Ülikoolis on uuritud nii välistöötajate kui ka -magistrantide suhtumist eesti keele valdamisse ning nende keeleõppega seotud muresid. Välismaalased, kes ei saa eesti keelt selgeks ja siinse kultuuriga tuttavaks, on altimad töölepingu või õpingute lõppemise järel Eestist lahkuma.

„Kui tahame, et võimekad välisüliõpilased ja -õppejõud meile jääksid ning ülikooli ja Eesti riigi edenemisele kaasa aitaksid, peab keeleõpe olema palju hõlmavam kui ainult keelekursused. Keeleoskuseta ei pruugi Eestisse jäämise soovist piisata,“ nendib Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi.

See tõsiasi ajendab rahvusülikooli otsima võimalusi, kuidas eesti keel välistöötajatele ja muukeelsetele üliõpilastele senisest lihtsamini selgeks saaks. Pealegi on rahvusülikooli põhimõtteline kohus eesti keelt edendada ja säilitada.

Kuivõrd eestlased ise oma keelt väärtustavad?

Personaliarenduskeskuse juhataja Piret Tatunts nendib, et ainult keelekursustest eesti keele selgekssaamiseks ei piisa. „Millegipärast peetakse külalislahkuseks seda, kui hakkame välismaalase või teist keelt kõneleva inimesega kohe võõrkeeles rääkima. Aga nii ei anna me talle ju võimalustki eesti keelt harjutada!“ ütleb ta.

Ülikoolis on mitu head näidet juhtidest, kes oma välistöötajaid keeleõppes igati aitavad. On instituute, kus on kokku lepitud, et kindlates kohtades ja teatud ajal räägitakse ainult eesti keeles. Mõned juhid on korraldanud keeleõppe tööpäeva sees või maksavad usinatele keelekursustel käijatele semestri lõpus lisatasu.

Tatuntsi sõnul saab kolleegi või välisüliõpilase keeleõpet toetada väikeste igapäevaste asjadega: kutsuda ta lõunale, arutada kohvinurgas ilma üle, õpetada ja selgitada lihtsaid fraase jutu käigus.

„Mul on olnud hea võimalus jälgida, kuidas mu kolleeg Sirli [Urbas] välistöötajatega suhtleb. Kohtudes ütleb selgelt tere, üritustel osalejate allkirju kogudes alustab suhtlust rahulikult eesti keeles, ja kõik saavad aru!“ kiidab Tatunts.

Kuidas meil eesti keele õppimisega läheb?

Ülikool pakub kõigile võõrkeelsete õppekavade eesti keele oskuseta üliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet. Doktorante motiveeritakse omandama kõrgtasemel eesti keelt, muu hulgas selleks, et neist saaks meie akadeemiline järelkasv.

Seadusest tulenev eesti keele oskuse nõue on kirjas kõigis võõrkeelsete töötajatega sõlmitud tähtajatutes töölepingutes: esimese viie aastaga tuleb omandada eesti keele B1-taseme oskus. Eesti keelt julgustatakse õppima ka tähtajalise lepinguga töötajaid, kes tulevad näiteks vahetusõppejõuks.

Akadeemiliste töötajate värbamisel ja atesteerimisel võetakse senisest rohkem arvesse eestikeelsete originaal- ja tõlketekstide kirjutamist.

Eesti pole oma keelepoliitikaga üksi – viimastel aastatel on ka teistes Euroopa riikides hakatud rahvuskeeltele rohkem tähelepanu pöörama. Kui vahepeal oli näiteks Hollandis palju koole, kus õpetatigi ainult inglise keeles, siis nüüd soodustatakse järjest enam ka hollandi keele õppimist.

„Meil on kuulda olnud, et kui nõuda teiste riikide tippteadlastelt ja -õppejõududelt eesti keele õppimist, ei tule nad meile tööle. Aga paljudes Euroopa ülikoolides on tavaline, et viie aasta pärast õpetab ka väljastpoolt saabunud õppejõud kohalikus, mitte inglise keeles,“ ütleb Helika Mäekivi.

Muu kodukeelega eesti keele õppijad on mõtteliselt jagatud kolme rühma: välistöötajad, välisüliõpilased ja siinsed eesti keelt teise keelena kõnelevad üliõpilased. Kõigil neil on võimalus võtta kursusi maailma keelte ja kultuuride instituudist ning eesti ja üldkeeleteaduse instituudist.

Kui ülikooli kursused mingil põhjusel ei sobi, saab keelt õppida ka mujal, näiteks Tartu Rahvaülikoolis või Folkuniversitetetis. Muide, välistöötajale ja tema abikaasale või elukaaslasele pakutakse võimalust õppida igas semestris ühel eesti keele kursusel kuni 300 euro piires tasuta.

Piret Tatunts ütleb, et tõepoolest on ka riike, kus kohaliku keele õppimine on justkui töötaja enda lõbu: sellega tuleb tegelda vabal ajal ja õpingute eest ise maksta. See võib olla üks põhjus, miks osa inimesi ka meil keelekursuste suhtes optimistlikud ei ole.

„Kui keeleoskuse nõue on seaduses ja töölepingus kirjas, tuleb õppimist võimaldada tööaja sees,“ rõhutab Tatunts. „Jah, alguses võib välisõppejõul olla palju tegemist sisseelamise ja tööasjade õppimisega, aga hiljem on kindlasti võimalik leida nii sobiv kursus kui ka aeg, mis sobiks muude töiste kohustustega. Muidugi on kasulik hakata keelt õppima kohe – see teeb tegelikult kohanemise ja lõimumise lihtsamaks.“

Mida me paremini teha saaksime?

