Väärtuste uurija Henrik Dobewall aitas vaidlustada kandva idee, nagu muutuks õnne- ja rahulolutunne inimese eluea jooksul universaalselt.

Ameerika vananemise-uurijate (Angelina Sutin jt) märtsikuises artiklis ajakirjas Psychological Science joonistub välja tinglik «Suure Depressiooni kohort»: 1930ndate majanduskriisis üles kasvanud haritud eakaaslased, kelle rahulolu- ja õnnetunne jäi ka edasises elus madalamaks kui hiljem sündinutel.

Henrik Dobewall, psühholoog ja sotsioloog, mõtleb hüpoteesidele, kuidas inimeste väärtused eluea jooksul muutuvad või püsima jäävad. Ja mõtleb ka 2008. aasta kriisile Euroopas.

«Mulle kui praegu samas vanuserühmas olijale on see šokeeriv,» ütleb ta. «Kui noorte majandusolud ei muutu, võime tõesti silmitsi jääda terve vanuserühma vähem õnnelike inimestega – ja nii ka vähem tolerantsete inimestega. See on väga kurb, aga väga realistlik tulem.»

Motivatsioon

Augusti lõpul psühholoogia instituudis kaitstud doktoritöös uuris Dobewall õige mitmest tahust inimeste väärtusi ja subjektiivset heaolu: hinnanguid õnnelikkusele ja eluga rahulolule.

Laialt omaks võetud tees joonistab subjektiivse heaolu U-kujulise kõverana: elukaare keskel näevad inimesed oma elu tumedamates toonides kui nooremas või vanemas eas. Paari aasta eest näitas Dobewall koos oma juhendaja Anu Realoga 27 aastat ja ligi 40 000 vastajat hõlmanud koondandmestiku põhjal, et kerge U-kõver peab tõepoolest paika Eestis ja Lätis, aga mitte Soomes ja Rootsis.

Seega löödi idee universaalsest eluga rahulolu trajektoorist kõikuma. Bioloogilisest vanusest enam näikse inimese õnnetunnet seejuures mõjutavat ajastu ja sünnikohort: eakaaslased ning olud, milles ta üles kasvab ja elab.

Nii näiteks hakkab subjektiivne heaolu praeguses Eestis uuesti suurenema 60. eluaasta ringis (ent jääb siiski selgelt madalamale tasemele kui noorte puhul).

«Inimesed ei oota Eestis väga pikka eluiga, ja kes juba on üle kuuekümne...,» mõtiskleb Dobewall. «Noorte puhul on see teistpidi: nad on õnnelikud, õnnelikumad kui vanad, kuna lihtsalt ei tea veel, mida elult oodata. Ja samas pole neil ka [vanadega võrreldavat] «Nõukogude aja mälu».»

Samas, 2010/2011. aasta Eesti inimarengu aruande tarvis näitasid Realo ja Dobewall ära ka Eesti tööealiste noorte heaolutunde järsu vähenemise viimase majanduskriisi ajal.

«Kogu selle tööga õnnestus meil näidata, kuidas väga veenev hüpotees, subjektiivse heaolu U-kõver, võib kultuuriliselt hälbida,» räägib Dobewall. «Võtta tugev seisukoht hoolikalt tehtud uurimusega oli minu jaoks väga motiveeriv.»

Hälbiv Eesti

Dobewall on sakslane, õppinud enne Eestit Göttingenis, ent elab praegu Soomes. Eesti kultuurilist hälbimist, võrreldes tuttavate teooriatega, märkas Dobewall juba siis, kui ta Tartusse magistrantuuri astus. «Olin sellest tõesti vaimustatud: teooriad, mida olin õppinud, toimivad siin teisiti. Pidin hästi mõistma ka ühiskonda, et aru saada, miks on Eesti inimesed väärtuste skaalal madalal tolerantsi, aga ka eneseväljenduslikkuse osas. Nägin, et majanduslikust arengust üksi selle seletamiseks ei piisa.»

