Tartu ülikooli vabade kunstide kutsutud professor ja Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme jätkab kevadsemestril loengukursusega moodsa maailma sünnist. 1973. aastal TÜ kunstiajaloo suunaga ajaloo eriala lõpetanud Helme tunnistab, et armus modernismi juba ülikoolipäevil.

Vabade kunstide kutsutud professorid on olnud tihti praktikud, kel ei pruugi loengupidamises palju kogemusi olla. Teie olete õpetanud aga juba aastaid nii Tartu ülikooli kui ka Eesti kunstiakadeemia (EKA) tudengeid.

Ma hakkasin Tartus üsna ammu sõjajärgset Eesti kunsti loenguid lugema, sel aastal asendab eesti kunsti loengusari vabade kunstide professorina. EKA-s olen lugenud ka modernismi ja üldist kunstiajalugu, aga viimastel aastatel ainult Eesti kunstiajalugu, sest põhitöö kõrvalt ei jõua nii palju õpetada. Oskus loenguid pidada on tähtis kogemus. Ma usun, et õppejõul on väga lihtne teha aine igavaks: paljud probleemid, mis ennast huvitavad, on nii keerulised ja spetsiifilised, et võivad tunduda suuremale auditooriumile igavad. Akadeemilisuse ja huvitava piiril balansseerimine on väga tähtis. Vaba professori loengud on üks asi, hoopis teine on kitsas erialaloeng, mis on nii ülesehituselt kui ka nõuetelt palju rangem. Mina olen kogu aeg silmas pidanud, et üliõpilane peab tunnetama õppejõu kirge teema vastu. Kursust ei tohi lugeda nii, et üliõpilasel oleks igav.

Kas õppejõud, kes teid Tartus õpetasid, innustasid samuti huvi üles näitama?

Meil olid väga karismaatilised õppejõud: Jaak Kangilaski, Villem Raam, Mart Eller, ajaloos muidugi Herbert Ligi, Helmut Piirimäe. Kõik nn vana kaadri mehed olid väga karismaatilised. Villem Raam oli kindlasti see, kes innustas meid kõiki keskaegset kunsti uurima. Mina tegin oma lõputöö näiteks Karja kirikust, aga juba kirjutamise ajal oli selge, et minust ei saa kunagi keskaja uurijat, lähen pigem moodsa kunsti peale. Jaak Kangilaski luges moodsat kunsti ja tol ajal ei olnud see eriti soositud, samas kõik, mis ei ole soositud, on huvitav. Eks see ole muidugi ka loomuse asi, mulle igatahes meeldis.

Modernism ja keskaeg on ju üsna vastandlikud nähtused?

Mõtlemise ja uurimise metoodika on ikka sarnased. Küsimus on lihtsalt selles, kas uurid kunsti, mis on ajaliselt kaugel ning kättesaadav vaid tekstide ja kunstiteoste kaudu,  või kunsti, mis on kogu aeg sinu ümber. Kõik, mis on seotud kriitika ja elava kunstiga, on samuti väga keeruline, sest rääkida tuleb  inimestest, kes on sinu kõrval, keda sinu jutt võib otseselt mõjutada.  Kunstnikega suhtlemine, nende kritiseerimine on alati õrn teema. Kunstnikku on lihtne paari-kolme sõnaga hävitada. Mulle tundus lõputöö teemat valides, et lihtne on tegeleda nn surnud kunstiga. Tänaseks olen aru saanud, et seal on täpselt sama vastutustunne. Mulle siiski meeldib kaasaeg, sellega seonduv elu ja see, kuidas ümbritsevat mõjutavad ideed tekkisid.

Kuidas erineb kunstikriitika kunsti uurimisest ja selle õpetamisest?

Kindlasti on kriitikale lubatud rohkem subjektiivsust kui kunsti uurijale, eriti õppejõule. Selles töös ei tohi olla voli kritiseerida kunstniku loomingut tema selja taga, eetiline määr ja vastutus on siin väga olulised. Kui näiteks kirjutan artikli, on alati kõigil võimalus mulle vastu vaielda, ka kunstnikul, kellest kirjutan, sest tegu on avaliku diskussiooniga. Loengus seda pole, kaasaegsete kunstnike loomingu analüüs ei saa seetõttu alluda subjektiivsetele maitseotsustustele.

