Kohates perekonnanime Jagomägi, läheb mõte tavaliselt esimesena maakaartidele ja Regiole.

TÜ-s kartograafiat tudeerinud Priit Jagomägi kinnitab reeglit, ent pigem on mees tuntud vanalaevanduse tulise eestvedaja ning Tartu linna tutvustajana maailmas.

Lodjakojast kostab hoogsat kopsimist, mis annab märku, et mehed töötavad uue kahemastilise lodja kallal. Vahelduseks kirvelöökidele võib ümberkaudsetel puudel kuulda kevadlindude rõkkavat koori. Kõrge veetasemega Emajõgi aga voolab tüüne enesekindlusega ja sarnaneb ses osas lodjaseltsi eestvedaja Priit Jagomäega. Õieti ongi vesi üks neljast ürgelemendist, mis Priidu sõnul on ta elu kõige enam suunanud.

1990. aastal seisis tartlasest Jagomägi valiku ees: kas õppida kõrgkoolis metsandust või geograafiat? Viimase kasuks rääkis mitu eeldust. Nimelt tuli Priidul tänu perekondlikule taustale juba keskkooli ajal Regios kaarte joonistada, mis aitas kaasa ka vabariikliku geograafiaolümpiaadi võidule. See tähendas TÜ-sse sisseastumisel vabastust erialaeksamist. Tagantjärele tõdeb mees, et geograafia ehk täpsemalt kartograafia oli õnnestunud valik, kuna andis elus toimetamiseks piisavalt laia silmaringi. Ja lisab siis naljaga pooleks, et geograafid omavad pindmisi teadmisi maakera pindmistest kihtidest.

Toona tuli geograafiasse pürgijatel läbida tihe konkursisõel, ent sissesaanud moodustasid Priidu sõnul toreda ja tihedalt läbikäiva seltskonna. «Mõni keskendus majandusele, teine loodusele või inimgeograafiale ja kursusel oli ka üks teatrigeograaf,» meenutab Jagomägi. Lisaks ühisüritustele geoloogide ja bioloogidega käisid geograafid ka suvepraktikal ja paljud osalesid üliõpilaste looduskaitseringis. Sestap hindab Jagomägi ülikooli juures võimalust ehitada üles laialdane suhtevõrgustik, millele hilisemas elus toetuda. «Enamik seltskonnast, kellega praegu läbi käin ja lodjaseltsi asju ajan, on paljuski pärit ülikooli ajast,» tunnistab ta.

Oma esimestel õppeaastatel sooritas Jagomägi enamiku aineid hindele 5. Ent pärast ekvaatoripidu, mis tähistas poole stuudiumi läbimist, jäi kool paraku tagaplaanile. «See aeg langes kokku uue vabariigi algusega, kui kõigil oli vaja elu eest rabada, et oma edaspidist elu kindlustada,» lausub mees. Tormilised-segased olud ja uus ettevõtluskeskkond viis Priidu koos kaaslastega hoopis teistsuguste kaartide joonistamiseni kui seni. Peale maakaartide läksid ärikultuuri tekkides siinmail hinda ka visiitkaardid ja muud reklaamtrükised.

Nende tegemiseks vajalik riist- ja tarkvarabaas oli Regios olemas, kuid õige varsti pani Jagomägi kompanjonidega seljad kokku, hangiti trükimasin ja sündis trükifirma Triip. Suur töökoormus tähendas paariks-kolmeks aastaks õpingutest eemalejäämist. Ent segased ajad valitsesid toona ka ülikoolis, kus sessioonipõhine õpe asendus ainepunktide kogumisega. Tänu esimeste aastate pingutusele võis Priit rahulikult lihtsalt hingekirjas edasi tiksuda.