Magistrandina huvitas teda, kuivõrd on siinsed inimesed, nii eestlased kui ka venelased, valmis ajaloolisest identiteedist ja väärtustest loobuma? Kui tugevad on väärtuste stereotüübid?

«Väärtustest räägiti Eestis palju,» mõtiskleb Dobewall. «Need olid siin kuidagi rohkem «kohal» kui Saksamaal.»

Tema ise nokitses doktorandina hüpoteesidega inimese väärtuste ja heaolu minapildi usaldusväärsusest. Teisisõnu oleme iseendale hinnangut andes kallutatud või salgame selle teema üldse maha. Dobewall leidis, et üsna usaldusliku pildi võivad siin aga luua teised inimesed: enda ja teiste hinnangute erinevus enamiku meie isiksuse seadumuste ning väärtuste puhul langeb üsna hästi kokku.

See kahe uurimuse pinnalt tehtud järeldus tugines osalt tuhatkonnale geenivaramu doonorile, osalt aga vaid paarisajale tudengist vastajale. Kuidas lahendab Dobewall statistikuna küsimuse, kuivõrd ikkagi peegeldavad korrelatiivsed mudelid, mida ta leiab, päris elu?

«Muidugi, mina ei jälgi inimesi aja jooksul, vaatlen väärtuste ja heaolu hinnanguid vaid ühest ajahetkest. Lõpuks jääb korrelatsioon ja teooria. Tegelikult arvas ka siin üks retsensent, et võib-olla on kogu meie seos liiga põhjuslik. See, mida keegi teine mõtleb meie heaolust, võib mõjutada seda, mida ise mõtleme oma isiksusest – ja meie hinnang kellegi teise isiksusele võib tugineda hinnangule tema heaolu kohta,» nendib ta.

Ka näiteks väärtuste ja käitumise seotust pole tõepoolest lihtne laiahaardeliselt uurida.

Teisest küljest on Tartus psühholoogidel tubli koostöö geneetikutega. Näiteks Ameerika ülikoolides jääbki enda ja teiste hinnangute kokkulangevuse uurimine enamasti pisikeste tudengivalimite peale – nagu ka palju muud psühholoogiateadust. «Eestis on ikka ja jälle 1000‒2000 vastajat, täiesti esinduslik valim. Tähelepanuväärne, kuidas siin andmeid kogutakse.»

Lõpuks imestab Dobewall, et on säärast vastandamist – statistika versus päris elu – tihti just Eestis kuulnud.

Haritud Lääs

Siiski töötlen amatöör-atesteerijana Dobewalli edasi.

Oma doktoritöö kõige teoreetilisemas osas vaatles ta Iisraeli sotsiaalpsühholoogi Shalom Schwartzi ja ameeriklase Ronald Ingleharti väärtusteooriate ühisosa. Schwartz joonistas 1990. aastate algul värvipaleti-sarnased skeemid kümne individuaalse ja seitsme kultuurilise väärtusega. Inglehart tõmbas juba varem kaks kultuurilist telge: ilmalik-ratsionaalse vastandina traditsionaalsele ning ja eneseväljenduslikkuse vastandina ellujäämisele. Mõlema teadlase kümmet edukamat artiklit oli maikuise Google Scholari järgi kokku tsiteeritud enam kui 46 000 korda, viitab Dobewall oma doktoritöös. (Ja, muide, mõlemad on viimaste aastate jooksul esinenud ka Tartus.)

Nüüd näitas Dobewall, et Schwartzi ja Ingleharti väärtusteooriad kattuvad vaid ühe telje lõikes, mis laias laastus väljendab ühiskondade individualistlikke-kollektivistlikke suundumusi. Teisisõnu oleks uurijail ka edaspidi tark jätkata mõlema väärtusmudeli kasutamist.

