Suhtluskultuur ehk see, kuidas inimesed omavahel lävivad, põhineb suhtluseetilisel tundlikkusel ja teadlikkusel, millele igapäevaelus sageli ei mõelda.

Pea kõiges, mida ülikoolis tehakse – olgu selleks õppe- ja teadustöö, koostöö riigi, ettevõtete ja vabasektoriga või tugiüksuste tegevus –, on kesksel kohal inimsuhted. 

Ajakirjanike ja teiste kommunikatsiooniasjatundjate hariduses ja erialases identiteedis on alati olnud keskne koht eetikal, mis oma normatiivse olemusega seab nende tegevusele lisanõudeid ja -piire. Kommunikatsioonieetilise teadlikkuse ja tundlikkuse omandamine on osa ajakirjanduse ja meedia eriala tudengite õppetööst.

Üha rohkem pööravad sellele aga tähelepanu näiteks ka meedikud ja haridusvaldkonna inimesed. Tartu Ülikooli teaduseetika aine lõpuseminaris tõdevad erinevate erialade doktorandid aastast aastasse, et „kõik algab kommunikatsioonist“.

Kuigi ülikoolis õpetatakse kommunikatsioonieetikat, aitab see suurendada peamiselt teadlikkust suhtlemise eetilistest külgedest. Oma harjumuste muutmine on aga pikaajaline ja vaevaline protsess, mis eeldab sihipärast tööd iseendaga.

Kas ma kuulan või räägin ise? Kas küsin abi ja selgitusi? Kas pakun lahendusi või kriitikat? Kas ma osalen arutelus või vaikin? Kas need valikud on teadlikud või on see lihtsalt harjumuspärane muster? Suhtlemis- ehk kommunikatsioonieetika valdamine võiks olla üks põhilisi pädevusi, mis aitab suhteid luua ja hoida ning seeläbi töökeskkonda parandada.

Paraku ei teki ega arene kommunikatsioonieetiline pädevus iseenesest. Suhtlus on igapäevane ja küllaltki rutiinne tegevus, mis põhineb elu jooksul kujunenud ja teiste eeskujul omandatud suhtlusharjumustel. 

Enne veebiajastut kujundasid avalikku kommunikatsiooni valdavalt erialase väljaõppega professionaalid. Nüüd saavad veebi ja eriti sotsiaalmeedia abil avalikus suhtluses osaleda kõik, kes tahavad. Vahe varasemaga on selgelt tuntav.

Kaos kasvab

Üha tavalisemad on teod ja suhtlusviisid, mis on kommunikatsioonieetika mõttes selgelt taunitavad: ähvardamine, ahistamine ja kius veebis, solvangud, vaenukõne, manipulatsioonid ja teadlik valeinfo levitamine. Lisaks on uus tehnoloogia kaasa toonud era- ja avaliku sfääri piiri hägustumise ning inimese eraelu võib väga kergesti sattuda soovimatu avaliku tähelepanu alla.

Mõistlike õiguslike piirangute leidmine, mis aitaks lahendada praegusaja avaliku kommunikatsiooni probleeme, eeldab sageli inimese sõnavabaduse, privaatsuse ning teiste põhiõiguste põhjalikku kaalumist. Samas on võimalik paljusid probleeme ja konflikte ära hoida lihtsalt oma harjumusi ja hoiakuid muutes.

Käesoleva artikli autorid osalevad „Euroopa horisondi“ projektis „Diacomet“, kus erinevate kutseala- ja ühiskonnarühmade esindajad arutavad, millised on head suhtlemiskombed ja -põhimõtted, mis aitavad luua ja hoida häid inimestevahelisi suhteid ilma sõnavabadust piiramata.

„Diacometi“ uurimisrühm lähtub eeldusest, et hea suhtluskultuur algab dialoogilisest kommunikatsioonist. Dialoogilise kommunikatsiooni keskmes on kaks põhimõtet: esiteks, kuula teist empaatia ja tähelepanuga, nii et ta saaks aru, et teda on kuulatud, ja teiseks, ole avatud teistelt inimestelt õppima.

Ühesuunaline suhtlus

Kirjapanduna tunduvad need põhimõtted imelihtsad, kuid tegelikkuses kasutatakse sageli pigem ühesuunalist kommunikatsiooni.

Nii arutlevad poliitikud ja asutuste juhid kommunikatsiooniinimestega, kuidas parimal viisil oma sõnumit levitada, nii et kõik seda kuuleksid. Ühesuunalise kommunikatsiooni nõudmisi esitatakse ka teadlastele, kellelt oodatakse oma teadustulemuste mõjusat levitamist ning uute kanalite ja formaatide leidmist. Kõik see toimub üha kasvavas võistluses eesmärgiga saada just oma sõnumile suuremat tähelepanu.

Harvem kui oma sõnumi levitamise üle arutletakse aga selle üle, kuidas avalikkust, kliente, partnereid või isegi töötajaid paremini kuulata. Mõnevõrra rohkem rõhutatakse vajadust kuulata teadlasi ja eksperte, kellelt oodatakse selgitusi ja hinnanguid nähtustele ja protsessidele meie keerukaks muutunud maailmas.