Aga kas õppejõud kiita ja oma lemmikutest rääkida võib?

Ma oleksin pigem ettevaatlik, olen paar korda selle vea teinud. Loengu puhul on tegu ikkagi akadeemilise distsipliiniga. Tuleb säilitada neutraalne vaatepunkt. Igaühel on oma lemmikud, aga see ei tähenda, et peaks nendest rohkem rääkima või oma suhet kuidagi eriti tõsiselt väljendama. «Mulle meeldib» ei ole mingi kriteerium. See, kui mõni kunstnik õppejõule meeldib, ei anna kunstniku loomingule ju tegelikult midagi juurde. Halb kunstnik võib ka meeldida.

Milline võiks siis olla tudengite suhtumine kunsti?

Praegune 3+2 õpe on liiga lühike. Teadmine, mille nad saavad, on nii väike. Praegu pean kogu elementaarse tausta ära rääkima ega jõuagi eriti kaugele. Sel kevadel peaks ilmuma «Eesti kunsti ajaloo» 6. köite 1. osa, mis käsitleb sõjajärgset kunsti kuni seitsmekümnendateni. Seega edaspidi läheb lihtsamaks. Saan tudengitele öelda, et lugege see läbi ja olulisi probleeme  saame loengus või seminaris edasi arutada. Üliõpilasele on see variant kindlasti palju kasulikum.

On ütlus, kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha. Kuidas peaks kunstiuurija sellesse suhtuma?

Moodne kunst on keeruline, see ei ole pildiline ega lihtsalt arusaadav. Samas – missugune periood on lihtsalt arusaadav? Inimestele lihtsalt tundub, et kujutav pilt on selgemini mõistetav. Et tõesti tajuda kunstiajalugu, tuleb teada väga palju. Näiteks meeldib inimestele barokkmaal või hilisem akadeemiline maal. Paljud ei mõtlegi kaugemale pildist, ilusast inimesest, maastikust või dramaatilisest stseenist pildil. Aga seal on veel palju kihte ja vihjeid. Mida üksik pintslilöök tähendab, mis filosoofiast see lähtub, mis seal kõige taga on. Mida suurem on teadmiste pagas, seda rohkem sa näed. Teos muutub sellest ainult rikkamaks. Vast on asi selles, et klassikalise kunsti puhul arvatakse sellest aru saavat, kaasaegse kunsti puhul, mis ju ometi tegeleb meie endi eluga, aga mitte.

Aga kas moodsa kunsti raske defineerimine ei tee seda liiga vabaks?

Kunst ei ole vaba. Postmodernismi järgi piirid puuduvad, need on purustatud, aga ometi on üks vabadus ikka puudu – puudub vabadus astuda piiridest üle! Ma võtsin selle loengukursuse teemaks just modernismi, et näidata, kuidas tänapäeva kunst on üldse kujunenud. Kui näha suuri ideid, sotsiaalseid murranguid, filosoofiat, mässu ja muud, mis seal taga on, on kergem tänapäeva kunstist aru saada.

Mis on modernismi enim mõjutanud? Mida praegu loetaval kursusel välja toote?

Modernism on sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline mõtteviis, mille algust võib otsida juba  valgustusajast. Terve möödunud semestri üritasin neid eri kihte lahata. Modernism on väga vastuoluline nähtus ja mida rohkem uurida, seda keerulisemaks see läheb. Samas on kõik omavahel seotud. See on tõesti masin, kus iga mutrikene mõjutab suurt võlli. Ma räägin moodsast maailmast kunsti seisukohast. Üritan põimida sinna ka muid teooriaid, näiteks filmi ja foto mõjust rääkisime juba natuke eelmisel semestril. Selle kursuse eesmärk ongi vaadata tänapäeva maailma kujunemist läbi kunstniku loomingu ja silmade. See vahekord ei pea olema üks-ühele, kuid see vahekord on ääretult põnev ja selles avanevad sügavutiminekud, mida ainult kunst saab endale lubada.

