Nelja augustinädala jooksul aitasid Tartu ülikooli kliinikumi arste 19 välistudengit. 

Süvaanalüüsi toimunust pakuvad günekoloogid Carlo Romani ja Irina Mössinger. Carlo on Itaaliast, kiitsakas ja räägib hoolega – aga ka kuulab. Ja ütleb, et võtab Tartusse tulekut ennekõike elukogemusena. Pisike pragmaatiline sakslanna Irina toimib hästi Carlot tasakaalustava elemendina. Mõlemad on 23 aastat vanad ja arstiõppes alustamas viiendat aastat.

Sireenid

Carlo: Lähed erakorralise meditsiini osakonda ja seal ei ole mitte kedagi. 20 voodit – olen näinud, kui kõik need olid tühjad. Sireene ei kuule. Itaalias, minu haigla EMO-s, on tohutu segadus, sireenid undavad kogu aeg – muidugi, linnas on 800 000 elanikku ja haigla palju suurem. Aga teil, come on, ülikoolihaigla EMO-s ei mingeid sireene?

Irina: Minu ülikoolilinn on 100 000 elanikuga, aga haiglahooneid täis. Siin tahtsin ühte operatsioonitoimingut teha teistmoodi ja arst vastas: saab küll, aga vajalikud asjad on mujal. Haigla tundub tõesti väike ja võib-olla vähem varustatud kui Saksa haiglad.

Sookvoodid

Irina: Tegin operatsioonidel mõned õmblused. Aga rohkem lihtsalt vaatasin arsti kõrval, sünnitusel või vastuvõtul. Ei olegi ju mõtet minna patsiendi juurde visiidile, kui temast aru ei saa.

Carlo: «Tere», «aitah» – minu kogu võimalik keeleline kontakt. Samas, mitut meest sa siin günekoloogias näed?

Irina: Kolme, kellest üks läks vist ära? Nüüd siis kaks ja umbes 17 naist. Saksamaal ja ilmselt ka Itaalias on vastupidi: võib-olla 60% või rohkem mehi .

Carlo: Mul lubasid ainult kolm naist visiidi juures olla. Tavalise sünnituse ajal ütles naise abikaasa, et palun mine välja. See on suur erinevus Itaaliaga: seal arst ei küsi patsiendilt, kas tudeng võib ruumi jääda. Ülikoolihaigla – järelikult vähemalt normaalolukorras ta peab jääma ja õppima! Eestis jookseb naine ära, kui teab, et peab mulle tere ütlema ja siis viie minuti pärast lahti riietuma.

Irina: Võib-olla on see lihtsalt tüüpiline probleem günekoloogias? Kui mina oleksin patsient ja minu ümber kolm tudengit, kellest keegi ennast ei tutvusta, midagi küsida ei oska... Samas, muidugi, mind naisena normaalse sünnituse juurest kõrvale ei jäetud. Isegi öeldi, et tore, tudengid peavad jääma ja õppima.

Saksa jalgratas

Carlo: Aga ühte asja saab siin rohkem teha: operatsiooni assisteerida. Olen operatsioonis «sees». Kas või hoian midagi, aitan. Itaalias seda ei juhtu, seal jäetakse tudeng pigem kõrvale kui probleem, mis teeb töö aeglasemaks. Siin arstid aitavad ja juhendavad hea meelega. Vähehaaval kutsuvad sind ligi. Võib-olla pole piisavalt varustust, haigla on väike – aga on sõbralikud inimesed, kes õpetavad. See on hoopis tähtsam.

Irina: Saksamaal on tavaline, et patsiendi juures tutvustad end ja pigistad kätt. Siin ei ole ma seda kordagi näinud. Samas ma tõesti üllatusin oma esimesel operatsioonil: kõik olid nii kenad. Õde ütles lihtsalt: «Võid siin istuda, hoia seda...» Saksmaal saadakse kohe pahaseks, kui unustad ennast esitleda. Eriti kirurgias on seal hierarhia minu meelest väga tugev. Jalgratta-printsiip: surud neid, kes on sinust madalamal ja oled kühmus nende ees, kes on kõrgemal.

