Masinõppe kaasprofessori Meelis Kulli akadeemiline loeng rahvusülikooli 105. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2024.

Me ei tea tulevikku, kuigi vahest tahaks teada. Paraku on tulevik määramatuse udus, vast praegu rohkemgi kui mõni aasta tagasi.

Määramatust põhjustab näiteks see, et üksikust sündmusest võib muutuda palju, olgu selleks uue viirustüve teke või ühe inimese peas sündinud otsus alustada sõda. Määramatust lisab tehisaru kiire areng ja väärinfo kiire levik. Osa määramatusest on aleatooriline ehk juhuslikkusest tingitud, justkui mündivise või täringuveeretus. Alea on ladinakeelne sõna juhusemängude kohta.

Aleatoorilisele määramatusele lisandub määramatus meie puudulike teadmiste tõttu ehk episteemiline määramatus. Mida rohkem me maailma kohta teada saame, seda väiksemaks jääb episteemiline määramatus, kuid aleatooriline määramatus tuleviku kohta jääb alati.

Me ei tea tulevikku, aga ometi on ajaloost palju näiteid, kus kauget tulevikku on hämmastavalt tabavalt ette ennustatud. Näiteks prognoosis Nikola Tesla ligi 100 aastat tagasi, et hakkame üksteist nägema ja kuulma tuhandete miilide tagant, kasutades taskusse mahtuvaid juhtmevabu telefone. 50 aastat tagasi ennustas Arthur C. Clarke võimalusi kontoritööd kodust teha ja arvutiga hääle abil suhelda. Muidugi on hulga rohkem ennustusi olnud ekslikud.

Samas on tulevikust mõtlemine erinevate võimalike stsenaariumitena kasulik tulevikuks valmistumisel. Siis saame väljendada endi erinevaid eelistusi ja teha plaane mitmeks stsenaariumiks.

Me ei tea tulevikku, aga ometi saame seda ise mõjutada. Saame igaüks teha tegusid, mis näitavad eeskuju ja suunavad elu Maal paremasse tulevikku. Tegudele aga eelneb alati otsus – teadlik või alateadlik –, mis omakorda algab mõtlemisest. Pealiskaudse või eksliku mõtlemisega tehtud otsus võib viia tegudeni, mis teevad hoopiski kahju. Nõnda ongi meie töö kõigepealt hoolega mõelda ja siis tegutseda, seejuures mõtlemist jätkates, kuna pidevalt saabub uut informatsiooni.

Mõtlemise juurde käivad ka tunded. Need aitavad tajuda olukorra tähtsust ja suunavad tähelepanu olulisele. Lisaks tasub teiste inimestega mõtteid vahetada, sest alati on kellelgi teisel kasulikku informatsiooni, mida meil pole. Siis olemegi andnud oma parima – selles ajas, mis meil mõtlemiseks oli.

Ülikoolina peame hea seisma selle eest, et ka ühiskond tervikuna saaks teha häid otsuseid, järelemõeldult ja teaduspõhiselt. Suuri väljakutseid on palju ja uisapäisa tegutsemist ei saa me endale lubada. Kuidas jõuda heade ja teaduspõhiste otsusteni?

Meil on sajandite vältel välja kujunenud palju teadusvaldkondi, mis on rohketele põnevatele ja olulistele probleemidele lahendusi otsimas. Paraku on ühiskonna ees seisvad probleemid tihti palju laiemad kui üks valdkond. Nõnda on ainuke võimalus, et eri valdkondade inimesed pead kokku panevad ja ühiselt mõtlevad – ning ma ei pea silmas ainult teadlasi, vaid kõigi elualade inimesi.

Kõigi panus on vajalik. Kui oluline inimgrupp jääb ära kuulamata, võib juhtuda, et otsus lähtub valedest eeldustest, vigasest arutluskäigust või vaid kitsa huvigrupi huvidest. Teisalt, kõigil meil lasub vastutus, et mõtleksime kaasa ühiskondlikult olulistel teemadel ja et meie mõtteid arvestataks.

