Novembri keskel valitakse ülikooli suurimale, füüsika instituudile uus direktor. UT toimetus kutsus kandidaadid, anorgaanilise keemia professori Väino Sammelselja, korrastamata süsteemide füüsika professori Jaak Kikase ning optilise metroloogia dotsendi Mart Noorma vestlusringi ning uuris, millised küsimused ja valikud seisavad instituudil ees lähitulevikus.

Räägime alustuseks õppekvaliteedist. Kuidas hindade õppekvaliteedi olukorda füüsika instituudis (FI)?

Mart Noorma (MN): Küsimus on, kuidas leida entusiastlikke õppejõude, sest instituut kisub noori pigem teadusesse. Nagu prof Kikas on öelnud, on õppejõu karjäärimudel nõrk koht.

Jaak Kikas (JK): See karjäärimudel on vaja välja töötada.

MN: Õppejõud ja teadustöötaja peavad selgelt nägema, kui palju nende panus õppe- ja teadustöösse toob palka juurde, kuidas palk kujuneb. See motiveerib, eeldusel, et tunnitasu teaduse ja õppetöö eest on enam-vähem samal tasemel.

JK: Instituudis on kolm toimivat õppekava: füüsika, materjaliteadus ning arvutitehnika. Küsimus on ka kursuste kvaliteedis ehk kuidas õpetatakse. Mulle tundub, et just selles on puudujääke. Seminar õppejõult õppejõule, mida Mart Noorma veab, on olnud väga positiivne. Välismaale õppima läinud üliõpilased on rõhutatud, et iseseisvat tööd on mujal rohkem. Selle poole peame püüdlema.

Väino Sammelselg (VS): Õppetöö on natukene kriisis sellepärast, et mõni aeg tagasi lõhuti ära põhjalikult väljatöötatud õpetamissüsteem. Selgus, et mingid oskused-teadmised peab saama bakalaureuseastmes alguses nelja, siis juba kolme aastaga. Teine probleem on see, et kursuse ülesehitamine on jäetud täielikult õppejõu vastutusele. Õppejõud ei vaheta omavahel õppeinfot. Edaspidi oleks vaja kursusi süstemaatiliselt siduda.

Pikaajaline teadustöö eelistamine õppetööle on hakanud n-ö vilja kandma, mis tähendab, et ka noored inimesed tahavad olla ennekõike teadlased. Ma olen nõus, et on vaja teha põhimõttelisi otsuseid, kuidas jagada koormust õppe- ja teadustöö vahel.

JK: FI-s on need probleemid keerukamad kui mõnes teises loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) instituudis, sest FI on suhteliselt noor, mis tekkis varasema eraldiseisva füüsika instituudi ning füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonna liitumisel. Varasem instituut oli orienteeritud teadusele. Lisaks on kuhjunud reformikatsed, millest ükski ei ole päris lõpuni jõudnud. Näiteks programmijuhtidel pidi algsete kavade järgi olema rohkem otsustusõigust ja vahendeid, aga eri põhjustel see nii ei ole.

VS: FI-s on seni kasvuraskused ja seda on soosinud asjaolu, et paiknetakse kahes majas, mille vahemaa on üle viie kilomeetri. Ma usun, et kollektiivi kokkukasvamine saab hea tõuke uue maja valmides.

MN: Üks konkreetne meetod on juba nimetatud: rahastuse skeem, mille põhimõtted peavad olema selged. Lisaks tudengite iseseisva töö osakaalu kasv, nagu prof Kikas ütles. Üks põhjus, miks see meil ei ole nii suur kui mujal maailmas, peitub asjaolus, et meil ei lähe kodutööde läbivaatamine õppetöö arvestuse hulka, õppejõududel ei ole piisavalt aega anda töödele tagasisidet. Iseseisev töö aga vajab tagasisidet, muidu muutub õpiväärtus olematuks. Kust see aeg tuleb? Üks võimalus, mida on LOTE-s katsetatud, on tublimate magistrantide kaasamine õppetöösse läbiviimisse. Uue põlvkonna õppejõude peame me ise kasvatama.

JK: Loomulikult tahame tublimaid noori õppejõududeks. Me oleme seni pööranud vähe tähelepanu andekatele, keda teame juba gümnaasiumiaegsetest olümpiaadidest. Neile tuleks pakkuda akadeemilisi väljakutseid alates esimesest kursusest. Ei saa öelda, et midagi ei ole tehtud: oleme korraldanud akadeemilisi olümpiaade ja üliõpilased on ise initsiatiivi üles näidanud, korraldanud näiteks huvitavate füüsikaliste ülesannete lahendamise seminare.

