Kas head õpetamist peaks tunnustama?
TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaan, geoloogia professor
Ülikoolis töötavad kõigil akadeemilistel ametikohtadel õpetavad teadlased ja teadustööd tegevad õppejõud. See printsiip peaks tagama teaduspõhise kvaliteetse õppe. Samas on nende kahe tegevuse vahel käärid: teadustegevust on võimalik mõõdetavate näitajatega (publikatsioonide arv ja viidatavus) paremini hinnata ja tunnustada, aga õpetamise kohta ei ole mõõdetavaid kriteeriume kerge leida ja rakendada.
Õpetamisoskuste ja heade õppejõudude tunnustamine on paraku teadustulemuste hindamise kõrval varju jäänud. See on eriti teravalt tuntav loodus- ja täppisteadustes, kus suurem osa ressursse on mõeldud teaduse tegemiseks, õpetamine on paljudele töötajatele ja isegi üksustele kõrvaline tegevus. Samas saavad kõik aru, et õpetamine on nii ühiskonnale kui ka omaenda järelkasvu kasvatamiseks eluliselt vajalik.
Seetõttu leian, et kõik initsiatiivid õpetamist ülikoolis väärtustada on väga teretulnud. Aja jooksul mõjutab see teadlaste-õppejõudude motivatsiooni tõstmise kaudu kindlasti ka õpetamise ja õppimise kvaliteeti.
Põhiküsimus on, kuidas tunnustamissüsteemi rakendada. See võiks potentsiaalseid tunnustatavaid võimalikult vähe bürokraatlikult koormata, kuid samal ajal peaks olema õiglane ja tagama kvaliteetse hindamise. Võiks kaaluda loodava süsteemi ühildamist akadeemiliste töötajate atesteerimisega. Kandidaatide esitamisel või soovitamisel oleks oluline õppeprotsessi lähedal seisvate kolleegide, eelkõige programmijuhtide ja vahetute töökorraldajate, aga samuti üliõpilaste arvamus.
Teele Kanarbik
TÜ üliõpilasesinduse hariduspoliitika aseesimees, logopeedia esimese aasta magistrant
Hea õpetamise eest tunnustamine ülikoolis on väga oluline. Seni on õpetamine pigem tagaplaanile jäänud. See peegeldub ka eri tasandite atesteerimisel, kus suurem rõhk pannakse paratamatult teaduse hindamisele – arusaadav, kuna see on ülikoolile oluline tuluallikas. Saan täiesti aru, miks kõik õppejõud pole motiveeritud oma õpetamise arendamisse panustama: ülikool ei pea seda prioriteetseks.
Tudengina näen tihti, et õppejõud on ülekoormatud ja püüavad kuidagi oma kohustustega toime tulla. Sageli juhtub, et just õppetöös tehakse järeleandmisi, olgu selleks siis kodutööde või eksamite parandamise tähtaja ületamine, puuduv või ebapiisav tagasisidestamine, õpperühmade suureks paisutamine, vanade videoloengute kasutamine või seminaridest loobumine. Olen tudengina kõige eelnimetatu pärast frustratsiooni tundnud.
Nüüdseks olen TÜÜE aseesimehena näinud süsteemi erinevaid tahke, mõistan seda paremini ega heida meie õppejõududele midagi ette. Usun siiralt, et nad annavad endast parima, sest hoolivad sellest, mida õpetavad, ning teevad seda kogu hingega. Seetõttu pean eriti tähtsaks hea õpetamise tunnustussüsteemi arendamist, sest selle kaudu paraneb ka õppekvaliteet ning lisaks motiveeritumatele õppejõududele võidab ülikool motiveeritumad tudengid.
Teadus ja õpetamine peavad ülikoolis käima käsikäes – ilma teaduseta poleks teadmisi, mida õpetada, ning ilma õpetamiseta poleks ülikooli. Uue põlvkonna innustamine ja harimine on meie ülikooli ja riigi tulevik. On ilmtingimata vajalik, et ülikool ja kogu ühiskond tunnustaks ja väärtustaks head õpetamist ning looks meie õppejõududele muude kohustuste kõrvalt paremad võimalused õppetöösse panustada. Meie õppejõud on need, kes loovad ülikooli tuleviku.
Jane Padrik
TÜ õppimis- ja õpetamiskeskuse juhataja
Oleme Tartu Ülikoolis kokku leppinud õpetamise hea tava ja õppimise hea tava. Nende kohaselt usume õppimiskesksesse õpetamisse. Õppimis- ja õpetamiskeskuse konsultandid aitavad tunnustussüsteemi loomisele kaasa.
Pikemas perspektiivis tahaksime julgustada õppejõude suhtuma õpetamisse samamoodi nagu teadustöösse – uurimuslikult ja teaduspõhiselt.
Usun mõtteviisi, mille kohaselt inimese võimed ja anded arenevad pingutuse ja õppimise tulemusel. Keegi ei sünni heaks õppejõuks, ent kõik saavad oma õpetamisoskusi arendada. Meie õppejõudude õpetamis- ja teadustöö koormus on suur ning õpetamisoskuste edendamiseks on keeruline aega leida. Tunnustussüsteemi sisseseadmine ei leevenda õpetamiskoormust, küll aga võiks see innustada juhte võimaldama õppejõududel end tööalaselt arendada.
Tunnustussüsteem ei tohiks olla ülemäära keeruline ja peaks olema kõigile asjaosalistele läbipaistev. Sellise süsteemi väljatöötamine nõuab nii akadeemilise pere kui ka tugitöötajate pingutust. Kriitikat hakkab see igal juhul saama, vahet pole, millise protsessi me välja töötame, aga muudatuste saavutamiseks on vaja süsteemi koos oma reeglitega.
Bürokraatia pole hirmus mitte sellepärast, et see ei ole tõhus. Vastupidi, bürokraatia on hirmus just sellepärast, et see on tõhus, ent kipub inimesi dehumaniseerima. Pingutame selle nimel, et tunnustussüsteem oleks võimalikult lihtne ja õiglane ning et protsessi käigus ei kaoks ära inimlikkus.
Paraku ei ole võimalik üks ühele üle võtta teiste ülikoolide või riikide tavasid. Näiteks Rootsis toetatakse õpetamise väärtustamist kõrgkoolides riiklikult ja see on ka õigusaktides sätestatud. Meie kontekst ja taust on aga teistsugused. Me ei saa teisi kopeerida, kuid peame hea õpetamise väärtustamisega tõsiselt tegelema: kui me seda ei tee, kaotame oma parimad üliõpilased ja parimad õppejõud.
Väärtust ülikoolis loob akadeemiline pere. On meie endi vastutada, et Tartu Ülikoolis oleks õppe- ja teadustööks parimad võimalikud tingimused ja tunnustaksime tõendatult head õpetamist nii aunimetuse kui ka kõrgema palgaga.
Lisa kommentaar