Minu reis Jaapanisse algas eelmise aasta sügisel ühel pärastlõunasel päeval Tallinna lennujaamas küsimusega «Fiji?!».

Mul võttis veidi aega, enne kui aru sain, et see oli asukoht, kuhu taheti Sapporo asemel saata mu pagas. Mõninga veenmise järel sain kohvri endaga siiski samasse riiki ja praeguseks olen elanud üle kaheksa kuu Jaapani kõige põhjapoolsemal saarel, kahe miljoni inimesega linnas nimega Sapporo.

Programm, millest ma osa võtan, HUSTEP (Hokkaido University Short-Term Exchange Program), koondab ligi 50 tudengit üle maailma. See on loonud ideaalse rahvusvahelise keskkonna, kus kõigi taust on piisavalt erinev ja igast suhtlusolukorrast on võimalik õppida midagi uut.

Arstiteaduse erialal on üsna keeruline kanda välismaal läbitud ained üle oma õppekavasse. Minu jaoks oli kõik palju lihtsam, sest ainete ülekandmise soovi mul polnud. Olen saanud end siin pühendada jaapani keele õpingutele (7 tundi nädalas) ja teiste valdkondade ainetele, millega mul muidu sellel määral kokkupuudet poleks olnud: eetikale, juhtimisele, lingvistikale, Jaapani ajaloole ja kultuurile. Üks mu alanud semestri lemmikaineid on näiteks luule. Tõesti, poleks arvanud, et ühele luuletusele saab nii mitmel eri moel läheneda.

Ma pole ka täielikult meditsiinist kaugenenud, pigem vastupidi, saan siin tegeleda oma põhilise huviala, onkoloogiaga. Julgesin enne Jaapanisse tulekut suurelt unistada ja mainida oma avaldustes ära ühe maailmatasemel professori nime: Hiroki Shirato. Ja suur oli minu üllatus (ning aukartus), kui nägin, et ta oli määratud mu juhendajaks. Loomulikult tegelevad peale tema minuga mitmed teisedki inimesed, kuid ma olen professor Shirato ja kohalike arstitudengitega osalenud onkoloogia tsükli raames osakonna ringkäikudel ja inglise keelsetel loengutel.

Tänu mu professorile, kes juhib prootonkiiritusteraapiat arendavat meeskonda, sain ma osaleda ka temaatilisel rahvusvahelisel konverentsil ning külastasin hiljuti uusimat prootonkiiritusteraapia keskust, mida on juba paar aastat ette valmistatud ja mis alates

järgmisest aastast võtab vastu ka patsiente. Seal ootas mind ees 125 tonni puhast ilu ja kõrgtehnoloogiat. Lihtsamalt seletatuna: ma olen väga õigel ajal väga õiges kohas!

Peale selle on mul siin võimalus teha osaajaga tööd teaduri assistendina. Sisuliselt tähendab see palju MRT-ülesvõtteid, mida analüüsida, palju tabeleid ja tööd mitmete põnevate programmidega. Põnevust lisab juurde see, et andmetöötluse juures on enamik programmide menüüdest jaapani keeles.

Kui akadeemilist elu puudutav vastab täielikult minu ootustele ja enamjaolt ületab neid, ei osanud ma ette kujutada, et sõites aastaks Jaapani põhjaossa õppima, leian end ühel hetkel subtroopilisest koopast, segaduses nahkhiir minu suunas sööstmas.

Sööstmas on võib-olla liiga lahke ja sihipärane kirjeldus ühele ehmunud nahkhiirele, aga algas asi Eestist ja kaljuronimisest. Nimelt ei saanud ma Eestis alustatud ronimisharrastust kerge südamega jätta ja nii tulin ma ka siia, kohvris oma ronimisvöö ja kaks paari ronimissusse. See huvi viis mind omakorda kokku inimestega Hokkaido ülikooli seiklusklubist. Nendega koos leidsin end ühel hetkel Okinawalt koopaid avastamas (caving, 洞窟探検).

See on imeline kogemus, eriti subtroopikas, kus hämaraid, rõskeid ja põnevate reljeefidega koobaste põhju katavad kogu ulatuses merekarbid ja keset seda kõike on võimalik (soovitatavalt piisavalt ohutustehnikat rakendades) uurida ja avastada. Ka eelmainitud nahkhiir ei olnud midagi niivõrd harukordset, neid oli seal koobastes küllalt. Loomake jäi eriti hästi meelde oma eriliselt fikseeritud liikumissuuna tõttu, mille sihiks oli minu pea. Ometi läks siiski kõik hästi ja ta rahunes varsti pärast pealampide kustutamist.

