Eelmise aasta lõpus professor Heidi-Ingrid Maaroosi stipendiumi esmakordse saaja, arstiteaduse 5. aasta üliõpilase Paul-Sander Vahi (24) nimi tasub meelde jätta, sest kõigi eelduste järgi võib temast kunagi saada tunnustatud ortopeed.

Tunnustust on Paul-Sanderile tegelikult jagunud juba praegu. Ei ole tavaline, et 4. aasta arstitudeng esineb suulise ettekandega Põhjamaade ortopeedide föderatsiooni konverentsil või Balti neuroloogide kongressil. Peale selle on tema nimi tõenäoliselt peagi leitav maineka rahvusvahelise ortopeediaajakirja teadusartikli autorite hulgast.

Tallinna inglise kolledži kuldmedaliga lõpetanud noormees teadis juba teises klassis, et temast ei saa arsti. Kuna onu ja vanaisa mõlemad teenisid leiba ortopeedina, teadis Paul-Sander ka, mida töö endast kujutab. «See on nagu puutöö. Saagide, puuride ja kruvikeerajatega tuleb inimese luu terviklikkus taastada. Võtted on väga sarnased,» piltlikustab noormees ning laskub detailsesse ja erialaterminitest kubisevasse kirjeldusse, kuidas tõmbekruvi kasutamise printsiibid on võrreldavad puutööga, kuidas tuleb planeerida rekonstruktiivseid protseduure jne. Paul-Sander räägib sellest kõigest väga kiiresti ja energiliselt, isegi kirglikult.

Kuna keskkoolis oli noormehe lemmikaine inglise keel, sest õpetaja Inge Välja näol oli tegemist erakordselt toreda ja laia silmaringiga inimesega, kaalus ta vahepeal ka ise inglise keele õpetajaks hakkamist. Eriti kui gümnaasiumiosas lisandusid inglise ja ameerika kirjanduse ained, mis talle samuti meeldisid. «Aga siis mõtlesin, et ma olen seda juba õppinud, inimese kohta aga ei teadnud ma koolis sisuliselt mitte midagi. Ülikoolis alustasin anatoomiaga praktiliselt nullist.»

Kui esimesel õppeaastal anti arstitudengitele piltlikult kast inimeste luudega ning kästi kõik luud ja nendega kaasnevad nüansid endile selgeks teha, ehmatas see esiotsa ära: mõelda vaid, hakata inimluid sorteerima. Hiljem harjus loomulikult ära. Õppida tuleb arstiteaduskonnas palju ning tagantjärele on Paul-Sander iseendale tänulik, et ta võttis õppimist alates esimesest semestrist tõsiselt. «Mida paremini sa algprintsiibid selgeks saad, seda lihtsam on hiljem. Põhi peab olema tugev.»

Kuigi Paul-Sander astus arstiteaduskonda plaaniga spetsialiseeruda ortopeediale, hoidis ta siiski meele avatud ning on tutvust teinud teistegi meditsiinivaldkondadega. «Huvitav on olnud kogu aeg, mul ei ole olnud perioode, et üldse ei tahaks seda ala õppida.»

Nüüdseks on ta läbinud kaks praktikat. Eelmisel suvel käis ta Ida-Tallinna keskhaiglas sisehaiguste praktikal. «See oli päris vahva, sisehaiguste huvi mul just ei ole, aga tahtsin saada laia profiiliga kogemuse.» Ja selle ta ka sai, sest õnnestus näha väga erinevaid haigusjuhtumeid. Kirurgia praktika sooritas ta Põhja-Eesti regionaalhaiglas veresoontekirurgias. Paul-Sander meenutab lugupidamisega sealseid arste. «Vaatad, kui palju on neil tööd ja kuidas nad pingele vastu peavad. See on meeletu! Ravitulemused ei ole alati kõige paremad, sest enamasti tuleb ravida vanemate inimeste alajäsemete arterite haigusi.» Noormees möönab, et inimlikult on arstil raske vaadata, kuidas patsiendid ise endi tervist rikuvad, näiteks suitsetamine on peamine jalgade arterite kahjustaja. Seetõttu on teatud erialad meditsiinis emotsionaalselt rasked, arstil tuleb leida iseenda jaoks tasakaal, et säilitada empaatiavõime ja samas kõiki patsientide probleeme mitte liigselt läbi elada. Kui tasakaalu ei leia, on oht kiiresti läbi põleda.