MN: Samale küsimusele annab vastuse üliõpilaste kaasamise programm, sest eriti andekatele on paras väljakutse vähem andekate järeleaitamine.

VS: On õige, et tuleb algusest peale vaadata, milleks keegi sobib, aga see, kui mõni oivik lahendab hästi olümpiaadiülesandeid, ei tähenda, et temast võib saada hea õpetaja. Selekteerimine peaks toimuma kõigis õppeastmetes. Siin on dilemma: doktorantuuri vastu võttes vaatame me eelkõige kandideerija teaduslikku potentsiaali ja siin on oht, et potentsiaalselt head õppejõud näevadki oma karjääri vaid teaduses.

JK: Õppejõu karjäärimudeli küsimus jookseb sisse juba sellel tasandil.

MN: Sellega seostub füüsikaõpetajate koolituse küsimus. Heal õppejõul ja õpetajal on palju sarnaseid iseloomujooni. Praegune olukord ei soosi seda, et füüsika magistrantuuris õppiv inimene saaks õppida ka didaktikat. Võiks taastada skeemi, kus füüsika, aga miks mitte ka arvutitehnika ja materjaliteaduse magistrikavades oleks võimalik võtta lisamoodulitena didaktikaaineid, et oleks võimalik magistriaste lõpetada füüsiku ja füüsikaõpetajana, nagu see oli vanasti.

JK: Absoluutselt nõus.

Kas FI magistriõppekavadele on piisavalt kandideerijaid?

JK: Viimasel ajal on isegi konkurents olnud.

MN: Materjaliteaduse magistrantuur on olnud kroonilises alatäituvuses, arvutiteaduse magistrantuur tuli esimest korda sel sügisel täis. Arvutitehnika on üsna uus eriala. Füüsikamagistrantuur tuleb enam-vähem täis. Seis on läinud aasta aastalt paremaks ja praegu võib juba täitsa rahul olla.

VS: Väljalangevus ei ole lõputult halb. See on looduslik valik, sest see eriala ei ole kerge. Ka sotsialismi ajal oli suur väljalangevus, sest inimesed hindasid oma võimeid üle.

JK: Füüsika populaarsus erialana on siiski tõusuteel.

MN: Mingi väljalangevus on mõistlik, nagu prof Sammelselg ütles. Bakalaureuseõppe mõistlikul tasemel väljalangevus võiks olla ligikaudu 30%. Praegune olukord, kus meil keskmiselt jõuab kolme aastaga bakalaureuseõppes lõpetamiseni umbes pool sisseastujaist, on minu arvates liiga suur väljalangevus. Küsimus ei ole vaid õppekvaliteedis, töö algab juba gümnaasiumis. Siin tuleb esile tõsta näiteks Kaido Reivelti eestvedamisel teadusbussi tegevust, seda, et prof Kikas jt löövad kaasa teaduskoolis. Paljud meie õppejõud käivad pidevalt koolides füüsikast, arvuti- ja materjaliteadusest rääkimas.

Millised on FI direktori hoovad, et füüsika populariseerimisele kaasa aidata?

VS: On iseküsimus, kas direktor peaks lõputult promoga tegelema, aga ta saab organiseerida meeskonnatööd efektiivsemalt. Oleks vaja teha selgemaks nii instituudi sees kui ka väljapool, mis on füüsika ja materjaliteaduse suunad, et üks on täppis- ja teine tehnikateadus. See on siiani nii neile, kes õpivad kui ka neile, kes õpetavad, veidi hägune.

JK: Populariseerimise puhul ei tohi samas anda katteta lubadusi.

MN: Direktori ülesanne on protsesse juhtida, levitada liidrina instituudi sees lähenemisviisi, et me peame oma valdkonnast rääkimise koormust võimalikult võrdselt võimekate inimeste vahel jagama.

JK: Füüsikute laiem nähtavus Eesti ühiskonnas peaks olema suurem. Et füüsikud ütleksid vajaduse ja võimaluse korral sõna sekka ka ühiskonna üldistes probleemides, mitte vaid teadustulemuste tutvustamisel.

Räägime ka teadusest. Kas uue maja valmides avanevad teile teaduse tegemiseks ka paremad võimalused?