Ühiskond küsib kiireid lahendusi ja kiireid vastuseid. Mõned vastused on ülikoolidel varnast võtta, sest oleme olnud ettenägelikud ja neid küsimusi endalt juba varemgi küsinud. Paraku on paljud küsimused uues kontekstis ja kiiret vastust raskele küsimusele ei saa. Õigemini saab küll, aga siis on oht, et vastus on pealiskaudne, liiga lihtsustatud ja olulisi aspekte ignoreeriv. Et teaduse mainet mitte kahjustada, ei tohiks silti „teaduslikult tõendatud“ juurde kleepida pealiskaudsele arutelule.

Raskele küsimusele vastust otsides tuleb mõelda sügavalt, mitte pealiskaudselt. Psühholoog ja Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman on põnevalt kirjutanud kiirest ja aeglasest mõtlemisest ning teinud palju eksperimente, mis demonstreerivad meie kiire mõtlemise ekslikkust. Kiire mõtlemine toob meie ajusoppides olevate seoste rägastikust vaevata välja esimese vastusevariandi. Keerulise ülesande puhul osutub see paraku tihti valeks.

Näiteks kui küsida, kas inglise keeles on rohkem neid sõnu, kus k-täht on esimene, või neid, kus k on kolmas, siis kiire vastus on enamasti vale. Põhjus on selles, et k-tähega algavad sõnad tulevad lihtsamini meelde ja seepärast näivad sagedasemana, kuigi tegelikult on vastupidi. Sarnaselt inimesega eksivad ka tehisarusüsteemid sagedamini siis, kui mõtlemisaeg on lühem ja väljundi andmine kiirem ehk mõtlemine pealiskaudsem. Nõnda on vaja keerulisema ülesande korral teha pingutus ning vaevarikka aeglase mõtlemise abil otsida ja leida õige lahendus. See kehtib nii inimese kui ka tehisaru korral.

Me peame ka ühiskonnale rõhutama, et kiire vastus ei pruugi olla õige, kui küsimus vajab tegelikult sügavamat läbimõtlemist. Teadlane ei ole mitte see, kes teab kõiki vastuseid, vaid see, kes teab, et vastuseni jõudmiseks võib olla vaja koondada palju inimkonna teadmisi ja võtta mõtlemisaega. Tõsi, mõnikord on mõtlemiseks aega napilt, nagu erinevates kriisides oleme kogenud. Aga siis tulebki tunnistada: siin on vastus, mis on kiirustades saadud, sest otsuse edasilükkamisest sünniks suurem kahju kui pisut ebatäpsest vastusest.

Sügav mõtlemine pole üksi piisav, sest mõtlemise sisendiks on vaja informatsiooni, andmeid. Andmeid on üha enam, aga sealhulgas on vigased andmed, valeandmed ja võltsitud andmed. Ehk isegi suurem probleem on aga andmete väär tõlgendamine. Näiteks kui täringut veeretades on tulemuseks kõigest üks silm, siis võlusõnu lausudes õnnestub järgmisel veeretamisel keskeltläbi parem tulemus saada. Sellest võib tekkida tahtmine järeldada, et võlusõnad põhjustavadki paremaid tulemusi, kuigi tegelikult paraneb ühe silma järel tulemus sõltumata võlumisest, viiel juhul kuuest.

Tavaline viga on ka järeldada, et kui sündmusele A järgneb tihti sündmus B, siis on kindlasti tegemist põhjusliku seosega, kuigi võib-olla on see korrelatsioon tingitud millestki muust. On palju mooduseid, kuidas meie aju võib meid alt vedada ja valejäreldustele suunata ning see on ka üks ebateaduse leviku põhjuseid. Leian, et eksliku mõtlemise vähendamiseks on ülioluline õpetada veel rohkem erinevaid eksliku mõtlemise liike kõigis õppeastmetes, sealhulgas juba põhikoolis.