Paremad ravitulemused

Ortopeedia on seevastu noormehe hinnangul arsti jaoks emotsionaalselt kergem, sest arstid näevad sagedamini paremaid ravitulemusi ning patsientide tagasiside on pigem positiivne. Ortopeedi juurde satuvad nii noored kui ka vanemaealised patsiendid, kes enamasti ei põe nn surmatõbe, kuid samas mõjutavad need haigused tõsiselt nende elukvaliteeti. Näiteks käelabas võib kõõlusetupe põletik käe funktsiooni oluliselt häirida, kuigi see võib tunduda väikese probleemina. Ortopeed parandab vea ning patsient saab käega jälle asju haarata. «Kui sa ortopeedina probleemi lahendad, siis on see lahendatud, tüsistusi on suhteliselt vähe ning sa näed kiiresti oma töö tulemust.»

Arsti elukutse juures on lisaks emotsionaalsele poolele keerukas seegi, et valdkonnad, sh ortopeedia, arenevad väga kiiresti. «Kui sul oma eriala vastu sügavamat huvi ei ole, on väga raske hästi hakkama saada, sest elukutse eeldab, et sa lähed pärast tööpäeva lõppu koju ja loed seal uuemat erialast kirjandust edasi.»

Mahukad õpikud

Ortopeedia on meditsiinivaldkonnana väga lai. «Sisuliselt tegelevad ortopeedid inimese kogu kehaga: võivad opereerida esimesest kaelalülist kuni varbani välja,» selgitab Paul-Sander. Seetõttu ortopeedid ka spetsialiseeruvad: näiteks käekirurgiale, lülisambakirurgiale jne. Seni ei ole noormees otsustanud, millele ta spetsialiseeruda soovib, sest kõik tundub põnev. «Mulle on väga meeldinud lülisamba operatsioonid,» lisab ta ning jutustab ilmekalt, kuidas Ida-Tallinna keskhaiglas õnnestus tal näha lahtist lülisambakasvaja lõikust. «Mul on selgelt meeles, kuidas seljalüli täieliku eemaldamise järel oli näha ilma mingisuguse luulise katteta seljaaju, isegi kopsu oli tagantpoolt näha!»

Pärast möödunud aasta kevadisi esinemisi kahel konverentsil kutsus Paul-Sander arstiteaduskonnas kokku ortopeediahuviliste tudengite ringi. Ikka selleks, et erialast lisaks loengutes ja praktika ajal õpitule veelgi enam teada saada. Ringi senisest tegevusest tõstab ta esile dr Alo Rulli ettekannet sellest, kuidas oli töötada kolm kuud Afganistanis asuvas Suurbritannia peamises sõjaväebaasis Camp Bastioni välihaiglas. Paul-Sander kirjeldab elavalt, kuidas sõjakoldes ravivad ortopeedid peamiselt jäsemete vigastusi, kuidas improviseeritud lõhkekehale astudes saadakse nn vihmavarju vigastus ja mille kõige poolest on sõjaväearsti töö teistsugune tavaarsti tööst.

Paul-Sander loodab, et ortopeediaring leiab endale peagi uue juhi, sest ta lõpetab ju varsti õpingud. Ülejärgmisel aastal tahab ta jätkata kindlasti residentuuris. «Kirurgiliste erialade residentuuris oleks eesmärk osaleda võimalikult palju operatsioonidel, saada kogemusi ja teisalt juurde lugeda.» Lugeda tuleb juba praegu palju, sest ortopeedia operatsiooniõpikud on tuhandeid lehekülgi paksud. Maaroosi stipendiumi eest soetas Paul-Sander just meditsiiniraamatuid. Ortopeedia operatsiooniõpiku neli köidet mahutavad endas ligikaudu 7000 lehekülge ja kaaluvad kokku 16 kg. Lisaks sai stipendiumi eest osta veel umbes 9 kg eest muid meditsiiniõpikuid. Kuna ortopeedia areneb väga kiiresti, nagu Paul-Sander mitmel korral rõhutab, valis ta teosed, mis on üldisemad ning kus käsitletakse ohtra pildimaterjaliga eri operatsioonitehnikaid. Praegu huvitub ta lülisamba kirurgiast, aga nendib, et selle ala raamatuid ta ei ostaks. «Ma tean, et selleks ajaks, kui ma võiksin praktiseerima hakata, on need juba vananenud.»