JK: Nagu juba nimetatud, on kõige tähtsam, et uus maja toob instituudi inimesed kokku ja moodustub terve teaduslinnak koos Chemicumi, Biomeedikumi, tehnoloogiainstituudi ja siirdemeditsiinikeskusega.

VS: Paralleelselt moodustatakse ka tuumiklaboreid, uues hoones on terve korpus kõrgtehnoloogilise aparatuuri ja tehnoloogiate arendamise päralt. Ma usun, et seal tekib sünergia.

MN: Uue maja planeerimisel on arvestatud, et see muutuks tudengitele omamoodi koduks. Planeeringus on ette nähtud õppimise ja arutelude kohad ning majas saab olla ööpäev läbi. Kui tudengite igapäevaelu keerleb samas majas koos õppejõudude ja teadlastega, siis on see noorele inimesele parim arengukeskkond.

MN: Tähe tänaval tegi meile programmijuhtidega suurt rõõmu, kui nägime, et teadusbussi ruumides peab füüsikaüliõpilaste seltsi liikmeskond öö läbi arutelusid õppetööga seonduvates küsimustes. Tudengite aktiivsus on meie-tunde indikaator. Me oleme kogu teaduskonnas korraldanud tudengitega diskussioone, et selgitada välja nende mõtteid õppetöö kohta. Kui tudengid näevad, et nende arvamus loeb, on see kindlasti oluline eeldus, et nende isetegemise tahe areneb. FI direktori roll on seda jätkuvalt toetada.

VS: Ma tuleksin tagasi teaduse juurde. Tuleb tõele au anda, et instituuti sissetulevast rahast toodab väga palju teadus. FI direktori ülesanne on suunata teadustegevust nii, et FI paistaks välja ja oleks konkurentsivõimeline. Kui probleemidest rääkida, siis tuleks parandada direktsiooni ja FI teadusnõukogu koostööd sihtide seadmisel ja instituudist väljaminevate projektide hindamistel. Praegu on tohutu tsentraliseerimine. Isegi nii suur teadus-arendusasutus nagu FI on oma õigustes väga marginaalne nii ülikoolisiseselt kui ka Eesti teadusmaastikul. Instituut ei saa isegi väikese asutusega teaduslepingut teha otse, vaid see käib läbi ülikooli rektoraadi. Neid asju direktor kiiresti muuta ei saa, aga tuleb leida mõttekaaslasi. Mis puutub teaduse juhtimisse, siis direktor peaks eelkõige teadusnõukoguga läbi arutama, kui palju vajab Eesti riik füüsikat. Vastavalt võimalustele tuleks selle eest võidelda kõigil tasanditel. Alates ülikoolist…

JK: …riigikogu ja valitsuseni välja.

VS: Jah, ja miks mitte vaadata suundumusi Euroopa Liidus. Kui on näha, et me erineme oma suundumustes teistest riikidest, siis anda selgelt märku, et midagi on paigast ära. President on andnud märku, et tehnika- ja täppisteadused vajaksid rohkem riiklikku tähelepanu. Seda tuleks õigel ajal ja õiges kohas meelde tuletada, et niiditõmbajad saaksid aru, et ainult suhtekorralduse või vahendustegevusega ei saa Eesti majandust uuele tasemele tõsta.

JK: Instituudi tasandil nimetaksin mina olukorda detsentraliseerimiseks. Olen nõus, et FI teadusnõukogu praktiliselt ei ole arutanud teaduse sisulisi strateegilisi probleeme. Nõukogu rolli tuleb suurendada.

VS: FI teadusnõukogu peaks tegelema suundanäitavate küsimustega oma kompetentsi aladel. Aga miks ma nimetasin protsessi tsentraliseerivaks? Näiteks institutsionaalsete uurimisteemade taotluste esitamise lubamine tuli ülikoolist keskselt ja formaalselt, küsimata instituudi teadusnõukogu arvamust. Paljudes küsimustes instituut tasalülitatakse, see on ülikoolisisene probleem ja tuleneb paljus sellest, et meil on väga erinevad teaduskonnad. Ülikooli juhtimises püütakse nende erinevuste vahel võrdsust tagada, aga nii on tulemuseks ebavõrdsus, sest suured üksused jäävad alaesindatuks. Siiani on olukord, kus ülikooli ühel suuremal instituudil puudub senatis esindatus. Prof Kikase märkus, et mu arutelus oli korraga sees detsentraliseerimine ja tsentreerimine on õige – füüsika instituudi sees tuleks detsentraliseerida, st kuulata rohkem teadusnõukogu, aga instituudi kui teadus- ja arendusasutuse tegevust ülikooli sees surub maha ülikoolisisene tsentraliseerimine.