Kuidas siis mõelda sügavalt, efektiivselt, ilma vigadeta? Mis on tööriistad, mis aitavad? Paber ja pliiats on meie abiliseks olnud sajandeid, et mõttelõng sassi ei läheks. Raamatud on aidanud mõtteid talletada ja lugejatel mõttesuundi seada. Arvutid on aidanud andmeid analüüsida ja mõttetekste toimetada. Internet on aidanud mõtteid leida ja jagada. Nende mõtlemise tööriistade laialdases kasutuselevõtus on ülikoolidel olnud tähtis, eeskuju andev roll.

Iga uus tööriist oli algul harjumatu ja tööharjumuste muutmine võttis aega – ka ülikoolis. Ometi on nüüd juba raske ette kujutada, kuidas käis enne arvuteid tiguposti teel näiteks teadusartiklite retsenseerimise protsess. Üha enamad meist kasutavad mõtlemise juures tööriistana ka tehisaru. Olen üpris veendunud, et tehisaru saab sama loomulikuks tööriistaks nagu arvutid või internet. Kui ruttu, see sõltub tehnoloogia arengust ja muidugi meie võimest muutustega kohaneda.

Tehisaru tehnoloogiat arendatakse kiirelt ja sel on ühiskonnale üha suurem mõju. Ülikool ei saa tuleviku jaoks määrava tähtsusega ühiskondlikes protsessides kõrvalseisjaks jääda. Vaja on kaasa mõelda, leida lahendusi ning näidata eeskuju, kuidas uue tehnoloogiaga mõistlikult ja vastutustundlikult ringi käia. Milleks seda kasutada ja milleks mitte kasutada?

Iseseisval õppimisel on tehisaru väga kasulik – saab küsida kõike ja tehisaru aitab vastuseid leida inimkonna teadmiste varamust, küll vaid selles osas, mis on mahtunud ära tehisnärvivõrku või mis õnnestub leida internetist. Kui anda tehisarule pikemalt mõtlemisaega, võib loota vastuseid ka juba üpris keerulistele küsimustele. Mõni vastus on vale, aga sellega tuleb ju leppida ka inimesest vastaja korral. Tehisaru aitab küll õppida, aga seejuures on suureks väljakutseks õpimotivatsiooni hoidmine ja õpioskuste omandamine.

Usun, et teaduse jaoks on lähitulevik põnev. Loodan, et üha nutikama tehisliku assistendi toel on võimalik teadlastel pühendada rohkem aega sügavale mõttetööle, mille juures nii-öelda kratt tassib töölauale teaduse hetkeseisu ning aitab arutelupartneri ja kirjutajana neid, kes sellist abi soovivad. Olulisi teadusprobleeme on palju ja tähtis, kuid keeruline on otsustamine, milliseid probleeme ja mis järjekorras lahendada.

Tehisaru kaugema tuleviku kohta on palju küsimusi ja vähe vastuseid – kindlasti tuleb tulevikustsenaariumite üle palju aru pidada. Kahte negatiivset trendi tahan siiski kohe rõhutada.

Esiteks oleme elamas viisil, mis ületab meie ökosüsteemide suutlikkuse säilitada tasakaalu. Tehisaru kasutamine on siin mõjutamas nii negatiivselt kui ka positiivselt. Tehisaru on ressursside lisatarbija, aga ka järjest parem mõtlemise abivahend, mille toel leida võimalusi elukeskkonda tasakaalus hoidvaks tegutsemiseks.

Teiseks oleme inimkonnana sattumas üha suuremasse sõltuvusse tehnoloogiast. Pean väga oluliseks, et inimkond suudaks lisaks oskuslikule tehnoloogiakasutusele ka oskuslikult ilma tehnoloogiata hakkama saada. Vastasel juhul oleme ära andnud osa enda vabadusest, enda iseseisvusest, sõltumatusest.

Me ei tea tulevikku. Vaadakem siiski eesolevale määramatuse udule optimistlikult ja haarakem võimalustest tuleviku kujundamiseks. On ju ülikooli roll arusaamist ja kriitilist mõtlemist edendada ning ühiskonda teenida. Rahvusülikoolina peame teadusliku maailmapildi lahti mõtestama eesti kultuuri jaoks ja Eesti riigi jaoks – eestikeelsena. Mõeldes tulevikust, saame valida, kuhu suunas ise tulevikku mõjutada.