Ka Dobewall ise oli kaasautoriks uurimusele sellest, kuidas Schwartzi palett-skeem vähemarenenud riikidesse alati ei sobi. Ning minagi leidsin kiirelt näiteks tänavu ajakirjas Asian Journal of Social Psychology avaldatud töö, kus Malaisias töötav uurija Man Li Gu pakkus Ingleharti traditsionaalse-ratsionaalse telje asenduseks-täienduseks välja «konfutsiaanliku isikutevaheliste suhete indeksi». Põhjus: paistab, et Hiina sisemaal Ingleharti mõõdik üheselt ei toimi.

Kas see ei viita, et need universaalsust taotlevad väärtusmudelid hõlmavad ikkagi pigem läänelikku alateadvust?

«Professor Heinrich ütles väga selgelt, et suurem osa teadust tehakse niinimetatud «veidrate inimeste» peal: haritud lääne inimesed,» mõtiskleb Dobewall. (veider ehk WEIRD on sõnamäng: lühend väljendist «from Western, educated, industrialized, rich and democratic»; mõiste, mille pakkusid 2010. aastal ajakirjas Nature välja Briti Columbia ülikooli psühholoogid Joe Heinrich, Steven J. Heine ja Ara Norenzaya. – toim).

Samas suudavad Ingleharti kaks väärtustelge seletada ligikaudu 2/3 riikide vahelisest variatiivsusest, ning on 1981. aastast olnud kasutusel Maailma Väärtuste Uuringus, mille valim hõlmab ligi sadat riiki. Schwartzi mudelit kasutab omakorda kümnekonna aasta eest alustatud Euroopa Sotsiaaluuring. Suured andmehulgad, mida on hõlbus leida.

«Muidugi on asjad moes ja moest ära – ja, tõesti, praegustel konverentsidel ei ole päevagi, kus Schwartzi teooriast ei kuuleks,» räägib Dobewall. «Ingleharti telgedega saab samas jälgida ajaloolisi trende. Teised teooriad, tegelikult ka Schwartzi oma, peavad selle alles saavutama.»

Ning: eks jõuavad ka alternatiivsed väärtuste skaalad lõpuks ikka schwartziliku ringskeemini, leiab ta.

«Võib ju millegi nime muuta – aga iva ja mõistetagune konstruktsioon on vist ikkagi seesama. Kuigi hälbed või ka uued välja pakutud dimensioonid on muidugi väga huvitavad.»

Sillad

Ronald Inglehart pakub, et väärtuste tuum vormub varases teismeeas – jäädes seega kogu eluks paljuski peegeldama olusid (sealhulgas majanduslikke olusid), milles kasvasime. Schwartz vaidleb vastu: selgelt hedonistlik ja egoistlik teismeline taandub vananedes ikkagi heldeks konservatiiviks.

«Ingleharti järgi peaks uus põlvkond looma täiesti uue pildi – juba praegu saan öelda, et see ei ole alati nii. Samas on ka noored muutunud konservatiivsemaks kui varem,» räägib Dobewall.

Lähikuudel kavatsebki Dobewall vaevata end peamiselt just selle küsimusega: kuidas inimesed, eri aegadel ja eri oludes, ikkagi väärtuste osas üles kasvavad. Elab Soomes, ent ei kao siiski päriselt ka Eestile, aidates TÜ psühholoog Toivo Aavikut arstide väärtuste ja tervise üldise väärtustamise uurimisel. «Teadlaseks kujunenud olen ikkagi Eestis.»

Ennekõike huvitab Dobewalli küsimus, mis inimesi ühiskondadena koos hoiab. «Väärtused võimaldavad küsida, kuidas ühiskond hakkab välja nägema,» mõtiskleb ta. «Just sellepärast on need nii huvitavad. Teisest küljest aitavad väärtused sildu luua. Käitumist juhivad stereotüübid. Stereotüübid on ka väärtustel, ja väärtuste põhjal tehakse inimeste kohta järeldusi. Teadlastena saame näidata – ja peamegi näitama –, et tihti ei ole see, mida teistest arvame, lihtsalt õige.»