Naudib briti huumorit

Miks otsustas noormees siiski endale stipendiumi eest raamatuid osta? Esiteks on meditsiiniraamatud küllalt kallid, teiseks armastab ta raamatutesse märkmeid teha ning võõraste raamatutega ju ei sobi nii teha. Kolmandaks on hea, kui saab vahetult enne operatsioonile minekut operatsiooniatlasest vastavad tehnikad üle vaadata. Selliseid raamatuid on ühele oma eriala tõsiselt võtvale arstitudengile lihtsalt tarvis.

Õppejõudude jaoks ideaalsel üliõpilasel, kes võtab õpinguid ning teadustööd tõsiselt ning huvitub erialast siiralt, jagub siiski ka mõningal määral vaba aega. Selle sisustab Paul-Sander briti huumori nautimisega, vaadates enamasti inglise komöödiasarju. Inglise keele kallakuga kooli lõpetajana oskab ta hinnata briti koomikute lingvistikal põhinevat teravmeelset huumorit. Praegu on tal pooleli briti koomiku Stephen Fry autobiograafia. Ta möönab, et eesti keeles loeb vähe, peamiselt muidugi uudiseid ja meenub ka viimase eestikeelse raamatuna detsembris loetud Kaur Kenderi «Iseseisvuspäev».

Ilukirjanduse lugemine võimaldab vaimul puhata, sest sealjuures ei ole omaette eesmärk loetut meelde jätta. Lisaks mängib ta tennist ning suviti püüab iga päev rattaga 40–50 km maha sõita. Talviti rattaga sõita ei saa ja seetõttu mängib ta ehk sagedamini kitarri, mida asus õppima juba põhikoolis. Suusatada noormees enda sõnul ei oska, aga mine tea, ehk otsustab ta just selle järgmisena ära õppida.

Mitmekülgne, tulemuslik ja suutlik

Paul-Sander Vahi iseloomustamiseks tõstaksin esile tema saavutusi õppetöös, teadustöös ja ka teaduse populariseerimisel üliõpilaste hulgas. Edukus kõigis nendes valdkondades oli põhjuseks, miks just tema valiti teadustipendiumi kandidaatide hulgast parimaks.

Ta on suurepärane üliõpilane, kui pidada üliõpilase peamiseks kohustuseks hästi õppida ja saada parimaid hindeid. Õppetöös saavutab Paul-Sander Vahi maksimaalseid tulemusi ning võiks arvata, et arstiteaduskonna suure õppekoormuse juures ja heade tulemuste saavutamiseks ei peaks muuks aega jäämagi, kuid Paul-Sander Vahi on väga edukas ka kliinilises teadustöös. Tema teadustöö aspekt – patsientide ravi järjepidev jälgimine ning kaugtulemuste analüüs – annab tulevasele arstile patsientidega tegelemiseks palju juurde. Samas on kliiniline teadustöö aeganõudev ja keeruline teadustöö valdkond, kus peab lisaks teadlasele olema ka hea suhtleja ning arst patsientidele.

Paul-Sander Vahi teadustöö on tulemuslik, sest ta on saanud võimaluse esineda arstiteaduskonna konverentsidel, erialalistel rahvusvahelistel konverentsidel ning oma teadusöö tulemusi publitseerida. Kahtlemata on tal olnud väga hea koostöö oma  juhendajatega.

Paul-Sander Vahi pole oma edusse sulgunud, vaid arendab teadustööd üliõpilaste hulgas laiemalt, juhatades üliõpilaste ortopeedia eriala teadusringi. Teadustöö alustamine üliõpilasena loob eeldused edaspidiseks seotuseks akadeemilise tööga, mis arstiteaduskonnas tähendab tööd arstina, teadustööd ja õpetamist.

Paul-Sander Vahi mitmekülgsus, suutlikkus ning tulemuslikkus väärib tunnustust ja järgimist.

Heidi-Ingrid Maaroos
omanimelise stipendiumifondi asutaja
arstiteaduskonna emeriitprofessor