Helika Mäekivi soovitab juhtidel kasutada pehme nõudlikkuse põhimõtet, mida on kirjeldanud eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas-Lang mitmes ettekandes ja kirjutises: uuelt välistöötajalt tasub mõne aja tagant uurida, kuidas tal eesti keele õppimine läheb ja mil moel saaks talle selle juures kõige paremini abiks olla. „See annab mõista, et soovime aidata inimesel meie kultuurist paremini aru saada ja väärtustame tema eesti keele oskust,“ ütleb Mäekivi.

Lisaks võimaldab keeleoskus välistöötajail olla rohkem kaasatud – ülikooli töökeel on eesti keel ja seega on ka juhtorganite töö eestikeelne.

Nii Sirli Urbas kui ka Piret Tatunts nendivad, et sageli vajavad välistöötajad lihtsalt julgustamist. „Isegi tippteadlased tunnevad end uues keskkonnas ebakindlalt ja on hea, kui kolleegid neid lahkelt toetavad,“ arutleb Tatunts. „Mäletan, et keskkooli ajal rääkisin välismaal üsna vigast inglise ja vene keelt – keegi ei pahandatud selle pärast. Peaksime ise samamoodi teisest rahvusest inimestega kannatlikkust varuma ja neile abiks olema.“

Hea viis keelt õppida on näiteks tandemõpe, kus kasu on vastastikune.

Urbas, kes on välistöötajatega tegelenud juba kümme aastat, nendib, et kuigi pikemad jutud ja päris esimesed vestlused uute tulijatega peetakse inglise keeles, on sõbralik ja lihtne eestikeelne vestlus enamasti igati asjakohane.

„Päris alguses rääkisin ilmselt liiga keeruliste lausetega, aga kui lausa näed, et vestluskaaslase aju hakkab su jutu peale suitsema, siis püüad mõelda, kuidas lihtsamalt öelda. See õpetab ka endale keele ja suhtlemise kohta väga palju,“ ütleb Urbas.

Piret Tatunts tõdeb, et eesti keele olukorra teeb keeruliseks selle kõnelejate vähesus. Kui inglise, vene, saksa ja prantsuse keelega saab paljudes maailma riikides asju ajada, siis eesti keelt räägib vaid üks rahvakild.

„Kunagi liikus sotsiaalmeedias nali, et eesti keel on salakeel ja eestlased ei tahagi, et teised selle ära õpiks – seepärast me lähemegi võõramaalast kohates kohe inglise keele peale üle,“ muigab ta. „Aga miks mitte rõhudagi meie keele eksootilisusele ja küsida välismaalaselt intrigeerivalt: „Kas tahaksid ära õppida salakeele?““

Keele õppimine loob kuuluvustunnet

Tartu Ülikooli, Tartu Rahvaülikooli või Folkuniversiteteti eesti keele kursustel õpivad välistöötajad sageli koos tudengitega. Lisaks keelekursustele korraldatakse ülikooli välistöötajatele pea iga kuu ühiseid ettevõtmisi, et nad tunneksid end teretulnu ja kaasatuna. Muu hulgas käiakse ekskursioonidel ja muuseumides, tehakse süüa ja meisterdatakse üheskoos. Nii õpivad välismaalased Eestit ja eestlasi paremini mõistma.

Keelekohvikutes suhtlevad erineva keeleoskustasemega inimesed omavahel eesti keeles vabas õhkkonnas. Keelelaagrites õpitakse ja harjutatakse keeleõpetajate käe all intensiivselt eesti keelt, aga ka tutvutakse eesti kultuuriga. Kolm kuni viis päeva kestvat laagrit on töötajal küll keerukam oma ajakavasse mahutada, kuid ülikool maksab selle kinni. Senistele osalejatele on meeldinud laagrite mitmekesine ülesehitus, rühmatööd ja õhtused programmid – see kõik aitab välistöötajatel ka omavahel tuttavaks saada.

Kaheksa korda aastas on Ülikooli kohvikus ingliskeelne klubiõhtu „Live Positive Club“, kus räägitakse vaimse tervisega seotud teemadest. Sinnagi on oodatud ka eestlased, kellega pärast seminariosa lõppu eesti keeles vestlemist harjutada.

Taaselustamisel on avalikud kultuuriõhtud, kus eri rahvustest kogukonnad tutvustavad kolleegidele ja linnarahvale oma keelt ja kultuuri. Näiteks on huvilised saanud tutvuda India, Ukraina, Läti, Saksamaa ja USA traditsioonide ning toitudega.

Välisüliõpilastele ja eesti keelt teise keelena kõnelevatele üliõpilastele pakutakse keelekursuste kõrval näiteks keelekohtinguid ja tandemõpet.

Keelekohtingul saavad üks eestlane ja üks eesti keele õppija kaks korda kuus kokku ning räägivad eesti keeles kõigest, mis neile huvi pakub. Mõne aja pärast partnerid vahetuvad. Keelekohting on hea võimalus leida sõpru, vahetada mõtteid ja jagada muljeid eesti keele kohta.

Tandemõppes saavad kokku kaks keeleõppijat, kellest kumbki õpetab teisele oma emakeelt. Üks tandemis õpitavatest keeltest peab olema eesti keel.

„Kui soovid minna näiteks Horvaatiasse vahetusüliõpilaseks, siis oleks ju tore juba Tartus leida endale Horvaatia sõber, kellega vastastikku keelt ja kultuuri õppida,“ toob Piret Tatunts näite.