JK: Olen nõus.

MN: Mina usun teadusrühmade elutsüklisse. Ma usun, et säravate teadlaste ümber koonduvad järgijad ning sellest kasvab välja labor, osakond, võib-olla isegi instituut. Ja töörühmad hääbuvad, kui kaob eestvedaja ning pole järeltulevat põlve. Teadusrühmade kasvamine ja kadumine on normaalne protsess.

Kui rääkida ülikoolikesksusest, siis kuna me maksame keskstruktuuridele nagunii üldkululõivu, siis peaksime püüdma võtta nende panusest nii palju kui annab. Ma arvan, et mõndagi instituudi tugitegevustest võiks tugistruktuuridele üle anda.

Rääkides instituudikesksest strateegilisest juhtimisest, siis teadusnõukogu peaks kokku leppima meie tulemuslikkuse kriteeriumites, kuidas hinnata instituudist väljaminevaid teadusprojekte. Direktori roll teemade hindamises peaks olema tagasihoidlik, tema on käsutäitja, kes jälgib teadusnõukogu kui kollektiivi kokkulepitud strateegilisi suundi. Ma usun, et see on seni olnud ja peaks nii ka jätkuma.

Meil on ennekõike vaja sellist direktorit, kes toimetab efektiivselt ümbritsevas muutuvas olukorras. Kardinaalselt on muutumas õppe rahastamine, teaduse rahastamises tulevad tõukefondid järgmiseks viieks aastaks uute põhimõtetega. Selles olukorras peaks direktor juhtima protsessi nii, et oluline info jõuaks võimalikult kiiresti meie inimesteni, instituudi juht peab väliskeskkonna muutustel silma peal hoidma.

JK: Ilmselt võtab direktor oma meeskonda mõned asedirektorid, et funktsioone jagada.

VS: Järgmisel direktoril seisab ees väga tõsine ekskurss ökonoomikasse, sest instituut on finantskriisis ja ülikool on väga visa meelde tuletama, et kõik üksused peavad endaga ise hakkama saama.

JK: See on tõsine probleem, mida tuleb lahendada koostöös ülikooli juhtkonnaga.

VS: Minule on täiesti arusaamatu see, miks uue füüsikamaja ehitamist, kolimist ja sisustamist ei võiks aidata finantseerida nende kinnisvarade realiseerimisega, mis kolimise järel vabanevad. Instituudi eelarveline miinus on suuresti tekkinud sellest, et ülikoolis ei saada aru, et teatud teadustegevus on ressursimahukam. Üldkululõivu suurendamisega püütakse tasalülitada neid suundi, mis toovad rohkem teadusraha sisse, sisuliselt jagatakse ülikooli sees vahendeid ümber. Ma loodan, et mingil määral saab leevendust sellest, kui tuumiklaborite egiidi all finantseeritakse infrastruktuure tsentraalsemalt.

JK: Keegi ei näe siin ülikooli juhtkonna pahatahtlikkust või füüsikute väljasuretamist, aga kõigile ühesuguse mõõdupuuga arvestamine on olnud lihtsam.

VS: Ma arvan, et ülikooli juhtkonnale tuleks selgemini märku anda, et mitte tugistruktuurid ei peaks valitsema ülikooli, vaid eelkõige instituudid ja teaduskonnad peaksid otsustama, milliseid tugistruktuure nad vajavad ja oma vahenditest finantseerivad.

MN: Tähe ja Riia tänava majade müügist saadud raha peab toetama uue Füüsikumi ehitust. Minu meelest see lähebki ülikooli omafinantseeringuna uue maja ehitusse. Ma tahtsin kommenteerida ka ülikoolisisest raha ümberjagamist. Ülikoolis on õpperaha koefitsiendid tugevalt reaalainete kasuks ja nagu me siin laua taga ütleme, et füüsikutele tehakse liiga, siis samamoodi ja palju kõvema häälega räägivad ka sotsiaalteadlased, et neile tehakse liiga. Siin on uuele direktorile suur väljakutse, sest seni on tulnud õpperahad ministeeriumilt ülikooli RKT järgi. Järgmisest aastast antakse ülikoolile piltlikult üks rahakott ja öeldakse, et jagage ise. Kui küsimus on raha jagamises, läheb kindlasti tuliseks diskussiooniks. FI direktor peab koostöös teiste LOTE instituutide direktorite ja dekaaniga hoolitsema selle eest, et rahajagamises võetaks arvesse meie valdkondlikku eripära. Samas kui me ise arvame, et oleme tublid teadusrahade kokkuajajad, siis ma ei arva, et me absoluutselt ei tohiks toetada teisi valdkondi, millel puuduvad sellised võimalused. Mõnes olukorras võime võtta ka vanema venna positsiooni, kes vaatab, et kogu ülikoolil oleks normaalne ära elada, mitte ainult küüned enda poole hoida.