Saksa arstid on karjääri mõttes väga ambitsioonikad. Nagu öeldakse arstide ja tudengite kohta: «Halbgott in Weiß» (valges kitlis pooljumal – toim).

Carlo: Küsisin Eestis ühelt füsioterapeudilt: miks sa tahad arstiks saada? Tead ju, et selle eest siin hästi ei maksta. Meditsiiniline ori, kes selleks jääb. Ta ütles: pole tähtis, mulle meeldib inimesi aidata. Ja 95% vastab siin niimoodi. Minu meelest töötavad inimesed siin selleks, et elus püsida, mitte vastupidi.

Kõige paus

Irina: Siin tulevad kõik tööle kell kaheksa. Siis on kohvipaus ja kell üheksa patsiendid ja töö lõppeb vist kolme paiku. Saksamaal töötatakse kaheksast tihedalt nelja-poole viieni, mõned ei jõua lõunale... Väljastpoolt näib, nagu töötaksid nad rohkem.

Carlo: Ole nüüd, kohvipaus on mõistlik. Minu kodus on kohvipaus, suitsupaus, kõige paus...! Itaalias algab kõik segadusest. Teeme kohe seda-seda-seda – aga tulemusena on raisatud veidi liiga palju raha ja liiga palju energiat. Eestis võetakse aega ja minnakse siis selgemalt asja kallale. Ka arstid on rahulikumad, isegi kui tööd ongi vähem. Ja kui arst ei ole pinges, siis ka mina tema kõrval mitte ja ma õpin rohkem.

Kurgid

Carlo: Ülekaalulisi on teil vähe, kuu aja jooksul olen näinud ehk 1–2 korda. Tundub, et elustiil on parem. Ja vaata Eestis lauale: õunad, tomatid, kurgid. Itaalias on šokolaadid, koogid, igasugune jama. Tõesti, ma ei ole elus näinud nii palju kurke! Sööte neid nagu mina söön croissant’i!

Eelistades keskkonda, kus on vähem «teravaid küünarnukke», plaanib Carlo kindlalt Eestisse tagasi tulla, praktikavahetusse Erasmusega. Irina on mõelnud õpingute viimasel, praktika-aastal minna Soome.

20 aastat arstivahetust

Igasuvist arstitudengite vahetusprogrammi korraldab üleilmne arstitudengite ühendus IFMSA, mis sajakonna riigi ja 1,2 miljoni tudengiga on ühtlasi üks maailma suurimaid üliõpilasorganisatsioone. Meil saab selle liikmeks iga Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi (EAÜS) liige.

Tudengeid vahetatakse umbes kuuks ajaks: Eestisse saabub sama palju ja samade riikide tudengeid, kui siit välja läheb, ent ühest riigist mitte rohkem kui kaks. Nii toimetavad Tartu arstiüliõpilased praegu Kesk-Euroopa ja Venemaa kõrval ka näiteks Palestiinas, Türgis ja Sudaanis. (Eestisse jäid Sudaani tudengid viisaprobleemide tõttu siiski tulemata.)

Tartusse saabunud välistudengid assisteerivad günekoloogide juures, aga ka näiteks TÜ kardioloogia- ja kopsukliinikus. Ülesannete eest hoolitsevad kohapealsed arstid ning tavaliselt lõppeb praktikapäev lõuna paiku.

«Eelistame kirurgiat, kuna seal on vähem patsiendiga suhtlemist,» rääkis vahetusprogrammi Eesti-poolne vedaja, kuuendat arstiõpingute aastat alustav Märt Raud võimalikele keeleprobleemidele viidates. «Samas peab tõdema, et suvel teevad mitu kirurgiaosakonda ainult erakorralisi lõikusi.»

Eesti on IFMSA liige 1993. aastast ning ka vahetusprogrammil siin seega pikk minevik. Praegu on EAÜS-il vahetuslepingud 12 riigiga.