Teiselt poolt on asutused haaranud suurema kontrolli selle üle, mida nende töötajad avalikkuses võivad öelda. Juhtide liigne mure asutuse maine pärast võib praktikas maha suruda avaliku kommunikatsiooni keskse väärtuse – sõnavabaduse –, kui töötajad ei saa või ei julge olulist teavet avalikkusega jagada. 

Kui võrrelda asutuses harjumuspäraseks kujunenud suhtlusviise kommunikatsioonieetika põhimõtetega, võib välja joonistuda, millistest väärtustest tegelikult juhindutakse. Kas asutuse jaoks on olulisem poliitiline korrektsus või arvamuste paljusus? Kas lojaalsuskohustus või akadeemiline vabadus?

Samuti piiravad teadlaste ja ekspertide soovi avalikkusele selgitusi anda isiklikud rünnakud ja ähvardused ning maine kahjustamise kampaaniad. Selle artikli autoriteni on jõudnud aina enam lugusid ja juhtumeid, mis vihjavad, et Eestis sõnavabadus väheneb. Seda tunnet ei tohi küll segi ajada ajakirjandusvabadusega, mis võrdlevate indeksite põhjal on juba mõnda aega olnud Eestis heal järjel.

Dialoog ja sõnavabadus

Dialoogilise kommunikatsiooni eetika rõhutab kuulamisel põhineva dialoogi ja üksikisiku sõnavabaduse tähtsust.

Kuigi sõnavabadus kaitseb ka häiriva ja šokeeriva olemusega väljendusi, põhineb dialoogilise kommunikatsiooni eetika lisaks teistel väärtustel nagu tõde ja inimväärikus, mis seavad heale suhtlemisele kõrgemaid nõudmisi. Eri ühiskonnarühmi pilav satiir ei ole küll vabas ühiskonnas keelatud, kuid ei aita kaasa dialoogile nende rühmadega.

Inimesed vajavad, et neid kuulatakse ja kuulda võetakse. Samas on kuulamiskultuuril Eestis ja ka ülikoolis veel omajagu arenguruumi. Et midagi muutuks, peaksime teadlikult väärtustama kuulamise tähtsust.

Nii näiteks küsitakse ülikooli iga-aastases töörahulolu küsitluses töötajailt, kuivõrd nad nõustuvad väidetega „tööks vajalik informatsioon on mulle kättesaadav“, „saan oma töö kohta piisavalt tagasisidet“ ja „saan juhtimisotsustest õigeaegselt teada“. Need väited väljendavad kõik ühepoolset kommunikatsiooni juhilt töötajale. Kui need oleksid ainsad ülikooli sisekommunikatsiooni puudutavad väited, võiks eeldada, et see ongi hea suhtlemise mõõdupuu.

Siiski on küsimustikus ka dialoogi ja kuulamist eeldav väide: „mul on piisavad võimalused kaasa rääkida üksuse arengut puudutavates küsimustes“.

Aga ka sel juhul tuleks tähele panna, et võimalus rääkida või arvamust avaldada ei tähenda tingimata, et seda kuulatakse või kuulda võetakse. Samas sobiksid rahuloluküsimustikku ka väited „minu juht kuulab mind ja arvestab minu vajadustega“ või „minu juht ja kolleegid kuulavad minu arvamust, isegi kui see on kriitiline“ – need rõhutaksid veelgi inimese soovi ja võimalust olla kuulatud.

Dialoogilise kommunikatsiooni eetika seab suured nõudmised eeskätt juhtidele: kuula tähelepanelikult, juhi vestlusi ja koosolekuid teadlikult, et tekiks argumenteeritud arutelu, kasuta nõustamisoskusi, väldi eeldusi ja talu konstruktiivset kriitikat.

Need pealtnäha head ja lihtsad suunised eeldavad aga pidevat suhtlemisoskuste treeningut ja eneseanalüüsi. Liigne eeldamine võib põhjustada suhete sassimineku – me eeldame, et kõik on selge või et teame niigi, mida teine inimene tahab või kuidas mõtleb. Eeldustest lahtisaamine vajab teadlikku tööd endaga, näiteks võiks endalt ikka ja jälle küsida: mis on see, mida ma ei tea?

Kuidas öelda ei?

Suhtluseetika on sageli põimunud moraalseid konflikte ja vastutust sisaldavate probleemidega.

Üks tüüpolukord, mis ikka ja jälle kõlapinda leiab, on seksuaalne ahistamine töökeskkonnas. Siin pole vaidluskohta: see on lubamatu!

Keerulised otsustuskohad puudutavad pigem kommunikatsioonieetikat. Kuidas edastada oma sõnumit romantilisest huvist nii, et teine pool mõistaks, aga samas ei tunneks ennast ahistatuna? Kui üks pool tõlgendab oma tegevust romantilise tähelepanuna, kuid teine pool seda ei soovi, siis kas viimasel on võimalus öelda ei? Kas tal on moraalne kohustus oma ei-sõnum edasi anda? Kas inimene julgeb oma ei-sõnumi välja öelda, hoolimata võimalikest tagajärgedest?

Kõik eelnimetatud ja veel muudki küsimused puudutavad ühelt poolt suhtlusoskusi, teisalt on aga seotud kommunikatsioonieetiliste normidega ühiskonnas. Kui kommunikatsioonieetilisi norme pole aga avalikkuses läbi arutatud, võib olla keeruline otsustada ka eetikat ja väärtusi puudutavate olukordade üle.

Allikas: Halliki Harro-Loit