VS: Me ei saa selliseid küsimusi lahendada hääle kõvaduse järgi, aga oleme realistid, suured miinused hakkasid reaal- ja tehnikateadustes tekkima tänu sellele, et pidevalt suurendati nendel erialadel üldkululõivu. Arvestamata jäeti, et on vaja pidada ülal energiakulukaid seadmeid, mis on pidevalt töös. Näiteks keemiahoones ja paljudes füüsikalaborites on vaja nii suvel kui ka talvel täisvõimsusel töötavaid õhukonditsioneere. Sellised asjad on suur lisakulu.

MN: Kommunaalkulud ei sõltu uuest direktorist, aga meie kõigi jaoks on väga otsustav, kui efektiivne saab olema uus maja. Oleme raskes positsioonis, kui kordub Chemicumi lugu, kus halduskulud oluliselt kasvasid.

JK: On alust loota, et uus maja tuleb efektiivsem kui Chemicum.

VS: Järgmiste aastate eelarved saavad olema väga pingelised. Pinged tekivad nii ülikoolis kui ka ülikoolide vahel, sest praegu ei ole veel väga selget arusaama, mille järgi hakatakse hindama ülikoolide edukust.

Mida ütleksite kokkuvõtteks – miks just teie peaksite saama FI järgmiseks direktoriks?

MN: Mina ei arvagi, et mind peaks valima, sest praegu on FI-s väga tore olukord, kus direktori kohale on kolm väärikat kandidaati. Sõltumata sellest, kes lõpuks direktoriks valitakse, leiame me ühiselt instituudile õige suuna ja ma ei näe direktorikandidaatide nägemustes väga kardinaalseid erinevusi. Ma usun, et direktori roll on olla instituudis mitte teadussuundi otsustav, vaid pigem protsesse koordineeriv institutsioon. Samuti olla väljapoole oma valdkonna eestkõneleja, et kõigis suurtes muutustes oleks instituudis korralik info käepärast. Koostöösse ülikooli tugistruktuuridega usun ma tõenõoliselt rohkem kui mu kaaskandidaadid, aga võib-olla tuleneb see sellest, et ma töötan ise otsapidi ka tugistruktuurides ja näen, et sealsetel inimestel on suur valmidus meid oma võimete piires aidata.

JK: Ma olen Mart Noorma räägituga täiesti nõus. Miks mina võiksin saada FI direktoriks? Kõige otsesem vastus oleks see, et mitmed kolleegid, kellest ma akadeemiliselt väga lugu pean, pöördusid minu poole sellise ettepanekuga. Minu pluss ja miinus on eelkõige minu vanus. Mul on olnud võimalus näha instituudi arengut. Ma olen töötanud nii endises füüsika osakonnas kui ka füüsika instituudis, ma näen eri lähenemisi, mis on vaja kokku viia. Olen kokku puutunud nii teaduse, õppetegevuse kui ka teaduse populariseerimisega. Kes iganes direktoriks saab, peab lootma kollektiivi väga tugevale toetusele. On oluline, et inimesed mõistaksid, mille nimel tegutsetakse ja koonduksid ühiste eesmärkide saavutamiseks.

VS: Mul on väga raske midagi juurde lisada. Kui isiklikus plaanis öelda, siis ega ma ei ole vaimustunud variandist minna akadeemilisest ametist tugistruktuuri. Direktor peab olema täiskohaga administraator. Mulle tekitaks see väga suuri komplikatsioone, kuna mul on viis doktoranti ja mitmed projektid pooleli, aga ma tahan öelda, et esimese valiku teeb ikkagi FI teadusnõukogu.

Ei ole tavaline, et ülikoolis kandideerib struktuuriüksuse juhi kohale rohkem kui üks inimene. Miks on Teie hinnangul FI juhi kohale kolm kandidaati?