Muheda oleku ja pidevalt voolava jutuga habemikust kartograaf räägib, kuidas ta pärast pausi otsustas õpingute juurde naasta. Oma osa mängis seejuures seltsielu ja ülikooli õppekavadesse jõudnud uued lisaained. Muuhulgas õnnestus tal õppida näiteks massaaži. Lõputööks valis Jagomägi aga maareformi teema, sest vanade maade tagastamine oli toona aktuaalne küsimus. «Uurisin, kuidas leida üles vanad piirid ning milliseid materjale piiride ja kupitsate leidmiseks kasutada, et saaks maa uuesti välja mõõta ja tagastada.» Kui nelja-aastase stuudiumi diplom hoopis kaheksaga lunastatud sai, siirdus Jagomägi kaheks aastaks veel õpetajaõppesse.

Igast otsast veega seotud

Ilmselt on Priit Jagomägi üks neid inimesi, keda esile tuua elukestva õppe musternäitena. Möödunud sajandi lõpuaastal pöördus tema tähelepanu alternatiivenergeetika võimalustele ning mees astus keskkonnatehnoloogia magistrantuuri. «Huvi tekitas hüdroenergeetika ehk täpsemalt vabavoolu elektrijaamad ja nende tehnilised võimalused,» lausub Jagomägi. Nõnda nuputas magistrant tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldaksid kiiret veevoolu kasutades energiat toota ja sai vabavooluturbiinile ka patendi.

Priidu elu ongi olnud pikk flirt veega, mis sai alguse Emajõest: «Olen tegelikult liikunud ühe veega seotud asja juurest teise veega seotud nähtuse juurde.» Esimene lähedane kokkupuude Emajõega oli aerutamistrenn, kus Priit treener Henn Hollo juhendamisel 15 aastat oskusi lihvis. Sellele lisandus veel kümme aastat purjelauasporti ning võistluspurjetamist. Regios aga tuli tal kunagi ühe tööna koostada Eesti vete kaart, millel peal kõik meie järved, jõed ja kraavid.

Eesti ainus lodi Jõmmu kiigub õige märkamatult Emajõe ranna veevoolus. Lodjakojast aga õhkub mõnusat tõrva ja puidu lõhna. Uurin Priidult, mismoodi see vanalaevade vaimustus temas alguse sai. «Kuulsin oma arutamistreenerilt Hollolt, et sellised laevad sõitsid siin Emajõel Teise maailmasõja lõpuni ja sealt teadmine tuli.» Ja just sel hetkel, millalgi 2004. aasta kevadel, tekkis Jagomäes sekundi jooksul kinnisidee ehitada lodi. Tartu rahvusvahelised hansapäevad pidid toimuma järgmisel suvel ja hansalinnaks sai ülikoolilinn kunagi just tänu lodjaliiklusele. «Festivali tulek oli hea põhjus leida rahastajad ja asi käivitada,» meenutab ta nüüd.

2006. aasta kevadel lasti Jõmmu vette ja ehitajate isu proovida kätt ka teiste laevatüüpide juures muudkui kasvas. «Teadmised, tööriistad ja ruumid olid olemas ja saime ka järgmisele laevale finantseeringu,» kirjeldab madrusesärgis mees. Järgmiseks sulpsataski 2009. aasta suvel Emajõe voogudesse viikingilaev Turm, mis kandis samal suvel ka laulupeotuld mööda ajaloolisi siseveeteid. Olles mõlema alusega mööda jõgesid ja järvi seilanud, tean täpselt seda poisilikku ja romantilist põnevust, mida tekitab ületõrvatud ja naksuv-nagiseval laeval viibimine.

Sõit viikingilaeva, lodja või näiteks kalepurjekaga on paljudele justkui lapsepõlveunistuse või muinasjutu täitumine. See on ilmselt ka põhjus, miks looduslodjaretkele tulnud koolilapsed Jõmmu pardale sattudes tihti vaimustusest suisa kilkavad ja mööda alust ringi heegeldavad. Sest mida on üks rauast tehtud Hiiumaa praam väärt ehtsate purjede ja köitega puulaeva kõrval, kus pealegi saab ise laevakella helistada?