Missugused olulisemad teemad on teil veel käsitlemata?

Jõuame tudengitega riigi ja võimu küsimuseni, mis oli eriti aktuaalne 1930. aastate keskpaigas. Tuleme selle juurde tagasi, kuidas kunst ja kultuur omavahel suhestuvad. Kindlasti on oluline ka tarbimisühiskonna teke, kunsti suhe tarbimisühiskonda, massikultuuri ja populaarkultuuri teke jne. Popkultuur on olemuslikult väga paindlik, alati kõikjal kohalolev. Vaevalt, et me hakkame loengu ajal kuulama rock’n’roll’i, kuid filmikatkeid vaatame küll. Muusikal oli muidugi selle vaimsuse kandjana suur osa. Teemasid jätkub, aga digitaalkultuurini, mida pean 20. sajandi kolmandaks kõige olulisemaks muutuseks kultuuris, me ei jõua. Ma ei hakka minema 1968. aasta Euroopa kunstirevolutsioonist edasi, need on juba järgmised teemad.

Kunstiga tegelevaid inimesi peetakse sageli boheemideks, kes reegleid ei järgi. Mida teie sellest arvate?

Ma arvan, et see on pigem 19. sajandi romantiline müüt, mis tuli koos impressionistidega. Pariisi boheemlus ja inglise dändilikkus... Ka see oli seotud mässuga kodanliku kultuuri vastu. On kunstnike, kes wannabe’likult tahavad sellised näida ja on mõned, kes ongi boheemlikud ja hoolimatud argimurede ja kohustuste suhtes, seda tüüpi kunstnikke siiski tänapäeval eriti palju ei ole. Süsteem ei võimalda olla ühiskonnast väljas. Pead arvestama maksude ja telefoniarvetega jne. Mina imetlen kunstnikke väga, sest kunstitegemise maailmas ju puudub kindlus. Mitte ainult rahaline, aga ka võimaluste ja edu osas.

Tänapäeva kunstimaailmas on ilmselt vaja tunda reegleid ja nende järgi käituda. Milline on teie kogemus KUMU ja Eesti Kunstimuuseumi direktorina?

Muuseum on suur ja keeruline süsteem, kus muidugi on vaja reegleid. Kunstnikega koos töötades on aga vaja arvestada, et töötadki inimestega, kes ei pruugi sellest reeglistikust midagi teada. Nagu ütlesin, on tänapäeva kunstnikud on üldiselt vähem boheemlased, aga ikka juhtub kõiksugu asju. Näitusel ei saa näiteks  kasutada elemente, mis oleksid vaatajale ebaturvalised, või tuleohtlikud, või tekitavad liigniiskust, ettevaatlik tuleb olla orgaanilise materjaliga jne jne. Alati on tähtis leida kompromiss muuseumi nõudmiste ja kunstniku vahel. Muuseumitöö on mulle õpetanud palju planeerimist, sest muuseum on väga keeruline organism, kus on oluline paljude inimeste koostöö – eeskätt kogud ja neis töötavad inimesed, konservaatorid, näituste puhul lisaks kuraatorile suur meeskond: kujundajad, näitusetehnikud, kirjastusosakond, kommunikatsioon, turundajad jne. Pealegi, muuseum ei tähenda ju ainult näitusi, on väga palju muid ülesandeid. Aja planeerimine ja kommunikatsioon, et kõik töötaks ja areneks, on üsna keeruline. Samuti on oluline iga inimese tööpanuse hindamine, saaliteenindajast tippspetsialistini.

Kuidas võiksid üliõpilased pärast teie kursust kunstimaailma näha?