Akadeemilise poole inimesed ei ole väga huvitatud administratiivsete (lisa)kohustuste võtmisest ja seetõttu näeme enamasti juhi konkurssidel ühte kandidaati, nagu ka LOTE ülejäänud nelja direktori kohale kandideerimisel. Ilmselt on FI puhul tegemist järgmiste kokkulangemistega:

• FI tugev akadeemiline tase tähendab, et seal on palju akadeemiliselt kõrgel tasemel töötajaid, kes soovivad panustada instituudi arengusse ja on valmis võtma selleks vastutuse;
• direktori erakorraline vahetus seoses Marco Kirmi siirdumisega teadusprorektoriks, mistõttu traditsiooniline uue direktorikandidaadi kooskõlastamine on ära jäänud;
• hoolimata sellest, et FI on juba neli ja pool aastat üks struktuuriüksus, tundub, et jätkub võõristus Riia tänava ja Tähe tänava vahel. Mart Noorma kui pigem Tähe tänava esindaja esilekerkimine aktiveeris kindlasti ka Riia tänava kogukonda.

Millised on Teie hinnangul FI lähiaastate suuremad väljakutsed?

FI lähiaastate suurimate väljakutsetena näen suurema sidususe saavutamist ühiskonnaga, et ükski minister ei julgeks enam öelda, et Eestile piisaks ligi 20 töötavast füüsikust, ja et ka väljaspool akadeemilist kogukonda saadaks aru, millega füüsikud tegelevad. Tõhusamalt on vaja tegeleda FI liidrirolli tagamisega Eesti füüsikas ja ettevõtlussidemete laiendamisega. Ülikoolis on lähim ja tähtsaim eesmärk parandada finantsolukorda. Kindlasti vajab hoolt noorte füüsikute põlvkonna tõhusam integreerimine instituudi tegemistega.

Need eesmärgid on kõne all olnud aastaid ja nendega on viimastel aastatel ka tõhusalt tegeletud, kuid teha on veel palju.

Peeter Burk
professor, loodus- ja tehnoloogiateaduskonna dekaan

FI-l on kõrgharidusreformi tingimustes samasugused küsimused nagu teistelgi instituutidel ja teaduskondadel. Ühelt poolt tuleb tagada kriitiline mass üliõpilasi eestikeelsetel õppekavadel ja nende edasijõudmine. Teisalt peab olema võimalus lisaks väga kvaliteetsele põhiharidusele valida piisavalt uusi kursusi. Peale selle on instituudil vaja leida võõrkeelne nišš, kuhu sooviksid tulla välisüliõpilased. Varem on selleks olnud tahkisefüüsika, mis oleks konkurentsivõimeline ka praegu, arvestades nano- ja teiste kõrgtehnoloogiliste uurimissuundade arengut. Loomulikult on olulised ka keskkonnateemad ja uued nanostruktuursed materjalid ning nende rakendused.

FI teadustaristu on arenenud tormiliselt ja selle efektiivne kasutamine on üks väljakutsetest, mis eeldab ka inimvara arendamist. Uued tänapäevased nanomõõtmes struktuuride uurimismetoodikad vajavad oskusi, mille kohapeal arendamine nõuab aega. Seepärast on vaja otsida järeldoktoreid ja välisteadlasi. Rahvusvahelistumine tähendab ühtlasi uute ebatavaliste ideede juurdevoolu ja lisavõimalusi võrgustumiseks piiritaguste uurimiskeskustega. Eriti oluliseks pean doktorantidele rahvusvaheliste kontaktide loomist.

2014. aastal valmib uus hoone, mille tehnoloogiline sisustamine, kolimine ning kiire õppe- ja teadustöö käivitamine on samuti lähiaastatel oluline.

Edukad interdistsiplinaarsed uurimisprojektid vajavad stardipauku juba täna, et programmi «Horisont 2020» tegemistes edukalt kaasa lüüa. Tähtis on ka teaduse teekaardi objektide jõuline arendamine: nanomaterjalide uuringute taristu (NAMUR) ning Eesti keskkonna observatoorium koostöös teiste riigisiseste ja Soome partneritega. Rahvusvahelised projektid, nagu Eesti kiirekanal MAX-IV sünkrotronkiirguse allikal ja osalemine CERN-i ning ESS-i tegevuses suurendavad Tartu ülikooli ja Eesti nähtavust kogu maailmas.

Marco Kirm
TÜ teadusprorektor, FI direktor 2009–2012 suvi