panna ka neid nähtusekimpe, mida esitaja konkreetseid seoseid esile manades silmas ei pidanud, rääkimata meelespidamisest. Näiteks õigustust «kannatanute» ilmselgetele omaväravatele, tippsportlikes jõukatsumistes ressursside pärast või rünnakut nende pihta, kellel «klientide» reaalse rahuldamise vahendid istuvad hoopis kolmandate tööriistakastis.

Kogemus ütleb, et pole ainult uinuva mõistuse privileeg sünnitada koletisi, seda teevad isuga ka täiesti reipad, lausa erutunud teadvused, lugedes Platoni koopa seinale langevatest Rorschachi testidest välja pigem ohte kui võimalusi. Metafoorid karikatuurides on seejuures jõudnud praeguseks, võrreldes Priit Pärna panusega agraarkultuuri populariseerimisse, märksa fataalsemasse mõjusfääri, kui pelgalt akadeemiline surm.

Teisel korral proovisin kõnetada nii ennast kui mõttelisi lugejaid identiteedi kaudu. Kuigi identiteet on kehtiva arusaama järgi ilmselgelt konstruktsioon, kannavad enesemääratlust vermivad väärtushinnangud täiesti loomuldasa meie otsustusaluseid ja tegevussihte. Akadeemilises kõnepruugis – määravad meie motivatsiooni. Identiteedi teema on Ülikoolis ühtlasi ka aktuaalne, lausa ülikuum.

Peamine toimekehand, mis identiteedi silti suure varba küljes kannab, on hetkel ajaloolise harjumuse kokkupõrge Ülikooli struktuurireformi jäämäega. Olles ise olnud osaluse kaudu vastutav rollimängija nii põhikirjakomisjoni koosolekutel kui tähtpäevafuršeti suitsunurgas, võisin abitult pealt näha, kuidas kokkupõrkekursilt ei viinud välja ükski tõeliselt ega formaalselt ette võetud navigeerimiskatse.

Sealjuures ei aidanud (ja ma julgen väita, et ei aitagi) meid põrmugi Aristoteleselt pärandina saadud «kolmanda välistamise seadus», mille alusel on Eestis kombeks üks asi korraga ja nii on see ka identiteediga. Üheks Ülikooli toimeruumis ohutuks näiteks on integratsiooniprogrammi sisuline pankrot. Sotsiaalse kapitali üks alusühikutest on usaldus ja sellele ei mõju hästi Dilemma-nimelise ratsu kapjade poolt sõtkumine, eriti kui ratsuri lõimumismaski taga vaatavad vastu Assimileerimise külmad silmad.

Keskkond mõjutab seal asuvaid nähtusi ja olendeid. Sestap pole midagi imestada, kui teadusülikooli jaoks kohustuslikke formaalloogika reegleid proovitakse painutada või lausa eirata allstruktuuride nimedes sisalduvate liigi- ja isikunimede üldistustasandite segamisega, ütleme, et alkeemia põhimõtete järgi. Kas sellest oleks abi oma maine kindlustamisel maailma parimate teadusülikoolide hulgas? Selles võib pigem kahelda.

Aga see pole see.

Lõpuks jõudsin arusaamiseni, et tegelikult on põhiküsimus ajas. Aeg on neid väheseid asju, mis meie käest täiesti pöördumatult ära libiseb. Ja käesoleval teojärgul on millegipärast nii, et mida aeg edasi, seda vähem teda tundub olevat. See on tõeline probleem. Ajajuhtimise käsiraamatud ja koolitused on populaarsed, oma sisu ja hinna vahelise suhte soolasusest hoolimata. Nii mõnigi minu akadeemilisest tutvusringkonnast, kelle mõtteluubi teravust olen aeg-ajalt sunnitud imetlema, on selle Antaiose mõõtu probleemiga rinda pistnud ning tulemused blogis või muul populaarsel kujul ette kandnud.

Mulle isiklikult tundub, et üks põhjuseid peitub asjaolus, mille viiteid võime trehvata juba esivanemate varasalvest – nimelt rehepapi ja vanapagana lugudest. Märksõna on «Ise tegi». Aeg nimelt kulub tegemistele, lülitame sinna hulka ka mõtlemise. Tegemiste energia ning ajakulu asjaolud sõltuvad keskkonnast. Lihtsaim võrdpilt on saja meetri jooksu ja tõkkejooksu kõrvutipanek. Kui me vabatahtlikult lisame oma jooksurajale tõkkeid, siis loomulikult kulutame täiendavalt pöördumatult kulgevat aega (seda isegi juhul, kui tõkked on kujuteldavad ning terve staadionitäis rahvast neid ei näe). Et minna konkreetsemaks, tooksin lähima, ja seetõttu võib-olla ohtlikuma näitena meie Ülikooli arengukava.

Sealse kirjeldussüsteemi struktuuriloogika järgi proovitakse olla korraga nii rahvus-, kui rahvusvaheline teadusülikool, tooduna ühele üldistuspinnale (kus tuleb vastu juba meie hea tuttav Aristoteles talle omistatud «kolmanda välistamise seadusega» ühes ning paratamatu enesekonfliktiga teises käes). Sama loogikat peavad lojaalsuse põhimõttel järgima alumiste tasandite üksused, sõltumata oma eripäradest. Konfliktsituatsioon ajab aga lõppkokkuvõttes iga kopsu, keda sunnitakse muu hulgas olema ka neerud, üle maksa.

Sest kui olla enese vastu üdini aus, siis lõppude lõpuks on rahvusvahelise teadusülikooli ja rahvusülikooli qualia erinevused võrreldavad mitte jaotuspõhimõttega «pikad ja laiad», vaid «pikad ja punased». Soovi korral «pikad ja sinised», kui punane värv seostub kellelgi vägisi sotsiaaldemokraatidega. Valimiskampaania aeg ikkagi, meemid jooksevad kiini. Mulle endale lihtsalt meeldib algriim. Punast või sinist joosta on suhteliselt väljakutsuv ülesanne, kas pole?

Nende erinevate dimensioonide ühele joonele viimine sarnaneb samas ka päikesesüsteemi kirjeldamise nõudega, geo-, mitte heliotsentristlikult. Ning keerulisem kirjeldus dikteerib loomulikult keerulisema mustriga tegutsemise.

Ja see võtab loomulikult aega.

Seega – kui me otsime, kus on need «Momost» tuntud hallid kaabu ja mantliga tegelased, kes meie aega väikeste sigaritena tuhaks suitsetavad, võiks igaks juhuks kiigata hammastepesemise aegu mitte pelgalt peeglisse, vaid ka oma silmapõhja.