Tänan Tartu ülikooli Rahvusmõtte komisjoni kõrge auhinna eest, olen selle üle väga rõõmus. Seoses sellega tahan hea sõnaga meenutada armastatud rahvakirjanikku Oskar Lutsu.

Sada aastat on Eesti filmi ajalugu. Sada aastat on ka «Kevade» ilmumisest, mille autor oma kulu ja kirjadega lugeja ette tõi. Kõigepealt tuli lugejamenu, siis menutükk teatrites, küll näidendina, muusikalina ja isegi balletina. Meie panime ta pildikeelde ja «Kevadest» on saanud sajandi rahvafilm. Juba kaks aastat pärast filmi valmimist oli «Kevadest» tehtud 1672 koopiat. Kui palju hiljem on tehtud, kes seda teab!

Nii läks film laia maailma ja tema kaudu on paljud rahvad pisutki osa saanud Eesti rahvuskultuurist.

«Kevade» filmi valmimisel oli aga murepäev, kus lahenduse saabumisel oli roll ka Tartu ülikooli aulal. Kuna sellest teavad üsna vähesed, räägin loo ära.

Oli aasta 1969. Kevadtalvised filmivõtted Palamusel olid tehtud. Maikuus sõitis kogu filmigrupp Tallinna, sest ees ootas kuuajaline ettevalmistusperiood paviljonivõteteks. Lapsed, kes filmimise kõrvalt käisid Palamuse koolis, läksid kodukooli tagasi.

Ühel õnnetul päeval teatas mulle kooli direktor, kus õppis Tootsi osatäitja, et too olevat ilma igasuguse põhjuseta nooremat koolivenda eriti jõhkral kombel peksnud. Päevapealt võtsin ta osa pealt maha. Filmigrupp suhtus mõistvalt. Ka «Tallinnfilmi» direktor toetas mind. Tuli leida uus Toots. Pikkade otsingute tulemusena õnnestus leida Haapsalu lähedalt Taeblast sobiv kandidaat. Valmistasime filmiprooviks «Sahvri stseeni» ja tulemus oli üle ootuste hea.

Aga kui saabus esimene võttepäev, ütles äsjaleitud nooruk osast ära, sest pidavat minema kolhoosi karjaseks, et teenida talveks raha. Mina vastu, et me maksame sulle ju palju rohkem, kui karjas käies saad. «Ei, ma ikka ei saa – mul on kodus kolm rebasepoega. Jahimehed lasid emarebase maha ja nad on minu kasvatada, ma võtan nad karja kaasa.»

Poiss vaatas mulle oma suurte silmadega nii paluvalt otsa ja ma mõistsin – vastu tahtmist ei tule siit midagi välja. Jälle Tootsist ilma, aga aeg läheb.

Viimases hädas helistasin juubelilaulupeo komisjoni, sest oli sada aastat Tartu esimesest laulupeost. Küsisin, kus on kõige rohkem poiste koore. Tartus, oli vastus. Järgmisel päeval pidi ülikooli aulas toimuma poistekooride võistulaulmine. Kui Tallinnfilmi direktorilt autot küsisin, ütles ta: «Sõida. Aga kui Tartust ilma Tootsita tagasi tuled, pean filmitootmise sulgema.»

Olin varakult kohal. Sõelusin poisteridade vahel ülikooli ees ja esimesel korrusel. Üks koori saatjatest küsib minult: «Kas otsite kedagi?». Mina: «Jah.» «Keda?» «Joosep Tootsi!» «Nalja teete või?» «Oh, naljast kaugel!»

Ülikooli aulas esines koor koori järel. Päev kiskus juba õhtusse, aga minu kõrvus kumisesid direktori sõnad: «Kui sa ilma Tootsita Tartust tagasi tuled, siis ...»

Tuli viimane koor Uno Järvela juhatusel. Koor rivistus üles, dirigent andis hääled kätte ja siis äkki jooksis uksest sisse üks hilinenud kooripoiss. See kooripoiss oli Aare Laanemets.

Ei saa ma Lutsust ja tema «Kevadest» üle ega ümber. Ei saa Eesti kirjanikudki. Mati Unt viskas «Oskar Lutsuga lutsu!» ja Andrus Kivirähkil oli «Kevadine Luts!»

Kui kõike arvesse võtta, siis meie rahvakirjanik on nii heldelt andnud – kas ei võiks temagi pronksi valatuna istuda Toomemäe nõlval ja vaadata rändavaid pilvi?

Soovin edu ja õnne Tartu ülikooli perele! Aitäh!

Arvo Kruusement ei saanud osaleda rahvusülikooli aastapäeval möödunud aasta 1. detsembril, ent ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis avaldab käesolevas numbris laureaadi kohandatud kõne, mille ta oleks soovinud ülikooliperele ette kanda auhinna vastuvõtmisel.

Ühtlasi soovib Tartu ülikool Arvo Kruusemendile õnne ja tervist tema 85. sünnipäevaks, mis on 20. aprillil.