Mulle meeldiks kontekstipõhine mõtlemine. Et näed, kuidas ja miks asjad on nii arenenud. Kõik on alati seotud ühiskonnaga ja ideedega selles ühiskonnas. Samas - kultuur ei saa olla pelgalt nende protsesside kirjeldaja, ta on samal ajal ka protsesside käivitaja ja looja. Mulle meeldiks mõelda, et üliõpilased tajuvad seda rikkust ja omavahelist seotust, keevat katelt, kust tänapäeva moodne maailm on välja kasvanud. Kaasaeg on alati väga ülbe ja arvab, et just praegu luuakse midagi suurt ja originaalset, aga suur hulk asju, mida praegu tarbime või moodsaks peame,  ei ole üldse uued, vaid sada aastat vanad või veel vanemad. Seda piiri, kus öelda, et täna algas modernism, tegelikult ei olegi. Mulle meeldiks, et üliõpilased mõtleksid keerulistele vahekordadele kunsti ja filosoofia, kunsti ja religiooni, kunsti ja ühiskonna, kunsti ja inimliku dimensiooni üle. Me ju tegelikult ei tea, kus ja kas oli kunst algataja või tagajärg. Aga see on nii vana ja lahenduseta küsimus, et selles loengukursuses me vastust ei otsi.

Sellest kursusest kuuldes ei kulunud otsustamiseks kaua. Olles kunstihuviline, ja eriti huvitatud modernismist ja sellele järgnevatest ilmingutest kunstimaailmas, oli nii teemavalik kui ka õppejõud minu jaoks ääretult paeluvad ning otsus seega kindel. Sirje Helme loengud on põnevad, tulvil infot ning näiteid, olles samas aga hästi jälgitavad ning pikitud meeldivate huumorikildudega. Hõlmatud saavad nii konkreetsed kunstinähtused, nende tagamaad kui ka laiem ajalooline maailmapilt. Helme ilmestab oma loenguid köitva ning hästi valitud videomaterjaliga. Eelmisest semestrist jäigi ehk enim meelde loeng, mis käsitles foto ja kino mõju eelmise sajandivahetuse maalikunstis. Tulevatest teemadest ootan ilmselt suurima põnevusega popkunsti ja tarbimisühiskonda käsitlevat loengut. 

Merle Purre
semiootika ja kultuuriteooria 3. aasta bakalaureusetudeng

Ühegi varasema vabade kunstide professori loengukursusele polnud ma varem sattunud, kuid Sirje Helme puhul klappisid nii aeg kui ka teema. 20. sajandi kunstist on TÜ-s võimalik kuulata professor Kangilaski põnevat loengut, mille loogiliseks jätkuks pidasin Sirje Helme ainekursust. Kuigi teemad osaliselt kattusid, tuleb tõdeda, et professor Helme haare on palju laiem, ulatudes eelmise sajandi teadusmuudatustest psühholoogias ja füüsikas kuni antimaterialistliku filosoofia mõjude analüüsini. Erialadevaheline vaatenurk aitas paremini mõista kunstistiile, mis ei sündinud sugugi tühjast õhust, vaid mille algeid tuleb otsida kunstniku ateljee asemel mõnes Pariisi kohvikus tärganud vestlusest. Igati rikastav loengukursus, mida soovitan kõigil UTTV-s oma silmaga kaeda.

Henri Kõiv
​kirjandus- ja teatriteaduse 2. aasta magistrant

Kursus «Moodne maailm läbi kunstniku silmade» on köitev mitmes mõttes. Esiteks erineb see märgatavalt traditsioonilisest akadeemilisest loengust. Kursus käsitleb eelkõige modernistlikku kunsti- ja kultuurilugu. Sirje Helme läheneb teemale väga mitmekülgselt, puudutades lisaks kujutavale kunstile ka näiteks arhitektuuri ning tuues näiteid filmikunstist ja kirjandusest. Kõik see toimub väga vabas õhkkonnas. Teine põhjus on kindlasti Sirje Helme isiksus, ta on tänase Eesti üks hinnatumaid kunstiteadlasi (ilmselgelt on tegemist ka väga hõivatud inimesega), keda ei ole väga tihti võimalik Tartus esinemas näha. Kuuldes sügisel tema uuest loengusarjast, ei tahtnud jätta sellist võimalust kasutamata. Kõige toredam on aga see, et see kursus ei ole suunatud kitsale ringile. Vastupidiselt, see sobib kõikide eriala tudengitele, kellel on huvi 19.–20. sajandi USA ja Euroopa kultuuri vastu. Helme esitab seda väga arusaadaval ja kergesti mõistetaval moel.

Kadri Asmer
ajaloo 2. aasta magistrant