Priit räägib, et lodjaseltsi laevastikku kuuluvad käsitsi tahutud haabjas, hulk paate ja praegu tegeleb seltskond kahemastilise lodja ehitamisega. Sellesarnased sõitsid siinseid veeteid mööda paar sajandit tagasi. Tartu vanalaevahuviliste soov on taaselustada veesõidukeid eri ajastutest, väärtustades just siinset pärandit, sest kõiksugu muu maailma vanadest laevadest on mujal juba hulgaliselt koopiaid.

Jagomäe sõnul on seltsilistel plaanis ka Põhjasõja aegse sõjalaeva loomine: «Tartus ehitati 1702–1704 valmis 30 sõjalaeva, aga kogu laevastik sai ühe lahinguga Kantsi kõrtsi juures hukka.» Uue aluse tegemiseks on Rootsi sõjaarhiivist saadud juba kahemastilise brigantiini joonised. Pikemasse perspektiivi kuulub aga Baltimaade esimese ratasauriku Juliane Klementine taasehitamine. Juttude järgi lebab aurik Vasknarva kandis Peipsi järve põhjas ja Priit loodab, et tänu magedale veele on alus küllalt hästi säilinud.

Ideedest tulvil igavene õppija

Ülikooli lõpetamisega Priidu haridustee siiski ei piirdunud ja lodja valmimisel tuli tal taas koolipinki istuda. Kuna Jõmmu mahub reisilaeva määratluse alla, pidi Jagomägi laevajuhi paberite saamiseks kaks aastat õppima mereakadeemia merekooli Tartu osakonnas. Nüüdseks on tema kinnitusel seal vajaliku hariduse omandanud enamik lodjaseltsi liikmetest.

Paadi- ja laevaehitusega seotud tarkust on Jagomägi valmis jagama teistelegi. Ühe projektina on lodjaseltsil kavas aidata noori töötuid tagasi tööle. «See tähendaks, et saaksime aastas 50 noorele laevasõitu ja laeva- ning paadiehitust õpetada.» Lisaks on lodjaseltsi liikmed alates 2008. aastast Jõmmul loodusharidust jaganud. Priidu sõnul on kõik nende madrused ja laevajuhid kõrgema loodusteadusliku haridusega ja valmis tegutsema ka loodusgiidina. Mullu osales Jõmmul toimunud loodusõpperetkedel kokku 5500 inimest.

Ülikooli geograafiaharidust hindab Jagomägi igas plaanis kasulikuks: «Seda on saanud kasutada laevasõidul, seletades õuesõppijatele, kust kuhu jõed voolavad ja kuidas vesi looduses liigub.» Samuti on marjaks kulunud kartograafiateadmised, sest aluse manööverdamisel on hea teada jõgede langust ja sedagi, kus saab sõita laevaga ja kus pigem paadiga.

Praegu üritab ta kaaslastega tundma õppida Emajõe põhja. «Oleme Käreverest Ihasteni saanud täpse pildi kõigist uppunud laevadest ning paatidest ja nüüd on plaanis neid lähemalt uurida,» räägib Jagomägi õhinal. Asi seisneb selles, et vana paadi järgi on palju lihtsam ja huvitavam ehitada, kuna vanema aja aluste kohta pole säilinud mudeleid ega jooniseid.

Paistab, et ambitsioonikatest ideedest Priidul puudust juba ei tule. Muuhulgas unistab ta lodjapargi rajamisest, täppisteaduste- ja loodushariduskeskuse avamisest Kantsil, Alam-Pedjal niidetud heina vedamisest jõge mööda Ilmatsalu koostootmisjaama, jõetrammi käivitamisest Tartus ja veel paljust muust. Kõik tegemised aga on üht või teistpidi ikka seotud veega. Ja nagu ütleb eesti rahva vanasõnagi, siis: «Vesi palju jõudu annab, vesi suuri laevu kannab.»