Mis puudutab kohalikku elu-olu ja kultuuri, siis teadsin Jaapani kohta mõningaid tähtsaid aspekte, kuid olukorra täit ilu, valu ja võlu sain tunda alles siin olles.

Ma olin teadlik Jaapanis valitsevast kollektivismist, harmooniast ja hierarhilisest ühiskonnast. Praeguseks tundub väga palju sellest ka loomulik, kuid on hetki, kus ma pean kontrollima oma soovi kellegagi otse rääkida.

Lihtne näide pärineb ühe mu välismaalasest professori aastatetagusest kogemusest lärmaka naabriga. Tudengist naaber oli nimelt iga õhtu pidusid pidanud, vahel ka kella kolmeni öösel. Kui professor ühel õhtul tema ukse taha läks ja proovis probleemi ise lahendada, sai ta hiljem majahalduri käest pahandada. Küll aga lõppesid varsti peod.

Kui mu õppejõud läks hiljem majahaldurit selle eest tänama, et ta poisiga rääkinud oli, ei saanud too aru, millest jutt. Nimelt ei olnud ta poisile midagi öelnud, selle asemel helistas ta tudengi emale, ema rääkis poisi isaga ja isa omakorda helistas pojale ja ütles, et ta jama ära lõpetaks. Sarnaselt toimib siin suur osa asjaajamisest ja suhtlusest. Äärmiselt tähtis on otsese konfrontatsiooni vältimine ning mida suurema ringiga saab situatsioonile läheneda, seda parem ja viisakam.

Samuti eelistatakse mitte otse välja öelda negatiivseid asju, eriti käib see keeldumise kohta. Lihtne situatsioon: kui keegi kutsub mind suvalisele koosviibimisele, kuhu ma ei saa tol hetkel minna, piisab sellest, kui öelda «今はちょっと。。(imawa chotto…)» ja jätta lause lõpetamata. Otsetõlkes tähendab see: «praegu on natuke...». Sisuline tähendus võib varieeruda sellest, et momendil tõesti ei ole aega, kuni vabalt valitud (välja ütlemata) ebaviisakusteni.

Teise kultuuritaustaga inimesele võib selline olukordade ümber nurga lahendamine tunduda esialgu väsitav. Rääkimata sellest, et kohalikega võib tekkida rohkelt arusaamatusi. Aga lõppkokkuvõttes on selle tulemusena võimalik viibida tõepoolest harmoonilises keskkonnas, kus on ka märksa vähem olelusvõitlust, kui lääne kultuuris.

Üks meeldivamaid aspekte, mis ma olen siit üle võtnud ja mille vaimus tahaksin ka edaspidi tegutseda on «がんばって！» (ganbatte) ja sellest lähtuv mõtteviis. Sisuliselt on tegu fraasiga, mida öeldakse üsna tihti ja mis tähendab «anna oma parim! » aga ka «võitle! / pea vastu!» (viimased kaks spordivõistluste kontekstis). See on võrdväärses tähenduses sellega, mida Eestis mõeldakse, kui soovitakse edu enne eksamit, tööintervjuud jmt.

Filmides tõlgitakse see tihtipeale ümber edu soovimiseks, kuid mulle tundub, et sellega kaotatakse meelevaldselt ära väga tähtis kultuuriline aspekt. Nimelt võivad edu ja õnn tõesti mõnes situatsioonis rolli mängida, aga on see roll nüüd tõesti nii suur?

Nüüdseks olen ma selle jaapanikeelse fraasiga nii ära harjunud, et mullegi tundub märksa loogilisem öelda kellegi julgustuseks: «anna endast parim». Sellel ei ole ka kuidagi patroniseerivalt hõngu, tegu on tõesti kõige heasoovlikuma julgustusega, mis kõlab iga päev sõprade, õppejõudude, tudengite ja töökaaslaste vahel.

Sama soovin ka lugejatele: andke endast parim!

Tegutsedes tuttavas süsteemis, käies kursuse- või töökaaslastega koos sama rada, mis on viimseni välja timmitud, võib tunduda hirmutav avada uus uks ja maailm ning jätta mõneks ajaks selja taha see, mis on tuttav ja turvaline. Ma julgustan kõiki seda ust siiski avama ja riskima. Nii võib tekkida koht, kust lõpuks mingis mõttes enam ei lahkugi, tekivad inimesed, kelle tegemistele jääd enne uinumist mõtlema, tänavad, mis saavad enda omaks ja millel taas kõndimist peab võib-olla veidi kauem ootama, kui tahaks.

Ja ega pärast sellist teekonda saagi enam sama teed tagasi tulla, aga ma arvan, et ka see on hea ja seikluse osa. Ootan põnevusega Eesti taasavastamist, mis mul paari kuu pärast ees seisab.